Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala on kirjutanud artikli, kus ütleb otse välja, et “abieluvõrdsuse”-retoorika on häbiväärne manipulatsioon, millega varjatakse ideoloogilist püüdlust abielu senine tähendus kehtivas õiguses hävitada. Loodetavasti hoidub Postimehe toimetus siis ise selle retoorika kasutamisest.
Kahjuks panustab osutatud manipulatsiooni ka ERR (Delfist rääkimata), mis kasutab järjepidevalt “abieluvõrdsuse”-retoorikat, positsioneerides end seega abielu tähenduse radikaalse ümberkirjutamise ja abielu senise tähenduse hävitamise toetajana. Seda tehakse hoolimata tõsiasjast, et ERRi seaduse kohaselt peab rahvusringhääling olema oma uudistekajastuses neutraalne ning väärtustama perekonnakeskset ühiskonnamudelit.
Muu hulgas osutab Ehala, et jutud sellest, nagu ei võtaks nn abieluvõrdsuse kehtestamine (st abielu mõiste radikaalne ümbermääratlemine ehk abielu tõelise tähenduse väärastamine) kelleltki midagi ära, on lausvalelikud:
“Masha Gessen, silmapaistev vene päritolu Ameerika ajakirjanik ja LGBT-aktivist ütles2012. aastal Austraalias Sidney Kirjanike Festivali geiabielule pühendatud paneeldiskussioonil: “On iseenesest mõistetav, et meil peaks olema õigus abielluda, kuid ma arvan ka, et sama iseenesest mõistetav on ka see, et abielu kui institutsiooni ei tohiks üldse olemas olla. … Homoabielu eest võitlemine tähendab üldiselt valetamist selle kohta, mida me teeme abieluga, kui me selleni jõuame – sest me valetame, et abielu institutsioon ei muutu, see on ilmne vale. Abielu institutsioon muutub ja peakski muutuma. Kordan üle: ma arvan, et abielu ei peaks olemas olema.“”
Täpselt nii see on ja need, kes on küsimusse süvenenud, teavad seda ammu. Homoliikumine on algusest peale seadnud eesmärgiks perekonna ja abielu institutsioonide hävitamise, mitte kõigile inimestele neile võrdse ligipääsu tagamise (sest see on niigi tagatud).
Ainuke asi – ja samas väga oluline asi –, milles ei saa Ehalaga nõustuda, on tema artikli lõpus esitatud seisukoht, et “samasooliste paaridele [tuleb] anda õiguslikult samasugune kaitse kui heteroseksuaalsetele paaridele.” Kuna homoseksuaalsed suhted ei ole perekondlikud suhted, vaid üksnes matkivad neid, siis ei tule neid riigi poolt käsitleda perekondlike suhetega samadel alustel.
Riigil on eriline huvi tagada abielule ja perekonnale eriline kaitse just seetõttu, et nende institutsioonide keskmes on laste saamine ja kasvatamine ning seega sõltub nende institutsioonide tugevusest, kas riik ise suudab täita oma põhiseaduslikku ülesannet tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Kuna homoseksuaalsed suhted on põhimõtteliselt viljatud, siis ei aita need sellele eesmärgile kuidagi kaasa, mis omakorda tähendab, et riigil puudub nende suhtes perekondlike suhetega võrreldav huvi.
Rääkida sellest, et homoseksuaalsed suhted on samuti perekondlikud suhted ja vajavad riiklikku tunnustamist sellisena, on sisuliselt samavõrd valelik kui väita, et inimesed saavad oma sugu muuta. Abielu ja perekonna tähendus lähtub inimloomusest, mille kohaselt on inimesed loodud meesteks ja naisteks. Üksnes sellest inimlikust baasreaalsusest lähtub ka inimelu edasiandmise võimalus, mis omakorda on, nagu juba osutatud, abielu ja perekonna institutsioonide tuumaks.
Küsimus ei ole selles, kui palju (st mil määral ja kui kiiresti) me peaksime ideoloogiliste jõujoontega konformeerumiseks valet omaks võtma; küsimus on selles, et me ei tohi seda üldse teha – ei eraisikute ega ka ühiskonna ja riigina. Selle kohta, mis on, tuleb öelda, et see on – ja selle kohta, mida ei ole, tuleb öelda, et seda ei ole. See ongi ausameelsus, tõetruudus. Abielu on abielu ja perekond on perekond. Homoseksuaalsed suhted on homoseksuaalsed suhted, mitte aga abielulised ja perekondlikud suhted. Nii tuleb neid suhteid ka riigivõimu poolt käsitleda – ausalt, mitte tõde moonutavalt.
