Eile panin kirja oma esmased kommentaarid USA sõjalisele erioperatsioonile Venezuelas. Jätkuks sellele on huvitav vaadata mõningaid teisi esmaseid reaktsioone.
Neist üheks kõige mõistlikumaks on Andres Parmase artikkel, mille tuum on esile toodud alljärgnevas küsimuses: “Kui Venetsueela presidendi kõrvaldamiseks on lubatud selle riigi vastu kasutada relvajõudu ning riigipead erioperatsiooniga omaenda presidendipalees kinni võtta ja teise riiki toimetada, siis mispärast pole sama lubatav nt Ukrainas?”
Küsimärgi ette võiks kirjutada ka “või Eestis”. Seda enam, et teatavasti on ka Zelenski ametiaeg ammu lõppenud ning Eestis on valitsuskoalitsioon saanud võimule ebausaldusväärse e-hääletamise süsteemi toel ja on minetanud kodanike valdava enamuse toetuse. Siin on mõtteainet küll ja veel.
Samal ajal on lihtsalt hämmastav jälgida, kui lühinägelikke seisukohti kõnealusel teemal väljendatakse. Näiteks välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov teatab, et “Maduro arreteerimise pärast ei peaks keegi kurbust tundma, kuna tegu oli ebalegitiimse riigipeaga.”
Nagu mu sõber tabavalt kommenteeris:
“Mis oleks, kui Venemaa eriüksuse üllarusreidi käigus kaoksid ühel ööl Eesti valitsuse võtmeministrid eesotsas pea- ja välisministritega, Peskov aga teataks pressikonverentsil lakooniliselt, et pettuse ja valelubadustega võimule tulnud, rahva poolt juba ammu 10 protsendi lati alla põlatud ja kohalikku vene vähemust rõhuva “režiimi” esindajate üle mõistetakse kohut Venemaal. Ja president Karis, keda Zahharova nimetab tagatubadade sobinguga määratud marionetiks, saab hoiatuse. Et Venemaa jätkab “olukorra monitoorimist” ja vajadusel võtab tarvitusele täiendavad meetmed, esmanõudmiseks on aga erakorraliste valimiste läbiviimine põhiseaduses sätestatud korras ja viisil. Valimiste julgestamiseks ja protsessi õiguspärasuse tagamiseks peab aga Karis kutsuma kohale Venemaa rahuvalvajad.”
Kas tõesti on ületamatult raske selliseid paralleele näha?
Vaevalt leidub Eesti poliitikuid, kes sooviks näha sellist Venemaa poolset sekkumist. Kui seda aga näha ei soovita, siis ei tohiks sellele ka eeldusi luua, muu hulgas väljendades seisukohti, mis niisugused käitumismustrid heaks kiidab.
Samas võib küll leiduda neid, kellele meeldibki mõte, et USA tuleks oma eriüksustega ka Eestit illegitiimsest valitsusest vabastama. Minule see mõte kindlasti ei meeldi. Ja asi ei ole selles, nagu ma peaksin praegust valitsust heaks või demokraatlikku mandaati omavaks. Küsimus on põhimõtteline.
Ma ei taha elada maailmas, kus kehtib vaid “tugevama õigus”, mis pole tegelikult üldse mingi õigus, vaid toores suva, jõud ja vägivald. Ei taha seda isegi siis, kui see võiks aidata saavutada (Eestis) mulle meelepärasemat poliitilist formatsiooni. Kui tahame endale paremat valitsust, peame rahvana ise oma jõu koondama, mitte lootma välisele sekkumisele, ükskõik millisest suunast see ka ei tuleks.
Ultimatiivselt on küsimus ka riiklikus väärikuses. Kas nõuame austust oma õiguse vastu korraldada oma riigielu ise? Või püüamegi vaid selle poole, et olla isandate silmis kõige meelepärasemad ja pälvida nende soosing? Kas võtame riiklikku iseseisvust tõsiselt? Või lepimegi sellega, et väiksemate riikide iseseisvus ja vabadus piirdub võimalusega valida endale isanda – või isandad?
Rahvusvahelist õigust võib muidugi naeruvääristada. Kuid seda tehes naeruvääristatakse püüdlust maailma tsiviliseerida. Rahvusvaheline õigus on tsiviliseeritud maailmakorralduse alus samamoodi, nagu kehtivad seadused on tsiviliseeritud elukorralduse alus riigi sees. Kui see alus kõrvale heita, jääb järele vaid barbaarne džungliseadus.
Maailmakorra allutamine džungliseadusele ei ole siiski paratamatus. Paratamatuks muutub see alles siis, kui võtame vaikimisi omaks eelduse, et nii on alati olnud ja jääbki olema. Tsivilisatsiooni lammutamine on lihtne. Selle ehitamine on aga suur ja raske, palju aega nõudev töö. Aga see töö väärib pingutust ja meist kõigil on selleks teha oma osa – alates kindlast seismisest seisukoha taga, et jõud ≠ õigus.
Seda seisukohta saame aga esindada tõsiseltvõetavalt üksnes juhul, kui nõuame rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgimist kõigilt riikidelt ühetaoliselt. Niipea, kui avaldame arvamust, et näiteks USA või Iisrael ei pea alluma reeglitele, mille täitmist nõuame Venemaalt või Hiinalt, kaotab meie hääl igasuguse kaalu. Siis kõliseb see tühjalt nagu kuljus.
Ma tean, et ka konservatiivide seas leidub omajagu neid, kes eelpool väljendatud seisukohaga ei nõustu. See on teada juba ajast, mil nägime takka kiitmist Iraagi vastasele agressioonile või režiimivahetusele Süürias. Aga minu seisukohta see ei muuda. Jõud ≠ õigus. Ei Venemaa, USA ega kellegi teise puhul.
