Nädalavahetusel tuli uudis, et lisaks kaitseväele ja Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tunnistas kohus vaktsiinisunnile mitteallunud teenistujate ametist vabastamise õigusvastaseks ka Tallinna Kiirabi puhul.
Seejuures on kohtu kriitika olnud väga põhimõtteline: inimeste asetamine fakti ette, kus neil on “valida” vaid enesele nõutud ainete süstimise või oma töökoha, oma perekonna sissetuleku ja oma karjääri kaotamise vahel, pööramata vähimatki tähelepanu konkreetsete inimeste tervislikule seisundile ja muudele individuaalsetele asjaoludele, on lepitamatus vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega ning rikub tervet rida põhiseaduslikke õigusi.
Mullu sügisel sundvaktsineerimisele takka kiitnud või seda vaikivalt toetanud meedia ei ole ootuspäraselt tundnud vähimatki huvi küsimuse vastu, mis peaks tegelikult olema temaatiliste arutelude keskmes – nimelt küsimuse vastu sellest, kes ja kuidas kõnealuse ränga ülekohtu eest vastutab.
Näiteks Tallinna Kiirabi puudutava otsusega mõistis kohus 14-le vaktsiinisunnile mitteallumise tõttu ametist vabastatud endisele kiirabitöötajale (keda alles aasta enne vallandamist ülistati kangelastena) rahalise hüvitisena välja kokku rohkem kui 82 000 eurot. Sarnasel moel on kohus mõistnud välja kokku kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatuvad rahalised hüvitised õigusvastaselt teenistusest vabastatud kaitseväelastele ning politsei- ja piirivalveametnikele.
Ent küsimuseks jääb, kes peaks need summad välja maksma ja kas nende summade väljamaksmisega saab õiglus jalule seatud. Minu hinnangul tuleb neile küsimustele vaadata laiemalt ja tõdeda, et ebaõigluse ületamiseks peavad saama rahuldatud terve rida punkte, millest peamised toon alljärgnevalt esile.
Esiteks peaks mõistma õigusvastaselt teenistusest vabastatud inimestele välja hüvitised ulatuses, mis reaalselt korvaks toime pandud ebaõigluse. Ja mitte ainult neile, kes pöördusid oma õiguste kaitseks kohtusse, vaid ka kõigile teistele, kes sundvaktsineerimisele mitteallumise tõttu ametist vabastati. Seni välja mõistetud summad (nt 3000 eurot pikka aega Eesti Vabariiki teeninud ohvitserile) on selgelt liiga tagasihoidlikud. Kohased hüvitised inimestele, kelle karjäär hävitati, peaks ulatuma mitte tuhandete, vaid kümnete või koguni sadade tuhandete eurodeni.
Teiseks peaks õigluse taastamiseks pakkuma õigusvastaselt teenistusest vabastatud inimestele võimaluse naasta oma ametikohale, ühes vahepeal saamata jäänud töötasu väljamaksmise ja selle perioodi eest staaži arvestamisega. (Praeguses väga tundlikus julgeolekuolukorras tuleks seda teha viivitamatult, sest iga kogemustega spetsialisti panust nii sise- kui ka välisturvalisusse peaks väärtustama.) Võimalik, et kõnealuse võimaluse kasutamise korral võiks kahjuhüvitist oluliselt vähendada. Loomulikult peaks sellega paralleelselt lõpetama igasuguse vaktsineerimiskohustuse pealesurumise.
olmandaks peaks inimesed, kelle otsusega erinevates ametkondades ja asutustes vaktsiinisundi rakendati (th Martin Herem kaitseväes, Elmar Vaher PPA-s, Mikk Marran välisluureametis ja Raul Adlas Tallinna Kiirabis), võtma toime pandud ebaõigluse eest reaalselt vastutuse. Reaalse vastutuse võtmise osaks peaks ühelt poolt olema oma ametikohalt tagasi astumine, teiselt poolt õiglaste kahjuhüvitiste välja maksmine isiklikust varast ning lisaks sellele ka riigile õigusabikuludega kaasnenud kulude hüvitamine. Just selline peaks olema lahendus, mis on kooskõlas avaliku teenistuse seaduse paragrahvis 80 sätestatud ametnike varalise vastutuse põhimõtte ning ametnike eetikakoodeksis sätestatud põhimõtetega.
Kui aga kohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud sundvaktsineerimise poliitikat jõustanud ametkondade või ametiasutuste juhid mitte ainult ei kavatse tagasi astuda, vaid hakkavad õigusvastaselt teenistusest vabastatud inimestele kahjuhüvitisi maksma maksumaksjate rahast, siis on tegu mitte õigluse jalule seadmise, vaid õigluse ideaali mõnitamisega. Puudub vähimgi mõistlik põhjus, miks sundvaktsineerimise pealesurujad peaks saama varalise vastutuse veeretada maksumaksjate õlgadele. Vastupidi, selline asjade käik looks uut ebaõiglust ja lammutaks usku sellesse, et Eesti Vabariiki võib pidada õigusriigiks.
Ühtlasi olgu mainitud, et häbiväärne oleks seegi, kui vaktsiinisundi rakendanud ametkondade ja asutuste juhid hakkavad sundvaktsineerimise õigusvastaseks tunnistanud kohtuotsuseid edasi kaebama, mis sest, et sisulist põhjust edasikaebamiseks ei ole. Nende kohtuotsuste edasikaebamine võiks olla põhjendatud vaid juhul, kui eksisteerivad ülekaalukad argumendid, mis osutavad põhimõttelistele vigadele kohtute töös. Seni pole ükski sundvaktsineerimise rakendaja toonud esile ühtegi vähegi arvestatavat argumenti, mis niisuguse järelduse võimalikkuselegi osutaks.
Edasikaebamine lihtsalt lootusest, et ehk õnnestub sedasi kas poliitilise sekkumise teel või muul moel vastutusest pääseda või vastutuse võtmist aastateks edasi lükata, on alatu ja üksnes kasvatab toime pandud ebaõiglust.
Minu tungiv soovitus EKRE-le kui ainukesele sundvaktsineerimise poliitikat avalikult kritiseerinud erakonnale on anda selgesõnaline avalik lubadus, et kui märtsikuiste parlamendivalimiste järgselt saadakse võimalus teostada valitsusvõimu, siis pakutakse kõigile vaktsiinisunni tõttu ametist vabastatud teenistujatele võimalus oma ametikohale naasta ning tehakse ühtlasi kõik võimalik selleks, et vaktsiinisunni rakendajad saaks oma õigusrikkumiste eest vastutama pandud.
Fakt on see, et kui ametnikud ei pea riigivõimu teostamisel toime pandud õigusrikkumiste ja nendega kaasneva ebaõigluse eest isiklikult vastutama, siis ei ole õiglane riigikorraldus mõeldav. Kui tippametnikud näevad, et nad ei peagi õigusrikkumiste eest vastutama, siis nende jultumus üha kasvab ja sellega ühes kasvab ka ebaõigluse määr riigis.
Ilma õigluseta pole aga riik – nagu püha Augustinus juba 5. sajandi alguses selgitas – midagi enamat kui suuremastaabiline ja hästi organiseeritud röövlijõuk. Ehk lõpuks on küsimus sellest, kas sundvaktsineerimise rakendajad peavad oma õigusrikkumistega seonduvalt kandma reaalset isiklikku vastutust, tihedalt seotud küsimusega sellest, mida Eesti Vabariigiks nimetatud moodustis endast üleüldse kujutab.
Loomulikult peab küsimus vastutusest tõusetuma mitte ainult bürokraatlikul, vaid ka poliitilise juhtkonna tasandil, ennekõike seonduvalt vaktsiinipasside süsteemi kaudu massiivse, karistustega tagatud riikliku diskrimineerimisprogrammi ellu viinud peaminister Kaja Kallase ja sotsiaalminister Tanel Kiige tegevusega, aga see on juba eraldi jutt.
