Vabariigi Presidendi ametikohta täitva Alar Karise ja Riigikogu esimehe ametikohal oleva Lauri Hussari uusaastakõnedest vaatab vastu loosunglik tühjus. Selle tõdemuse põhistamiseks piisab pilguheidust nende kõnede põhikujunditele.
Karis ütles oma uusaastatervituses, justkui vastutust Eesti elu eest kogu rahvale laiali laotades, et „Eesti aastaid kirjutame kõik ühiselt“ ning et „me loome sellist Eestit, nagu me tahame“. Paraku ei vasta see tõele – vähemalt mitte riigi- ja ühiskonnaelu korralduse tähenduses. Tegelikkuses ei kirjuta me Eesti aastaid kõik ühiselt, vaid nn Eesti lugu kirjutab üsna väike võimu juures olev seltskond, mis juhindub seejuures väljastpoolt saadud suunistest ning millel puudub rahva ülekaaluka enamuse toetus.
Samuti on tegelikkus see, et me ei loo rahvana niisugust Eestit, nagu me tahame – ei saagi luua –, kuna rahvalt on ära võetud elementaarsed demokraatlikud õigused riigielu korraldamises kaasa rääkida ja otsustavat sõna öelda. Rahvas ei saa isegi endale presidenti valida ega ka riigipea kandidaate üles seada, mistõttu määratakse rahvale ka tuleval aastal uus president – nagu määrati ka Karis ise.
Lisaks puudub rahval võimalus algatada parlamendis seaduseelnõusid (uute seaduste vastuvõtmiseks või olemasolevate seaduste tühistamiseks) ja võimalus käivitada rahvahääletusi – ehkki 1920. ja 1933. aasta põhiseadustega olid rahvale need õigused ja võimalused tagatud. Viimane referendum toimus teatavasti ligi veerand sajandit tagasi (2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemiseks) ja siiski ülevoolava ühesuunalise riikliku propaganda tingimustes. Ühtlasi pole võimalik esile kutsuda erakorralisi valimisi, mistõttu püsivad aastaid võimul karistamatult üha uusi sigadusi toime panevad parteid, mida toetab vähem kui kümnendik valimisõiguslikest kodanikest.
Seejuures on riigikogu valimissüsteem (nii läbipaistmatu e-hääletamise kui ka häälte ülekandmise mehhanismi tõttu) niivõrd puudulik, et seda ei ole reaalselt võimalik käsitleda rahva tahte teostamise mehhanismina. Rääkimata tõsiasjast, et suur osa poliitilistest otustest pole langetatud isegi mitte riigikogus, vaid tulevad Euroopa Liidust, mis kujundab meie elu meie eest.
Niisugune on propagandistlike loosungite taha varjatud tegelikkus. Mingit paranemist ei tule enne, kui hakkame asjadest rääkima nii nagu need reaalselt on – mitte viisil, mis näitab neid tegelikkusest meeldivamana. President võiks seejuures olla esimene, kes näitab head eeskuju. Üks fundamentaalsetest küsimustest, mis tuleks riigi- ja ühiskonnaelu korralduses selgeks rääkida, on see, kas jäämegi rahulduma demokraatia illusiooniga või hakkame kunagi pürgima ka tegelikult demokraatliku riigikorralduse poole.
Paraku ei ole praegu näha mingeid märke, mis võimaldaksid põhjendatult loota viimasena mainitud asjade käigule. Vastupidi, võime olla päris kindlad, et selles osas ei muutu midagi olulist ka 2026. aastal.
Ootuspäraselt on Hussari uusaastatervitus samavõrd loosunglik ja sisutühi. Kasutatud kujundid ei ole mitte ainult primitiivsed, vaid ka sisuliselt väärad. Vaadakem kasvõi ainult kõne pealkirjas kasutatud kujundit. Lapski peaks saama aru, et kui Eesti tahab liikuda mõtestatud arengukursil, ei saa ta ise olla endale tuletorniks. Ehk kui küsimus on selles, millest peaks Eesti oma arengus juhinduma, siis solipsistlik iseenese käsitlemine teed juhatava tuletornina on mitte ainult absurdne, vaid ka perspektiivitu.
See ei vasta küsimusele, millised peaksid olema need ideaalid, millest lähtuvalt Eesti oma eesmärke seab ja nende poole pürgib. Seega Eesti ise ei saa olla meie eesmärk – Eesti vajab eesmärki.
Tõsi, võimulolijaile see kindlasti meeldiks, kui Eestit, mida kehastavad nemad ise, käsitletakse tuletornina, ilma et nemad peaksid omama silme ees tuletorni, mille poole Eestit tüürida. Aga ka kodanike puhul on Eesti käsitlemine tuletornina põhimõtteliselt väär, sest riigi enese seadmine kõrgeimaks eesmärgiks on totalitaarse mõtlemise põhiline aluskomponent. Riiki ei tohi kunagi näha eesmärgina iseeneses – see peab olema rangelt vahend kõrgemate moraalsete eesmärkide teenistuses, vahend nende eesmärkide poole pürgimiseks, ennekõike vahend ühise hüve teenimiseks. Ehk tuletorniks on (peaks olema) hüve, mitte riik.
Nagu Hussari kõnest nähtub, puudub tal niisugustest poliitfilosoofilistest baastõdedest igasugune arusaamine – puudub arusaamine nii sellest, mis on riik, kui ka sellest, millistele alustele peaks olema rajatud kodanike ja riigi terve suhe. See võib olla kurb, aga üllatavat pole selles paraku kõige vähematki. Muster, mida niisugused arvamusavaldused väljendavad, on juba ammu ühemõtteliselt selge.
