Valge Maja personaliülema asetäitja ja sisejulgeolekunõunik Stephen Miller kaitses intervjuus CNN-ile USA viimase aja tegevust läänepoolkeral, sealhulgas Venezuela presidendi Nicolás Maduro kinnipidamist ja ähvardusi võtta üle Gröönimaa (vt kokkuvõtet siit). Seejuures pälvis alles mõne päeva eest palju tähelepanu Milleri abikaasa Katie Milleri sotsiaalmeediapostitus, milles esitatud pildil oli Gröönimaa värvitud USA lipu värvidesse ja sinna juurde oli lisatud kommentaar “VARSTI”.
See, mis Gröönimaa suunal toimub ja tõenäoliselt saab toimuma, on päris põnev, sest erinevalt Venezuelast on Taani NATO liikmesriik. Kui USA asub Taani vastuseisust hoolimata Gröönimaad sõjalist jõudu kasutades või sellega ähvardades endale võtma, siis peaksid teised NATO liikmesriigid NATO lepingu artikli 5 kohaselt asuma Taani kaitseks kollektiivkaitset teostama ja USA vastu “meetmeid rakendama”.
Kui seda ei tehta – ja sõjaliste meetmete rakendamise mõttes ilmselgelt ei oldagi selleks suutelised –, siis võib arvata, et NATO-ga on sisuliselt kõik, organisatsioon oleks de facto lõpetatud. Oleks ju raske ette kujutada kollektiivkaitse korras liitlassuhete jätkamist olukorras, kus sõjaliselt ja majanduslikult kõige võimsam liitlasriik on konkreetsete sammude astumisega tõestanud, et ta arvab endal olevat õiguse oma huvide teostamiseks teiste liitlasriikide suhtes jõudu kasutada ja nende territooriumi ühepoolselt endale võtta.
Sellisel juhul saab selgeks, et oportunistlik silma kinni pigistamine või koguni takka kiitmine USA-poolsele sõjalise jõu kasutamisele teiste riikide suhtes viib tagajärgedeni, mis mõjutavad ulatuslikult ka Eesti julgeolekuolukorda. Raske on hinnata, kas selline asjade käik on tõenäoline, kuid kindlasti pole see võimatu, mistõttu ei ole ka küsimus asjakohatu.
Ühtlasi ei saa välistada, et globaalse julgeolekuarhitektuuri ümbermängimine ongi juba kokku lepitud: USA võtab enda totaalse kontrolli alla kogu Läänepoolkera ühes Gröönimaaga, Venemaa mõjusfääriks jäetakse aga tema lähinaabrus alates Ida-Euroopast (sh Baltikum ja Ukraina) ning lõpetades Kesk-Aasiaga. Niimoodi on suurriikidevahelised suhted lähiajaloos toiminud, mistõttu ei oleks üllatav, kui need toimiksid endiselt samal viisil.
Loole lisab täiendava kihistuse tõsiasi, et Taani on aastakümneid panustanud kuulekalt USA sõdadesse, lootuses tõestada, et on viimasele truu ja kuulekas liitlane. Afganistani sõjas, millega Taanil endal polnud (sarnaselt Eestile) mingit sisulist pistmist, kaotati oma truudust tõestades koguni 43 sõdurit (Eesti kaotas 9). Kui USA anastab sellest hoolimata Taani territooriumi, saab kõigile NATO liikmesriikidele nähtavaks, et seni tehtud investeeringud USA-le oma ustavuse tõestamiseks ja seeläbi oma julgeoleku tagamiseks on olnud sisuliselt mõttetud.
Tagajärjeks oleks sellisel juhul olukord, kus aastakümneid kuulekalt USA geopoliitilist agendat ellu viies on rikutud totaalselt ära oma suhted Venemaaga, aga samas on jäädud ka ilma USA kaitsva vihmavarjuta. Võitjaks on siis nii USA kui ka Venemaa, kaotajaks aga mitte omahuvidest lähtunud, vaid vasallina käitunud Euroopa. Üllatusmoment tegelikult puuduks, sest need, kes allutavad end riikide vahelistes suhetes võõrastele huvidele, jäävadki reeglina kaotajaks.
