Siin esile toodud kõne pidasin täna seitse aastat tagasi ehk 19. novembril 2015 riigikogus, osana olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelust, mis keskendus Eesti Vabariigi suveräänsusele. Huvitav on vaadata, et minu põhimõttelistes seisukohtades pole midagi muutunud ja et muutunud pole ka oponentide etteheited.
Pean endiselt vajalikuks seista selle eest, et Eesti poliitikas lähtutaks mitte ainult deklaratiivselt, vaid reaalselt riikliku iseseisvuse ideaalist, oponendid püüavad aga endiselt mind neurootiliselt häbimärgistada Kremli käsilasena, olgugi et ühtegi fakti, mis võimaldaks seda põhistada, endiselt ei eksisteeri. Samade põhimõtete eest tahaksin seista ka parlamendi liikmena.
Head riigikogu liikmed!
Algatuseks tänan Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, et tõstatasite küsimuse riiklikust suveräänsusest aruteluteemaks ning et kutsusite ka mind mõtteid jagama. Tegemist on meie riigi tuleviku seisukohast kriitilise tähtsusega teemaga, mis vajaks senisest kordades rohkem ja tõsisemat tähelepanu.
Mõeldes, millele oma tänases ettekandes keskenduda, otsustasin mitte koostada akadeemilist käsitlust suveräänsuse kontseptsiooni kujunemisest ja tähendusest ega mingitele üksikküsimustele, vaid kasutada võimalust siin kõneleda, väljendamaks paljude inimeste peas ja südames kinnistunud muremõtteid meie maa, rahva ja riigi tuleviku pärast.
Alustan lihtsast tõdemusest: selleks, et üht rahvast või riiki alistada, ei ole tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid – piisab, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on paratamatult kindlaks määratud ja et rahval puudub võimalus seda suunata.
Nii ei ole ühelegi rahvale kasu sõjaväe ülesehitamisest ega riigipiiride kindlustamisest, kui samal ajal toimub tema kultuuri alusväärtuste lammutamine, tema identiteedi õõnestamine ja moraalne lagunemine. Seetõttu on iga riigi ja rahva jaoks kõige suuremaks ohuks mitte välisvaenlane, vaid tema enda kõlbeline allakäik ja sellega kaasnev sisemise jõu minetamine.
Niisuguse tõdemuse taustal on tõsiselt murettekitav, et Eesti poliitilise ja administratiivse eliidi seas võtab üha laiemalt maad iseseisvale riigile mitte-kohane vaimne hoiak. Nagu Veiko Vihuri nentis alles eelmisel nädalal, on 21. sajandil kujunenud Eesti üheks põhiprobleemiks ühiskondlik-poliitilise eliidi suutmatus uskuda, et Eesti võiks tõeliselt vaba ja iseseisva riigina püsima jääda ja hakkama saada. Või nagu kirjutas hiljuti professor Tõnu Lehtsaar, osundades murelikult, et omariiklusest näikse olevat kujunenud mõnede jaoks justkui painav ike: “Me uskusime, et me saame iseseisvalt hakkama. Täna kuulutatakse meile pidevalt, et meil pole üksinda ei majanduslikult, moraalselt, poliitiliselt ega sõjaliselt mingit lootust.”
Tõepoolest, viimasel ajal on korduvalt avalikult välja öeldud, et Eesti ei saa jääda vabaks ja iseseisvaks, vaid peab valima ida või lääne mõjusfääri kuulumise vahel – väidetakse, et mingit kolmandat, Eesti iseseisvat, oma teed ei ole ega saagi olla. Ühelt poolt on geopoliitilise reaalsusega arvestamine loomulikult vajalik, ent teiselt poolt võib selle käigus minna kaotsi see, mis on meie omariikluse seisukohast kõige olulisem – tõeline vabadus ja iseseisvus.
Olgem ausad – suur osa Eesti iseseisvusest on tänaseks ära antud. Euroopa Liidu õigus on kuulutatud Eesti õiguse suhtes ülimuslikuks ja väidetavalt tulebki suurem osa õiguslikust regulatsioonist kas otseselt või kaudselt Brüsselist. Seda karmi reaalsust ei saa lõputult ilustada juttudega suveräänsuse jagamisest.
Oleme kaotanud ka rahanduspoliitilise suveräänsuse ehk iseotsustamise õiguse – meie rahanduspoliitikat, mis on kogu riikliku materiaalse baasi aluseks oleva majandustegevuse vundament, kontrollitakse Euroopa keskpangast ja Rootsi kommertspankadest. Võiksime ju küsida, kuidas on iseseisvuse ideaaliga kooskõlas olukord, kus riigi eelarvelised vahendid seisavad välismaiste kommertspankade kontodel. Või mil moel on õigluse ja ühise hüve taotlusega kooskõlas see, kui Eesti rahva raha, mis seisab välispankade kontodel, laenatakse intressiga selle sama raha omanikuks olevale rahvale tagasi, et teenida sellelt hiiglaslikke kasumeid ning need siis maksuvabalt Eestist välja viia? Miks ei ole ükski valitsus teinud midagi märkimisväärset, et takistada sadade miljonite eurode maksuvaba väljaviimist Eestist kas pikaajaliste laenude ja nende mahakandmise või muude skeemide abil, samal ajal kui tavalised palgatöölised on sunnitud loovutama oma palgafondist sageli 70-80% maksudeks? Ilmselgelt ei teeni selline asjade korraldus Eesti rahva huve – ja just sama selgelt ei ole asjade selline korraldus juhuslik.
Ka julgeolekupoliitikas näib meie poliitiline juhtkond olevat lahti öelnud eesmärgist luua eeldused selleks, et Eesti saavutaks iseseisva kaitsevõime, sest kogu riigikaitse valdkond on orienteeritud sulandumisele globaalse “transatlantilise” võrgustiku osiseks. Mulle näib, et sageli kütab poliitiline eliit ise üles hirme, et niisugusele poliitikale suuremat toetust saada. Ja neid hirme ekspluateeritakse selleks, et turvalisusele apelleerides Eesti iseseisvust üha enam ära anda. Hädavajalik oleks aga otsida vastust küsimusele sellest, kui kaugele oleme valmis turvalisuse nimel oma tõekspidamistest, põhimõtetest ja iseseisvusest lahtiütlemisel minema. Kas oleme lõppastmes valmis iseseisvusest üldse loobuma, et ainult säiliks võimalus elada harjumuspäraseks saanud elu? Või oleme me seda (olulises osas) juba teinud, jättes endale vaid poliitilised struktuurid, ent mitte võimalust otsustada nende kaudu tõeliselt olulisi küsimusi?
Kui tahame olla hingelt suur ja tõeliselt iseseisev rahvas, siis peame ennekõike keskenduma mitte sellele, kuidas ühele või teisele suurriigile vastanduda või meelehead valmistada, vaid sellele, et säilitada, hoida, kasvatada ja austada neid põhimõtteid ja väärtusi, mis moodustavad eestlaseks olemise tuuma. Eesti iseseisvuse eelduseks on usk oma tahtesse ja suutlikkusse siin maailmas riigi ja rahvana hakkama saada väärikalt tegutsedes, lähtudes oma otsustes ennekõike sellest, mis on õige ja hea, mitte sellest, kuidas õnnestub pragmaatilisi poliitilisi sobinguid punuda.
Olgugi, et rahva seas kohtab niisugust usku sageli, ei ole poliitilise eliidi käitumises lihtne seda tuvastada – tõepoolest, lõhe rahva ning ideoloogilise eliidi vahel on kärisenud ohtlikult suureks ja paraku see vaid laieneb. Eriti just viimastel aastatel on hakatud meie ühiskonnale aina agressiivsemalt peale suruma rahva enamikule vastuvõetamatut vasakliberaalset ideoloogilist programmi, mis avaldub nii rünnakutes perekonna, meie rahva põhiväärtuste kui ka ühiskonna kultuurilise terviklikkuse vastu. See on omakorda toonud kaasa ühiskonna lõhestumise ning paraku jääb sageli mulje, nagu oleks kellelgi eesmärk inimesed omavahel tülli ajada ja ühiskondlikke pingeid kasvatada.
Kuid just samuti näib mulle, et mingisugust sügavuti minevat ühiskonna lõhenemist ei oleks ega ka tuleks, kui poliitiline eliit lähtuks oma tegevuses mitte ideoloogilistest ja poliitilistest tõmbetuultest, vaid austusest meie kultuuri alusväärtuste, meie ühiskonna kultuurilise terviklikkuse, inimloomusest lähtuvate moraalsete põhiprintsiipide, ühise hüve ja rahva enamiku tahtmise vastu. Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt siiralt küsima, kas ta on Eesti rahva esindajaks Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajaks Eesti rahva ees.
Mulle tundub iseenesestmõistetav, et riigis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Ehk teisisõnu; kui me tegelikult tahame elada demokraatliku ühiskonnakorraldusega riigis, tuleb demokraatlikke printsiipe tegelikult rakendada, mitte teeselda austust nende vastu. Seejuures ei ole mõtet rääkida tühje sõnu Eestist kui demokraatlikust riigist enne, kui rahvale on tagasi antud 1934. aastal rahva väidetava raske haigestumise tõttu ära võetud õigus algatada eelnõusid ja kutsuda kokku rahvahääletus.
On selge, et Eesti võib minetada riikliku iseseisvuse ilma, et see oleks väliselt nähtav. Muude sümbolite kõrval võib Pika Hermanni tornis lehvida sini-must-valge ka siis, kui meil riiklikku iseseisvust enam ei ole. Ja just selles mõttes on meie olukord tunduvalt salakavalam ja ohtlikum kui nõukogude okupatsiooni ajal, mil kõigile ausatele inimestele oli päevselge, et iseseisvus on meilt röövitud.
Tõelise iseseisvuse eelduseks on vaba inimese vaimne hoiak ja usk iseseisva Eesti riigi võimalikkusesse. Ent kui paljud poliitilise eliidi esindajad seda tegelikult täna enam usuvad? Kas seda usub president, peaminister või Riigikogu esimees? Kes tegelikult ei usu võimalusse ehitada üles tõeliselt vaba ja iseseisvat Eesti riiki, see peaks aga oma ameti maha panema ja poliitiliselt areenilt taanduma, sest nagu põhiseaduses selgelt kirjas, on Eesti on Eesti iseseisvus ja sõltumatus aegumatu ning võõrandamatu.
Tänaseks näib olevat muutunud keeruliseks eitada, et vabadus kukkus Eestis sedavõrd ettevalmistamata pinnasele, et sellega ei ole osatud vääriliselt ümber käia. Nagu professor Rein Taagepera on öelnud, elas meie rahvas üle musta katku, punase ka, ent vabadus näib üle jõu käivat. Selle tagajärjena seisame tänasel päeval mitte küsimuse ees, kas jõuame järgmise 20 aasta jooksul Euroopa viie rikkama, õnnelikuma, harituma jne riigi hulka, vaid oleme muu hulgas väga tõsise demograafilise kriisi tõttu sunnitud vaatama näkku küsimusele, kuidas üleüldse rahva ja riigina püsima jääda.
Nagu ma oma ettekande alguses ütlesin, on meie riigi ja rahva jaoks kõige suuremaks ohuks mitte välisvaenlane, vaid tema enda kõlbeline allakäik ja sellega kaasnev sisemise jõu minetamine. Ja kui see on tõsi, siis tuleks ka poliitilisel eliidil seada Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse kindlustamiseks pilk sootuks uutele horisontidele, mis moodustuvad mitte ideoloogilistest loosungitest, vaid inimeseks olemise ja ühiskonna seisukohast keskse tähtsusega kategooriatest, nagu tõde, ilu, headus, väärikus, aulisus, õiglus, mõõdukus, hoolivus, kohusetundlikkus, perekond, isamaa-armastus ja ka riiklik iseseisvus.
Selleks, et säilitada ja kindlustada Eesti iseseisvust, peab poliitiline eliit olema võimeline tegutsema teenimisvalmilt ühise eesmärgi nimel. Tarvis on alandlikult teenida oma maad, rahvast ja riiki – olla sõna otseses mõttes rahva teener.
Ainult need, kes kasvatavad endas ja hoiavad kõrgel vooruseid nagu tarkus, õiglus, mehisus, mõõdukus, aga ka alandlikkus, lahkus, suuremeelsus – võivad loota, et neil on mingitki voli ja õigust olla inimeste või terve riigi juhtimise juures. Igasugune austus tuleb oma julgete ja väärikate tegudega välja teenida, seda ei ole võimalik välja kaubelda.
Eesti on tõeliselt iseseisev vaid siis, kui suudame seista kindlalt ka ilma kõrvalise abita, ning kui usume siiralt, et oleme pigem valmis surema kui iseseisvusest lahti ütlema. Nagu on öelnud minu armeeohvitserist sõber: “Iseseisvus – ise seismise õigus ja vabadus – ei tule liitlase armust, vaid õiglaste, ausate, meelekindlate, alandlike, lahkete ja suuremeelsete meeste ja naiste valmisolekust üksi seista ja mitte milleski olulises järele anda või vajadusel siin samas, sammugi taganemata, langeda!”
See on tõelise vabaduse tee ning riikliku iseseisvuse aluseks olev vaimne hoiak. Hoidkem, kasvatagem ja austagem seda, et hoida iseseisvat Eesti riiki. Tunnetagem oma vastutust rahva ja riigi teenritena ja käitugem selle vääriliselt. Sest iseseisvust maha mängida on mõõtmatult lihtsam kui seda taastada.
Vt ka teemakajastusi: TV3, Delfi, Tallinna TV
