Probleemiks pole mitte ainult see, et valitsuse energiapoliitika on ühes või teises aspektis ebaõnnestunud – probleemiks on see, et meie üle valitseb jultunud röövlijõuk, toonitas meeleavaldusel “Elektri hind alla!” peetud kõnes SAPTK juhataja Varro Vooglaid.
Tervist, head sõbrad!
Delfi vahendab, et juudikogukonna eestkõnelejate sõnul olevat Stenbocki maja ees piketil viibinute poolt
See, mis meie riigis elektri ja laiemalt energiahindade pöörase kasvuga seonduvalt toimub, annab tunnistust tunduvalt laiemast ja sügavamast probleemist kui energiahindade kasv ise. Ja mitte ainult selle tõttu, et energiahindade tõusuga kaasneb paratamatult ka pea kõigi muude kaupade ja teenuste hinna tõus, mis omakorda aitab kaasa suure inflatsiooni tekkele ja väga suure osa ühiskonna liikmete vaesumisele.
Probleem on palju põhimõttelisem, sest meid röövitakse süstemaatiliselt, mitte ainult röövelliku energiapoliitika kaudu, vaid ka inimeste tagant süstemaatilisele varastamisele rajatud rahasüsteemi ja rahanduspoliitika ning eraomandi puutumatuse põhimõtte üle irvitava, jultunult rahvast kooriva maksupoliitika kaudu.
Ohjeldamatu rahatrükk ja jõhkralt kõrged maksud on lõpuks sisuliselt sama asi – mõlemad on meetodid inimestelt nende vara ära võtmiseks, et suunata see kitsaste kildkondade taskutesse ja muuta inimesed avalikust võimust võimalikult sõltuvaks. Mõni ime siis, et viimase kahe aasta jooksul on nn pandeemia tingimusteski planeedi kümne varakaima inimese varandus pea kahekordistunud – ülirikkad on saanud ülipalju rikkamaks, vaesed on jäänud veelgi vaesemaks ning mõlemad suundumused on toimunud keskklassi hävitamise hinnaga.
Kuhu see protsess on suunatud, seda pole raske mõista, sest keskklassi hävitamine tähendab ka ühiskondliku vabaduse hävitamist. Sel lihtsal põhjusel, et mida vähem on avalikust võimust sõltumatuid inimesi, kes saavad ilma kõrvalise abita hakkama, seda vähemaks jääb ühiskonnas ka vabadust. See on äärmiselt sünge probleem, mille tähtsust on võimatu ülehinnata. Aga just selle programmi teenistuses meie tänased poliitilised juhid tegutsevad.
Täna räägime aga konkreetselt elektrihindade absurdse paisutamise probleemist, mis osutab kokkuvõttes ühele ülimalt tõsisele ja põhimõttelisele järeldusele – sellele, et meie üle valitseb sisuliselt röövlijõuk. Mitte ülekantud, vaid sõna otseses tähenduses. Las ma selgitan seda mõne sõnaga lähemalt. Üks suurimatest kristlikest filosoofidest, püha Augustinus Hippost, selgitas juba rohkem kui 1500 aastat tagasi oma kuulsas teoses “De civitate dei” ehk “Jumala linnast” väga lihtsalt ja selgelt, et kui riigivalitsemisest õiglus ära võtta, siis taanduvad valitsused mitte millekski enamaks kui röövlijõukudeks. Selle selgituse esitas ta läbi loo piraadist, kes püüti kinni ja toodi Makedoonia kuninga Aleksander Suure ette aru andma – vastama küsimusele sellest, kuidas ta oma kuritegelikke ettevõtmisi õigustab. Piraadi vastus on vägagi paljuütlev. Püha Augustinus kirjutab:
“Kui õiglus ära võtta, siis mida muud kujutavad endast riigid kui suuri röövlijõuke? Sest mida muud on röövlijõugud kui väikesed riigid? Jõuk koosneb meestest ja seda valitsetakse pealiku võimuga. Jõugu liikmed on omavahel kokku seotud ühise kasu leppega ja röövsaak jagatakse vastavalt paika pandud seadustele. Kui moraalselt allakäinud meeste passiivsuse tõttu juhtub, et kõnealune kurjus kasvab sedavõrd, et see allutab endale terved territooriumid, kehtestab maksud, hõivab linnad ja allutab rahvad, siis omandab see lihtsamini mõistetava nimetuse “riik”. Kuid kõnealune nimetus omistatakse mitte selle tõttu, nagu oleks saamahimu taandunud, vaid seetõttu, et saamahimule on lisandunud karistamatus. Tõepoolest, see vastus, mille kinni peetud piraat kuningas Aleksander Suurele andis, oli täpne ja tõene. Sest kui kuningas temalt küsis, mida ta õige mõtleb, hoides meresid oma vaenuliku kontrolli all, vastas ta julgelt ja uhkelt: “Mõtlen seda, mida sina ise mõtled, allutades endale kogu maa. Ent kuna mina teen seda ühe hädise laevaga, nimetatakse mind röövliks; sina aga teed seda võimsa laevastiku ja sõjaväega, mistõttu kannad sa kuninga nimetust.”
Kui me nüüd vaatame meie valitsuse tegevusele eelnevalt kirjeldatud vaatepunktist, siis näemegi, et probleemiks ei ole mitte see, et valitsuse energiapoliitika on ühes või teises aspektis ebaõnnestunud. Probleemiks on see, et meie üle valitseb jultunud röövlijõuk, mis mitte ainult ei lähtu õigluse ideaalist, vaid ei püüagi seda teha. Tegu on seltskonnaga, kel puudub elementaarne arusaamine sellest, mis õiglus on, ning ka soov anda end selle ideaali teenistusse.
Sedasi ei tohi asjad olla. Ja asjad ka ei pea sedasi olema. Ehk niisugune asjade seis ei ole paratamatu. Aga see ei ole paratamatu üksnes eeldusel, et meie, kodanikud, ei ole nõus sellise asjade seisuga leppima. Üheks meie hädade peamiseks põhjuseks ongi tõsiasi, et me oleme pikka aega olnud liialt passiivsed ja aktsepteerinud seda kui paramatust või koguni normaalsust, et meie üle valitseb röövlijõuk – püüdes lihtsalt kuidagi neis tingimsutes hakkama saada. Aga olgu veel kord rõhutatud: see ei ole ei paratamatu ega ka normaalne.
Valitsemine viisil, et valitsejad annavad end sõna otseses mõttes õigluse teenistusse ja on sedasi reaalselt rahva teenrid, on endiselt võimalik. Valitsemine lähtudes mitte kildkondliku kasu taotlusest, vaid ühise hüve eesmärgist – sellest, et meie riigis oleks kõigil võimalikult hea elada ning kõigile jäetaks see, mida nad väärivad – on reaalselt võimalik. Riiklik iseseisvus või vähemalt valitsemine selle taotlusest lähtuvalt – ehk otsuste langetamine mitte vastavalt etteantud tellimusele, vaid lähtudes oma rahva parimate huvide ja moraalse tõe kaalutlustest – on reaalselt võimalik. Aga me peame seda ka reaalselt nõudma ning olema valmis pingutama ühiselt selle nimel, et ehitada üles päriselt vaba ja õiglane riik.
Uskugem selle võimalikkusse ja hoidkem kokku, et seista selle eest! Ja ma rõhutan veel kord: ärgem mingil juhul leppigem sellega, et meie üle valitseb röövlijõuk! Kõik need inimesed, kes käituvad mitte rahva omakasupüüdmatute ja truude teenritena, vaid võõrvõimu ja korporatiivsete huvide esindajate ning oma rahva rõhujatena, peavad võimu juurest kaduma. Kui mitte varem, siis järgmistel riigikogu valimistel. Pingutagem siis selle nimel, et asjad ka päriselt nii läheksid. Aitäh teile!
