Päris paljude, eriti vabakogudusliku taustaga protestantide seas on levinud hoiak, mille kohaselt peaksid kristlased täiesti kriitikavabalt toetama Iisraeli riiki ja valitsust kõigis selle ambitsioonides ja ettevõtmistes.
Veelgi enam, selle hoiaku kohaselt peaksid kristlased Iisraeli riiki ja valitsust lausa õnnistama – mh seda ja selle poliitilisi ambitsioone nii raha kui ka relvadega toetama –, sest siis õnnistab ka Jumal kristlasi, kes nii talitavad. Tähelepanuväärselt on kõnealune hoiak väga sarnane indulgentside ostmise praktikale, mis ometi ei tohiks olla protestantidele meelepärane – annad oma raha Iisraelile ja Jumal õnnistab sind.
Eriti levinud on see hoiak USA vabakogudustes, kus Iisraeli toetav suhtekorraldus paistab olevat paljude protestantide jaoks vaata et nende usu kese – justkui baasveendumus ja -kohustus –, mille teostamisest sõltub hingeõnnistus. Ent USA-st on seda hoiakut imporditud jõuliselt ka Eestisse.
Katoliikliku ja õigeuskliku teoloogia vaatepunktist on tegu eksiõpetusega, mis ei ole kristlik. Sellele, dispensatsionalismiks nimetatud eksiõpetusele pani 1830-ndatel aastatel Inglismaal aluse John Nelson Darby. Kes tahab lähemalt teada, millega on tegu, võib kuulata teoloog Taylor Marshalli selgitust.
Fundamentaalse tähtsusega on mõista, et 1948. aastal loodud sekulaarne Iisraeli riik ei ole piibli Iisraeli kehastus. Uus Iisrael on Kirik, mille liikmeiks on läbi usu üht moodi nii juudid kui ka kõik teised inimesed, kes võtavad päästjana vastu Jeesuse Kristuse. Ehk geneetika ei oma enam tähtsust. Niisiis ei ole Iisraeli riigil mingit jumalikku mandaati, millele toetudes oleks see õigustatud viima ellu milliseid iganes poliitilisi ambitsioone. Ja kristlastel ei ole mingit religioosset ega moraalset kohustust kõiki Iisraeli riigi ettevõtmisi heaks kiita või koguni neile takka kiita.
Vastupidi, Iisraeli riik on poliitilise moodustisena riik nagu iga teine, selles mõttes, et see peab just samuti pidama kinni moraalsetest ja õiguslikest standarditest, nagu peavad seda tegema kõik teised riigid. Ei ole nii, et Iisraelil on justkui moraalne eristaatus, mis lubab viia ellu genotsiidi ja etnilist puhastust, samuti panna toime okupatsiooni ja agressioone, muutes terve Gaza sektori sisuliselt üheks suureks kontsentratsioonilaagriks, ning kristlased peavad seda kõike mitte ainult taluma ja toetama, vaid lausa õnnistama.
Kristlased ei pea ega tohigi kõike seda toetada, sest kristlaste kohustus on seista tõe ja õigluse, mitte sionistide poliitiliste ambitsioonide eest – sõltumata sellest, kui valelikud ja ebaõiglased need ka ei ole. Vastupidiselt käitudes on kristlased osaks mitte Jumala, vaid Saatana plaanist. Ehk sellisel juhul kehtib ka kristlaste kohta see, mida Jeesus ütles teda tappa soovinud juutidele:
“Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind, sest mina olen pärit Jumalast ja tulnud siia. Mina ei ole ju tulnud omapäi, vaid tema on minu läkitanud. Miks te ei mõista mu kõnet? Seepärast, et teie ei suuda kuulata minu sõna. Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa. Aga et mina kõnelen tõtt, siis te ei usu mind.” (Jh 8:42-45)
Oluline on mõista, et anti-sionism ei ole anti-semitism. Kes iganes väidab vastupidist, opereerib primitiivsete, valelike propandistlike loosungitega. Kristlased ei pea olema sionistid. Veelgi enam: teadmises, et sionistlik projekt kätkeb endas palju ebaõiglust, vihkamist ja vägivalda, ei tohigi kristlased sionistid olla.
Kui kristlased tahavad aga teha juutide heaks midagi olulist, siis tasub järjepidevalt palvetada, et nad pöörduksid ning võtaksid lõpuks vastu oma messia, Issand Jeesus Kristuse, kelle nad kaks tuhat aastat tagasi eemale tõukasid ja risti lõid, õigustades seda siiani. Vaid sealt – mitte sionistlikust projekstist – on juutidel loota lunastust, mida nad otsivad.
Tekst baseerub minu Facebooki postitusele. Vastuseks pastor Veiko Võsu kommentaarile selle postituse all lisasin järgmist:
Mina ka ei soovi astuda pikemasse vaidlusse, eriti mitte Facebooki kommentaaride formaadis. Aga et oled oma argumendi pikemalt lahti kirjutanud, märgin vastusena omalt poolt võimalikult kompaktselt ära järgmised momendid.
Esiteks, see, mida sa nimetad asendusteoloogiaks, on Kiriku õpetus algusest peale. Ehk tasuks väga tõsiselt kaaluda võimalust, et eksituses ei ole olnud kogu Kiriku õpetus kirikuisadest saati, ehk siis ajast, mil Kirik ei olnud veel pühakirjagi kokku pannud, vaid et eksituses on hoopis 19. sajandil esile kerkinud dispensatsionalistid ja nende õpetuse järgijad vabakoguduslikus maailmas?
Teiseks, pole mingit alust väita, et 1948. aastal välja kuulutatud ilmalik Iisraeli riik on kuidagi Jumala üleloomuliku sekkumise tulemus. Kes on Iisraeli riigi rajamise ajalukku süvenenud, need teavad, et tegu on vägagi inimliku protsessiga, mille osaks oli toores kolonialism, poliitiline kavaldamine ja rohke vägivald, selle osana omakorda varjamatu terrorism ja küüditamine.
Kolmandaks, kirjutad juutide raskest elust Iisraelis. Aga seda tehes eirad tõsiasja, et reaalselt ei ole juudid need, kes on selles konfliktis kannataja rollis (olgugi, et tavainimeste tasandil on kannatajaid muidugi konflikti mõlemal poolel). Okupandi kujutamine ohvrina pöörab reaalsuse pea peale.
Lõpetuseks, kindlasti ei ole Jumal juute ära tõuganud. Just nagu ei ole ta ära tõuganud ühtki teist rahvast. Kõigile sirutab ta käe ja ootab, et see vastu võetaks. Juudid ei ole siin erandiks. Vastupidi, juudi rahval on olnud ja on endiselt Jumala päästeplaanis eriline roll, aga just seetõttu on olnud nende langemine messiat tagasi tõugates eriti karm.
Jääb üle loota, et nagu Paulus kirjutab, poogitakse juudid kui ära murtud oksad uuesti puu (Kiriku) külge. Kuniks seda ei ole juhtunud, seni ei tohiks aga luua ebakristlikku ettekujutust, nagu ei olekski Jumalal vastavat ootust ja nagu viiksid juudid Jumala päästeplaani ellu ka messiat tunnistamata ja vastu võtmata, tema risti löömist kahetsemata.
