Läti parlamendi hiljutine, praeguseks küll aastaks peatatud otsus taganeda Istanbuli konventsioonina tuntud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ning tõkestamise konventsioonist on tekitanud palju kirgi ka Eestis.
Läti parlamendi otsust kritiseerinud poliitikud on püüdnud näidata oma ideoloogilist “õigeusklikkust”, alates oma avaliku kriitikaga ühemõtteliselt Läti siseasjadesse sekkunud peaministrist ja lõpetades ühisavalduse teinud 57 riigikogu liikmega.
Terviseminister Karmen Joller nimetas katseid konventsioonist taganeda lausa häbiväärseks. Püüdes teineteist loosungitega üle trumbata, kuulutati Istanbuli konventsiooni kord lääne kultuuriruumi kuuluvuse mõõdupuuks (Kristo Enn Vaga), kord inimlikkuse ja sõjajärgse solidaarsuse väljenduseks (Hendrik Johannes Terras).
Samal ajal pidasid end konservatiivseks pidavate EKRE, Isamaa ja Keskerakonna riigikogu fraktsioonist võimalikuks riigikogu liikmete ühisavaldusele alla kirjutada vaid Riina Solman Isamaast ning Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Andrei Korobeinik Keskerakonnast. Siiski ei tähenda see, et ülejäänud parlamendiliikmed ei hooli naiste heaolust. Küsimus on sootuks muus.
Tegelikkuses on Istanbuli konventsioon selgelt ideoloogiline dokument. Naistevastase vägivalla vastu võitlemise retoorika taha on peidetud konservatiividele absoluutselt vastuvõetamatud radikaalsed sooideoloogilised seisukohad ning konventsioon toimib nende kehtestamise tööriistana. Toon välja mõned näited.
Artiklis 3 määratleb konventsioon sugupoole mitte bioloogilise kategooriana, vaid sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumiste ja omaduste kogumina. See tähendab, et konventsiooniga liituvad riigid peaksid omaks võtma sotsiaalse soo mõiste, mis on radikaalse sooideoloogia ja transsoolisuse ideoloogia keskne postulaat.
Sooideoloogia paljustki just sellest eeldusest lähtubki, et sugu ei ole mitte bioloogiliselt määratletud ja muutumatu, vaid sotsiaalselt konstrueeritud ja sellisena muudetav isikuomadus. Ehk siis naiseks mitte ainult ei sünnita, vaid selleks võib saada ka iga mees.
Samas vaimus kohustab artikkel 4 riike keelustama diskrimineerimise muu hulgas sotsiaalse soo alusel. See tähendab, et riik ei tohi keelduda mehi naistena kohtlemast, kui nad ennast naistena määratlevad. Mitmete riikide kogemus näitab, et selline lähenemine võib viia naiste turvalisuse vähenemiseni, näiteks kui end naisena määratlev, kuid bioloogiliselt meessoost kurjategija nõuab paigutamist naistevanglasse või kui end naisena määratlev mees nõuab võimalust osaleda naiste poksivõistlustel.
Artikkel 6 kohustab riike edendama “sootundlikke poliitikaid”, mis eelnevate definitsioonide valguses tähendab sootunnuste ja -rollide ideoloogilist ümbermõtestamist.
Artiklid 8 ja 9 nõuavad rahaliste vahendite eraldamist nende ideoloogiliste positsioonide edendamiseks mitte ainult riigi- ja valitsusasutustele, vaid ka valitsusvälistele ja nn kodanikuühiskonna organisatsioonidele (teiste hulgas erinevad sooideoloogiat edendavad MTÜ-d ja sihtasutused).
Artikkel 12 kohustab riike propageerima muudatusi naiste ja meeste sotsiaalselt ja kultuuriliselt määratud käitumisviisides, et juurida välja kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad stereotüüpsetele soorollidele. Kindlasti kuulub n-ö setereotüüpsete soorollide hulka ka arusaam, et naistelt oodatakse emarolli ja meestelt isarolli täitmist. Tuleks need arusaamad tõesti välja juurida, kuulutades vastava ühiskondliku ootuse lubamatuks?
Seejuures näeb artikkel 14 ette stereotüüpsete soorollide kõrvaldamist läbi hariduse kõigil tasanditel (lasteaiast ülikoolideni), sh õppekavade, vabahariduse programmide ning ka spordi-, kultuuri- ja meediaprogrammide kaudu.
Pole vähimatki kahtlust, et sellised ulatuslikud kohustused ühiskondlike hoiakute ümberkujundamiseks, eriti viisil, mis normaliseerib soo- ja transideoloogilisi positsioone, annavad konventsioonile selgelt ideoloogilise ja konservatiividele vastuvõetamatu mõõtme. Selliselt toimib Istanbuli konventsioon kui Trooja hobune: naistevastase vägivalla vastane retoorika varjab radikaalset ideoloogilist ambitsiooni ühiskondi ümber kujundada palju ulatuslikumalt kui vaid naiste heaolu tagamise mõttes – ümber soovitakse kujundada sedagi, kes üleüldse on naine.
Oluline on ka mõista, et Istanbuli konventsioon ei kaitse reaalselt mitte ühtegi naist. Konventsioon ei ole otsekohalduv õigusakt, vaid deklaratiivne dokument, mis kohustab riike viima oma seadused deklareeritud põhimõtetega kooskõlla. Miski ei takista Eestil kohandada oma seadusi ning neid jõustavate õiguskaitse- ja justiitsorganite praktikat naistele kaitset pakkuvana ka ilma kõnealuse konventsioonita. Paljuski on asjakohased seadused nii ehk naa kehtestatud ning need jääksid kehtima ka ilma Istanbuli konventsioonita.
Niisiis, selle asemel, et keskenduda ideoloogilistele loosungitele ja poliitilistele rünnakutele, tuleks hinnata, kas meie seadused ja nende rakendamise praktika on piisavad või vajaksid need mingites aspektides ülevaatamist.
Näiteks tuleks küsida, kas naiste vastu toimepandud isikuvastaste kuritegude eest on lubatav määrata tingimisi vangistusi (või kas need tingimused, mil seda lubatavaks peetakse, on piisavalt kitsalt määratletud). Just selline praktika võimaldas hiljutisel Nõo surmaavarii põhjustajal eelnevalt oma elukaaslast pussitada, olgugi et ta oli naist noaga rünnanud ka suvel, ilma et see päädinuks reaalse vangistusega.
Kokkuvõttes võib öelda, et tõenäoliselt on naistevastase vägivalla vastu kõik poliitikud ning kindlasti on seda kõik erakonnad. Ent selleks, et keskenduda tõepoolest ühistele ja vaieldamatutele eesmärkidele, ei tohi seda teemat siduda varjatud ideoloogiliste eesmärkidega, nagu teeb Istanbuli konventsioon. Samuti ei tohi naistevastase vägivalla vastast võitlust muuta poliitiliseks poosiks ja vastaste hurjutamise vahendiks. Kui eesmärk on siiralt kaitsta naisi, siis tuleks sellele keskenduda ausalt ja sirgjooneliselt.
Päris lõpetuseks veel üks tähelepanek. Nimelt, kõige eelneva juures ei tohiks ära unustada sedagi, et reaalselt kõige suurem riiklik diskrimineerimine leiab Eestis endiselt aset mitte naiste, vaid meeste suunal. Sest just mehed on need, keda riik kohustab karistuse ähvardusel osalema riigikaitses ning andma nõudmisel riigi eest ka oma elu. Naiste suhtes mitte mingit võrreldavat kohustust ei eksisteeri.
Kui aga ühiskondlik ootus, et naised võiksid täita emarolli, arvatakse väljajuurimist vajavaks stereotüübiks, siis ühtlasi peaks tõusetuma küsimus sellest, kuidas allutada võrdse kohtlemise taotlusest lähtuvalt nad meestega võrreldavatele riiklikele kohustustele – või siis vabastada mehed nimetatud kohustusest. Siin võiks olla omajagu mõtteainet temaatiliste arutelude laiendamiseks.
Artikkel avaldati algselt ERR-i portaalis.
