Panen kirja kaks kiiret tähelepanekut seonduvalt moodustatava valitsuse aluseks oleva koalitsioonileppega (osas, millest on avalikkust informeeritud).
Esiteks, kokkuleppe kohaselt algab 2024. aastal üleminek eestikeelsele kooliõppele ja samuti hakatakse 2024. aastal lastetoetusi (sarnaselt pensionidele) indekseerima. Samas kõik teavad, et 2023. aasta märtsis ehk juba seitsme kuu pärast toimuvad riigikogu valimised ning et seejärel astub tõenäoliselt ametisse uus valitsus, mis paneb maksma uue koalitsioonilepingu, olemata vähimalgi määral eelmise valitsuse poolt 2024. aastaks kokkulepituga seotud. Reaalselt väärib tähelepanu vaid see osa koalitsioonikokkuleppest, mis on võimalik ellu viia moodustatava valitsuse eluea jooksul. Kõik ülejäänu on tühipaljas retoorika, silmapete.
Teiseks, selgitused, millega põhjendatakse soovi hakata peretoetusi maksma kuni laste 24. eluaastani, ei kõla veenvalt. Iseenesest on antud selgitus, et laste täisealiseks saades ja edasi õppima minnes perekondade kulutused mitte ei kahane, vaid kasvavad, tõene (tean omast käest, sest seisan just praegu selle olukorraga silmitsi). Aga kui eesmärk on toetada peresid, kelle lapsed jätkavad täisealiseks saades õpinguid, siis oleks palju eesmärgipärasem maksta toetusi õpinguid jätkavatele noortele, mitte lihtsalt külvata seda kõigile 18-24-aastastele täisealistele (või nende vanematele), sõltumata sellest, kas (ja kui pühendunult) nad õpivad, töötavad või naudivad niisama elu. Jääb mulje, et raha plaanitakse külvata viisil, mis ei teeni deklareeritud eesmärki või vähemalt ei tee seda tõhusalt.
Lisaks peab ikka ja jälle kordama, et perekondade väärikuse seisukohast oleks palju eelistatavam anda peredele märkimisväärseid maksusoodustusi kui tegutseda sotsialistlikus vaimus viisil, mis käsitleb perekondi eelduslikult sotsiaaltoetuste sõltlastena. Vabastus tulumaksust, vabastus sotsiaalmaksust, vabastus käibemaksust, vabastus kütuse- ja elektriaktsiisist – võimalusi on palju. Erinevus võrreldes toetuste maksmisega on põhimõtteline, sest maksuvabastustega jäetakse peredelt nende muul ja väärtuslikumal moel antud ühiskondlikku panust tunnustades raha ära võtmata, nii et nad saaksid toetusi vajamata ja küsimata ise eluga hakkama.
