Alljärgnev tekst kujutab endast minu ettekannet SAPTK konverentsil “Kuidas tagada konservatiivne pööre?”, mis toimus 4. novembril 2022 Tallinnas, Õpetajate Majas.
Meie tänane konverents kannab pealkirja “Kuidas tagada konservatiivne pööre?”, meie paneel aga pealkirja “Kuidas tagada konservatiivne pööre poliitikas?” Tõsi on see, et ühiskonnas on konservatiivset pööret hädasti vaja, sest pöördumine konservatiivsete, loomuseaduslike ehk inimloomusest lähtuvate ja inimväärikust austavate ideaalide juurde on meie ühiskonna tervise taastamiseks ning meie rahva püsimajäämiseks kriitilise tähtsusega.
Samuti on tõsi, et konservatiivset pööret on vaja tunduvalt laiemalt kui üksnes poliitika vallas, sest ühiskondlik elu ei piirdu kaugeltki vaid poliitikaga. Aga kuivõrd poliitika keskmes on küsimus sellest, kuidas ühiskonnaelu korraldada, siis on raske ette kujutada, mil viisil saaks laiem ühiskondlik konservatiivne pööre leida aset ilma tõsise konservatiivse pöördeta poliitikas.
Mida võiks aga pidada silmas konservatiivse pöörde all poliitikas? Kas seda, et end konservatiividena määratlevad parteid saavad parlamendis senisest rohkem kohti? Või seda, et niisugused parteid saavutavad parlamendis absoluutse enamuse ja moodustavad valitsuse? Või hoopis seda, et lisaks eelnevale mehitatakse ka suur või koguni valdav osa institutsioonidest inimestega, kes juhinduvad avalikku võimu teostades samuti konservatiivsetest ideaalidest?
Kahtlemata peab eelnev olema osaks tõsiseltvõetavast konservatiivsest pöördest poliitikas. Aga sõnum, mis võiks minu tänase ettekande kokku võtta, seisneb tõdemuses, et sellest üksi ei piisa. Nimelt olen sügavalt veendunud, et tõsise konservatiivse pöördeni poliitikas ei ole võimalik jõuda ilma tunduvalt sügavama pöördeta selles, kuidas me üleüldse poliitikat mõistame ja mõtestame.
Kaks nägemust poliitikast
Kaasaegse poliitilise maastiku üheks kõige tõsisemaks probleemiks ongi arusaamise kadumine sellest, mida poliitika õigesti mõistetuna üleüldse tähendab. Enamasti peetakse poliitika all silmas midagi pahelist ja madalat, peaasjalikult võimuvõitluse ja võimujanu rahuldamisega seonduvat. Sedasi räägitakse poliitikast kui parteide tegevusest iga hinnaga riigivõimu juurde saamiseks, võimul püsimiseks, konkurentide võimu juurest eemal hoidmiseks ja võimu kasutamiseks grupihuvide teostamisel.
Selliselt nähtuna on poliitika sisuks erinevate klannide võitlus selle pärast, kes ja kuidas saab kindlustada oma positsiooni võimu juures ja suruda oma tahte võimuvõitluses läbi. Kokkuvõtlikult öeldes nähakse poliitikas huvide tasakaalustamise mehhanismi – mehhanismi, mille kaudu erinevad huvigrupid teostavad oma võimuambitsioone, luues seeläbi ühiskonnas huvide tasakaalu. Poliitika teenib sellisena ülesannet luua raamistik erinevate huvide väljamängimiseks ilma, et see viiks vägivaldsete konfliktideni.
Tegelikult taandub selliselt mõistetud poliitika sageli eemaletõukavaks kisklemiseks, ärapanemiseks ja ületrumpamiseks. See on protsess, kus igaüks püüab maksimaalselt saavutada omahuvi, kiskudes tekki kõikvõimalikul moel enda poole. Kõige olulisem on selliselt mõistetud poliitikat iseloomustades rõhutada, et poliitikat käsitletakse ennekõike tehnikana ükskõik milliste huvide teostamisel ning võim on kas pelgalt vahend selle eesmärgi saavutamiseks või praktiliselt eesmärk iseeneses. Pole ime, et sageli ei soovi mõistlikud inimesed selliselt mõistetud poliitikaga seonduda, rääkimata sellele pühendumisest.
Niisugune poliitika käsitlus, mille üheks oluliseks alusepanijaks võib pidada Niccolò Machiavellit (1469–1527), on aga raskelt vaesunud ja puudulik, kuna sellest puudub moraalne ehk vertikaalne dimensioon. Just Machiavelli oli see, kes rõhutas varsemale traditsoonile vastandudes, et poliitika keskmes ei peaks olema mitte hüved, vaid huvid ning et selle asemel, mis on õige ja hea, peab edukas valitseja keskenduma sellele, mis toob talle võimu sälitamisel kasu.
Ent on olemas teine, väga erinev ja paraku unustusehõlma vajunud poliitilise filosoofia traditsioon, mis on eelnevalt kirjeldatuga teravas kontrastis. See klassikaliseks nimetatud arusaam poliitikast on juurdunud antiik- ja keskaegses filosoofilises traditsioonis.
Selle arusaamise kohaselt ei ole poliitika lihtsalt võimuvõitluse tehnika (ja poliitikud vastava valdkonna spetsialistid), vaid ennekõike moraalne küsimus. Poliitikat mõtestatakse ühise hüve teenimise kunstina. Aquino Thomas (1225–1274) õpetab Aristotelesele (384–322 eKr) tuginedes, et riigivõimu peamiseks funktsiooniks on toetada inimeste kui sotsiaalsete olendite pürgimust saada paremateks inimesteks, luues ühiseluks raamistiku, mis soosib niisuguse pürgimuse teostumist. See hüve, mille teostumiseks peab riigivõim eeldusi looma, seisneb inimeste vooruslikkuses ehk moraalses täiuses, mis omakorda seisneb inimeste mõistuse, tahte ja südame püsivas harjumuses teha seda, mis on õige ja hea.
Sedasi peab poliitika lähtuma eesmärgist luua eeldused headest inimestest koosneva ühiskonna kujunemiseks ja sälimiseks. Headest inimestest koosnev ühiskond on ühtlasi tõeliselt vaba ühiskond, sest vaid sellises ühiskonnas saab loota inimeste eneseregulatsioonile. Sisemiste piirangute puudumise tingimustes on aga vaja võtta vastu üha enam seadusi, rakendada nende järgimiseks üha enam järelevalvet ja määrata nende rikkujatele üha enam karistusi. Selle tagajärjeks on aga vaba ühiskonna ideaali taandumine. Inimlik elu tõelises vabaduses on seejuures mõistetud mitte primitiivselt üksnes väliste piirangute puudumisena, vaid mõistuspärase, voorusliku eluna – vabadusena omaenda pahede orjusest, suutlikkusena elada mõistusega ära tuntud moraalselt head elu. Sel samal põhjusel nentis juba Platon (428–348 eKr), et mida rohkem on ühes riigis vaja kehtestada seadusi, seda väärastunum see riik on, sest õiglased inimesed ei vaja õiglaselt käitumiseks riiklikke ettekirjutusi.
Eelnevalt kirjeldatud nägemusega poliitikast seondub muidugi ka vastav nägemus riigist, sest just nagu küsimus moraalist seondub sellega, kuidas elada kõlbeliselt head elu inimestena, nii seondub küsimus poliitikast sellega, kuidas elada kõlbeliselt head elu ühiskonnana. Niisiis on poliitika otseselt eetikaga seotud ja seesugusena moraali valdkonda kuuluv nähtus: poliitikal peab olema moraalne vundament ja siht, milleks on inimese hüve ja kogu ühiskonna hüve.
Praktiline järeldus: vajame riigimehelikkuse uuestisündi
Tänase ettekande ajalised raamid ei võimalda kõnealust teemat süvitsi minnes lahata. Seetõttu peatun veel vaid mõningatel praktilisel järeldustel, mis tulenevad vajadusest pöörduda klassikalise arusaamise juurde poliitikast ning mille kaudu oleks omakorda võimalik seda teha.
Esiteks, nagu juba selgitatud, tõsist konservatiivset pööret poliitikas ei saa toimuda, kui ei toimu pööret selles, kuidas me üleüldse poliitikat mõtestame. Siin leiab kinnitust, et filosoofilised küsimused on kõige praktilisemad küsimused, sest sellest, kuidas me lahendame küsimused sellest, mis on õige ja vale ehk mille poole üldse tasub pürgida, sõltub otseselt, kuidas me vastame kõikvõimalikele praktilistele küsimustele.
Teiseks, tõsist pööret selles, kuidas me poliitikat mõtestame, ei saa toimuda ilma poliitikuteta, kes võtavad omaks õige arusaamise poliitikast ning hakkavad seda oma elu ja tegevuse läbi kehastama ja ellu viima. Arusaamise taastamine sellest, et olla poliitik tähendab sõna otseses mõttes teenida ühist hüve ning seeläbi teenida rahvast, riiki ja Jumalat, on fundamentaalse tähtsusega. Kes iganes mõtleb endast kui poliitikust, peab hakkama mõtlema endast kui teenrist – ja mitte mingis ebamäärases tähenduses, vaid otseselt ja praktiliselt. Kindlasti kätkeb teenriks olemine ka alandlikkuse vooruse kehastamise vajadust, sest üleolevus või koguni ülbus ei ole teenri staatusega ühitatavad isikuomadused.
Igaks juhuks olgu siiski märgitud, et alandlikkus ja allaheitlikkus on kaks väga erinevat asja – ühe näol on tegu väga olulise voorusega, teise näol eemaletõukava pahega. Teenriks olemises, õigesti mõistetuna – mh mõistetuna, et teenima peab oma rahvast, mitte välismaiseid isandaid –, ei ole aga midagi alandavat ega allaheitlikku. Vastupidi, teiste teenimisega, kui seda õigesti mõtestada, kaasneb eriline väärikus. Just sellest lähtub ka tõelise poliitika ülevus – see, kes valitseb teiste üle, peab nägema end teiste teenijana ja ka olema seda, pühendudes vaid ühisele hüvele. Niimoodi mõistetuna on fundamentaalses mõttes (ehk Jumala ees) sarnases positsioonis nii kuningas kui ka kuningakoja koristaja, sest mõlemad peavad olema teenrid, ehkki erinevates rollides.
Kolmandaks, tõsine konservatiivne pööre poliitikas eeldab poliitikute poolt suure osa rahva usalduse pälvimist, aga usaldust ei saa pälvida inimesed, kes ise ei kehasta usaldusväärsuse aluseks olevaid voorusi. Seega seondub konservatiivse pöörde võimalikkus poliitikas sellega, kuivõrd toimub see pööre kas praegustes või tulevastes poliitikutes. Mitmed suured mõtlejad, kaasa arvatud keiser Marcus Aurelius (121–180) on toonitanud, et tõelised poliitikud juhivad rahvast ja riiki mitte niivõrd käskude ja keeldude, vaid isikliku autoriteediga – see tähendab mitte inimesi tagant tõugates, vaid oma eeskujuga neid kaasa tõmmates. Selline nägemus asetab igaühele, kes tahab täita poliitiku kutsumust, väga kõrged nõudmised. Alternatiiviks on pöörete teostamine vaid pettuse või jõuga, mis ei saa olla konservatiividele vastuvõetav lahendus.
Lõpetuseks
Nüüd mõned sõnad kokkuvõtteks. Usun siiralt, et tõsine konservatiivne pööre Eestis on võimalik, aga see nõuab mitte poliittehnoloogilist nipitamist, trikitamist, skeemitamist, kombineerimist, konkurentide ületrumpamist ja manipuleerimist, vaid uuestisündi nii poliitika ja selle mõtestamise kui ka poliitikuks olemise mõtestamisel.
Poliitiku ülesanne ei ole esindada mingi grupi huve, vaid seista selle eest, mis on objektiivselt õige ja hea ehk hüveline, luues eeldusi kõigi inimeste õnnelikuks eluks riigis kui poliitilises kogukonnas. Poliitikuks olemine ei ole seega lihtsalt üks töö paljudest. See on ühiskonna teenimine läbi vabaduse ja õigluse ideaale austava moraalselt õige korra kehtestamise ühiseks hüveks ja ühiseks hüvanguks.
Poliitika algab moraalsest nägemusest selle kohta, mida tähendab inimeseks olemine ning inimlik elu ehk vooruslik elu sellega kaasnevas vabaduses ja väärikuses. Niisugusena peab tõelisel poliitikal olema moraalne sisu, vundament ja siht. Seega algab poliitiku kutsumuse täitmine selge arusaamise kujundamisest selle kohta, mis on tõeliselt õige ja hea ehk hüveline, jätkudes siiras teenimise vaimus pühendumisega pürgimuses ühise hüve poole.
Tõsise konservatiivse pöördeni poliitikas võime jõuda vaid juhul, kui paljud inimesed hakkavad poliitikutes nägema tõelisi rahva teenreid, kes ei tegutse isiklikes huvides ega grupihuvides, vaid juhindudes siirast soovist teenida oma parimate võimete kohaselt kõrgemal seisvaid ideaale – ennekõike ühise hüve ideaali ning sellega seonduvalt vabaduse ideaali, õigluse ideaali, vooruse ideaali, aususe ideaali, tehes seda alandlikult, julgelt, ausalt, asjatundlikult, enese suhtes nõudlikult, reaalselt nii põhiseadust, kultuuri aluseid kui ka meid ümbritsevat keskkonda väärtustades ning nii enda kui teiste väärikust austades, tunnetades igal sammul oma vastutust rahva, riigi ja Jumala ees. See on hingeline hoiak, ilma milleta ei ole tõeline riigimehelikkus võimalik. Tõeline riigimehelikkus on aga kvaliteet, milleta pole tõsine konservatiivne pööre võimalik.
Niisiis jääb küsimuseks, kuidas saavutada riigimehelikkuse uuestisünd. Kindlasti peab osaks sellest olema uue põlvkonna poliitikute kasvatamine, kes tunneksid endas ära kutsumuse olla päriselt rahva teenriks, kes valmistuksid kohaselt selle kutsumuse elluviimiseks ning kes võtaks enda kanda risti, mis selle kutsumusega kaasneb. Selle eelduseks on omakorda arusaamise taastamine tõelise poliitika kui ühise hüve teenimise kunsti ülevusest, et väärikad inimesed tahaksid taas poliitikaga seonduda.
Olen veendunud, et kui me armastame Eestit, on meie kõigi kohus sellesse pöördesse panustada – igaüks vastavalt oma kutsumusele ja võimalustele. Märkimisväärne võimalus selleks avaneb juba tuleva aasta märtsi alguses toimuvatel riigikogu valimistel.
Lõpetan oma ettekande Vana-Kreeka ühe kõige suurema oraatorina tuntud Demosthenese sõnadega, mille ta lausus, süstides kaaskodanikesse lootusetuna näivas olukorras lootust. Neisse sõnadesse on kätketud äärmiselt oluline sõnum, mis on vägagi relevantne meie kõigi jaoks:
“Ateenlased, kuulake! Kahtlemata on asjad läinud halvasti ja te olete meeleheites. Ent selles te eksite! Kui oleksite teinud kõik vajaliku selleks, et asjad läheksid hästi, ent sellest hoolimata läheks need halvasti, siis oleks teil põhjust meelt heita. Ent seni on asjad läinud halvasti vaid seetõttu, et te ei ole teinud seda, mida on tarvis teha asjade liikumiseks paremuse suunas. Ka praegu on endiselt võimalik võtta ette need asjad, millega tegelemist olete seni vältinud. Ja kui te seda teete, siis lähevad asjad ka hästi. Milleks siis ennatlikult meelt heita?”
Tänan teid kaasa mõtlemast!
