Seekordne kommentaar avab välis- ja julgeolekupoliitika kommentaaride uue hooaja. Ennekõike vastan uuesti küsimusele, miks neid kommentaare on üldse tarvis ehk miks ma sellele projektile oma aega ja energiat kulutan.
Minu vastus on ultimatiivselt väga lihtne: praegusel ohtlikul ajal pole miski kõige olulisemate poliitiliste protsesside suunamiseks olulisem kui tõetaotlusest lähtuv vastuastumine sügavalt juurdunud valede kultuurile. Meie esmane kohustus on mitte alluda survele lõpetada kriitiliste küsimuste esitamine.
Ennekõike peame julgelt vastu seisma programmile, millega tüüritakse Eestit sõtta – kartmata hurjutamist ja sildistamist. Seejuures pole ükski küsimus praegu olulisem, sest kui sõda jõuab meie maale, päädib see meie riigi ja rahva jaoks katastroofiga. Katastroofiga, millest me ilmselt enam ei toibu – vähemasti mitte riigina.
Ühtlasi on mul hea meel alustada uut hooaega uuest stuudiost. Tõsi, stuudio sisseseadmine ei ole veel jõudnud lõpule ja töö selleks jätkub, aga oluline samm uue vormilise kvaliteedi saavutamiseks on kahtlemata astutud.
