Riigikogu täiskogu istungil toimus eile olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kodanikuühiskonna arengust. Tugev kodanikuühiskond kui demokraatia alustala. Kollektiivsete pöördumiste roll ja mõju” arutelu.
Kasutasin võimalust kõneleda nii fraktsiooni kui iseenda nimel, tuues esile, et demokraatia ja kodanikuühiskond on Eestis pigem usinasti taastoodetav illusioon kui reaalsus. Reaalsus, mida see illusioon varjutab, on aga see, et võim on väga tsentraliseeritud ning kõik olulised otsused langetatakse mitte kodanike poolt, vaid varju jäävas kitsas ringis. Isegi riigikogu on vaid ette langetatud otsuste vormistamise koht, kuigi avalikkusele püütakse jätta muud muljet.
Paljudele kolleegidele need väljaütlemised ootuspäraselt ei meeldinud, aga mis teha – kui tahame loota olukorra paranemisele, on tõe aus väljaütlemine selle kohta, kuidas asjad reaalselt on, vähim, mida peame tegema.
