Eile (11.11.24) esitlesin Riigikogus juba juunikuus menetlusse antud seaduseelnõud 459 SE, mis lähtus eesmärgist lõpetada ilma igasuguse näidustuseta tehtud abortide (st nö valikabortide) riiklik rahastamine. Kokku seisin puldis üle kahe tunni ja vastasin kõigile küsimustele nii opositsioonist kui ka koalitsioonist.
Eelnõu saatus oli paraku ette teada – koalitsiooni häältega saadeti see pikema jututa prügikasti, nagu tehakse harjumuspäraselt kõigi opositsioonisaadikute esitatud eelnõudega. Selline on Eesti nn parlamentarism – argumentidel ja nende kaalul pole selles protsessis absoluutselt mitte mingit tähtsust.
Halvaks üllatuseks oli siiski see, et eelnõu tagasilükkamise vastu hääletas vaid kaks Isamaa fraktsiooni liiget (Sibul, Lukas) ja mitte ükski Keskerakonna fraktsiooni liige.
Minu jaoks sai aga selle eelnõu menetluse läbimisega parlamendi liikmena üks oluline asi tehtud – tahtsin pakkuda Riigikogule võimaluse parandada meelt ja lõpetada veel sündimata laste eluõiguse massiivne ja pikaajaline rikkumine. Et Riigikogu seda võimalust ei kasutanud, see pole enam minu vastutus.
Igal juhul näitab eilne kogemus ilmekalt, kui kasin on Eestis riigivõimu juures oleva seltskonna austus inimelu pühaduse ja inimväärikuse vastu. Ühtlasi toob see kogemus esile Riigikogu liikmete ja seeläbi kogu Riigikogu moraalse palge.
Paraku on päris selge, et rahvas, mis ei suuda parandada meelt ja laste massilise tapmise riiklikust rahastamisest lahti öelda, mitte ainult hääbub, vaid peabki hääbuma. See on üksnes õiglane.
Eelnõu ise on koos seletuskirjaga kättesaadav Riigikogu kodulehelt. Sama istungi terviksalvestus, kust ülalpool esile toodud klipp pärineb, on kättesaadav siit.
