Täitsa huvitav on vaadata, kuidas tubli noorpropagandist Martin Laine laob Eesti Ekspressi/Delfi kaudu nüüd juba pea igapäevaselt letti uut materjali, mis seostab mind ilma igasuguste faktideta Kremli mõjutustegevusega. Ehk negatiivse kuvandiloome protsessile on korralik hoog sisse lükatud. Mõned päevad tagasi oli minu nimi pikitud sisse artiklisse pealkirjaga “Kremli raha voolab sanktsioonidest hoolimata Eesti mõjuagentide taskusse”. Järgmiseks avaldati artikkel pealkirjaga “Kuidas saada Kremlist raha? Avaldades Varro Vooglaiu tekste vene keeles!” Kummastki loost ei nähtu ühtki asjaolu, millest ilmneks minu mingigi seos Kremli mõjutustegevusega, rääkimata suuniste või raha saamisest.
Aga täna on avaldatud juba järgmine lugu, mis kannab pealkirja “Paljastasime Kremli raha saajad Eestis. Prokuratuur, pall on nüüd teie käes!” Ka siin ei ole toodud esile mitte midagi sellist, millest nähtuks minu mingigi seos Kremli mõjutustegevusega, ometi pühendatakse minu isikule lausa artikli alapeatükk. Muu hulgas kirjutatakse seal, et “pole vahet, kas inimene võtab venemeelse jutu eest raha vastu või teeb seda tasuta.” Selle pinnalt teatakse: “Nüüd, kui me selle asjaga oleme välja tulnud, tahaks näha, et sellega päriselt kaasnevad menetlused. Meil on kõik asitõendid olemas, tulge küsige, saame aidata.”
Et siis mida, kulla lapsed?! Mis tõendid teil nüüd siis minu kohta olemas on? Tahaks isegi neid näha, kui midagi leidub. Aga kui ei leidu – ja ma tean, et ei leidu –, siis mida te minu suunal päriselt öelda tahate? Et kapo ja prokuratuur algataksid minu suhtes kriminaalmenetluse? Et siis mille pärast? Kas teie arvates peakski Eesti Vabariigis käima asjad nii, et kui ma loen Bloombergi, NYT-d, Reutersit, Politicot, Times’i ja Guardiani, refereerin peavoolu uudiseid ja arutlen ning kui väidetav “Kremli propaganda” korjab selle mingis seoses üles ja kasutab omas kastmes – ilma et minul oleks sellega midagi pistmist –, siis tuleb hakata mind menetlema? Et kui Kremlit karistada ei saa, siis karistatagu mind? Tehtagu juba! Kõrgendatud avalik huvi ikkagi, eksole. Nii mõtletegi? Kui ei, siis mida te õieti öelda tahate? Fooni loomise seisukohast meenutab eeltoodu jõustruktuurides levinud musta huumorit: pole kindel ja polegi vahet, kas varastati sinult kasukas või varastasid sina, igatahes mingisse vargusesse sa olid segatud ning see on fakt.
Jutt sellest, et “pole vahet, kas inimene võtab venemeelse jutu eest raha vastu või teeb seda tasuta”, on idiootne. Esiteks, mis asi on venemeelne jutt? Teie arusaamas ilmselgelt tähendab see lihtsalt meie stratkomi kaudu ainuõigena kehtestatud narratiivis kahtlemist, selle suhtes kriitiliste küsimuste esitamist ja päris kindlasti sellele vastu argumenteerimist. Selline lähemine on nürimeelne, vaba ühiskonna ideaaliga täiesti ühitamatu. (Muuseas, mäletan hästi, kuidas mind on venemeelsuse pärast süüdistatud juba siis, kui seisin SAPTK eestvedajana loomuliku abielukäsitluse eest – või koroonaajal inimeste kehalise puutumatuse põhiõiguse eest. See süüdistus on muutunud ammu naeruväärseks.) Pealegi, viimase aja mitmete sündmuste valguses on isegi mitmed meie peavoolu arvajad seisukohal, et riigi strateegilises kommunikatsioonis puudub sageli vajalik ühtsus. Esitatakse teineteisele nähtavalt vastukäivaid sõnumeid ja õigustatud küsimuste kerkides püütakse probleemile osundajaid tasalülitada.
Teiseks, mis mõttes pole vahet, kas inimene väljendab oma vaateid lähtuvalt kriitilisel mõtlemisel rajanevast siseveendumusest või teeb seda võõrriigi huvides, eriti viimaselt laekuva tasu eest? Need on ju kaks põhimõtteliselt täiesti erinevat olukorda. Kusjuures neid, kes edendavad Eestile kahjulikke narratiive just nimelt raha eest võõrriikide huvides (Lääne suunal), on Eestis omajagu. Nemad muidugi teie vaates probleemina ei aktualiseeru. Siinjuures ei tohi me kunagi unustada, et sõnavabadus on avatud ja kaasava demokraatliku ühiskonna üks alusväärtusi, mis on Euroopas kaitstud nii riikide põhiseadustega kui ka erinevate rahvusvaheliste lepingutega. Katsed seda õigust naeruvääristada, moonutada või koguni tühistada sillutavad teed diktatuurile.
Mul sõber osutas Laine artikliteseeriat kommenteerides: “Aga nali naljaks – tundub, et hakatakse vaikselt avalikkust ette valmistama. Kafka protsess alaku!” Vastasin: “Ütlen täitsa siiralt, et mul selle pärast ükski närv ei liigu.” Andku aga minna. Kui asi jõuab nii kaugele, et asutakse represseerima lihtalt oma sõnavabaduse kasutamise pärast logisevast stratkomi narratiivist lahknevate vaadete väljendamiseks, siis on selge, et aeg on Eestist lahkuda. Oma välis- ja julgeolekupoliitika kommentaare tegema asudes, samuti Riigikogus välis- ja julgeolekupoliitika sõlmküsimustega seonduvalt kriitiliselt sõna võtma asudes olen selle võimalusega arvestanud. Eks näis, mis saama hakkab. Kuni asi pole nii kaugele jõudnud, võitleme rahulikult edasi, et seista terve mõistuse ning vaba ja õiglase ühiskonna ideaali eest, sellest lähtuvalt ka Eesti sõtta tüürimise vastu. Ultimatiivselt seisame sõnavabaduse eest seda praktiseerides, mitte selle olulisusest rääkides.
