USA luurekoordinaatori Tulsi Gabbardi hiljutine avaldus, et režiimivahetuste ajastu on USA jaoks möödas, ei vananenud just eriti hästi – napp kaks kuud hiljem on järgmine režiimivahetus ellu viidud.
Vaadates kui libedalt kogu operatsioon teostati, võib eeldada, et põhitöö kohaliku režiimi ülesostmiseks oli eelnevalt CIA poolt tehtud. Ukrainas aastate pikkuseks veninud kurnamissõda pidavatel venelastel oleks sellest päris palju õppida. Ilmselt õpitaksegi, koos hiinlastega.
Aga siiski, minna oma maaväega õhurünnakute toel teise riiki sisse, võtta selle president koos tema abikaasaga kinni ning toimetada nad oma riiki kohtu alla andmiseks – see on nii suure kaarega rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete vastane, et siin pole isegi millegi üle rääkida. Ehk siis pole võimalik eitada, et selliste operatsioonide elluviimisest peegeldub totaalne austuse puudumine rahvusvahelise õiguse vastu.
Mitte ilma asjata ei räägi globalistlikud ringkonnad eesotsas USA-ga juba pikemat aega reeglitepõhisest maailmakorrast, mitte rahvusvahelisest õigusest. Erinevalt rahvusvahelisest õigusest kehtestab reegleid ja ka muudab neid käigult hegemoon kui reeglite isand ise. Muidugi on rahvusvahelise õiguse järk-järguline lagundamine väikeriikidele vägagi kurjakuulutav. Kui keegi sellest ikkagi aru ei saa, siis soovitan ette kujutada, kuidas kõnealusele pretsedendile tuginedes otsustaks Venemaa USA pealt õppinuna sarnaselt toimetada Balti riikide poliitilise juhtkonnaga. Maailma avalikkus vaatab toimuvat tühja pilguga kõrvalt ja peab emotsionaalsest häiritusest hoolimata nõustuma, et ei tehtud midagi erilist – lihtsalt korrati eelnevate pretsedentide mustreid.
Avalikkusele esitatud narratiiv, justkui oleks see kõik möödapääsmatult vajalik narkokaubanduse ohjamiseks või inimõiguste ja demokraatia tagamiseks, on muidugi suitsukate. Narkokaubandust ohjeldatakse eelkõige oma piire kontrollides ja pealegi pole Venezuela kaugeltki mitte peamine USA-sse imporditavate narkootikumide allikas. Teatavasti on Venezuela narkokaubanduses pigem Kolumbiast pärineva kokaiini edasitoimetamise transiitriik, mille kaudu liigutatakse Drug Enforcement Administration’i (DEA) andmetel USA-sse vaid umbes 9 protsenti kokaiinist – Vaikse ookeani koridori kaudu aga koguni 74 protsenti.
Reaalselt on Venezuela vastu suunatud “sõjalise erioperatsiooni” puhul ilmselgelt keskse tähtsusega tõsiasi, et Venezuela on maailma suurimate naftavarudega riik ning selle üle kontrolli saavutamine on oluliseks hoovaks geopoliitiliste suhete ümbermängimisel. Muu hulgas väheneb sedasi USA enda sõltuvus Laheriikidest, mis omakorda jätab vabamad käed selles piirkonnas teostatavateks ja tõenäoliselt Iraani vastu suunatud sõjalisteks operatsioonideks, parandades väljavaateid sellega kaasnev naftatarneahelate peatumine valutumalt üle elada.
Kogu sel lool on veel terve rida olulisi aspekte, aga üheks neist on tõsiasi, et Venezuela oli Hiina jaoks üks peamisi toornafta allikaid. Kui see allikas nüüd ära lõigatakse, võib nii sel kui ka muudel põhjustel eeldada Hiina ja Venemaa (kui Hiina peamise toornafta tarnija) lähenemist ning selle kaudu ka Venemaa positsioonide paranemist oma majanduslike huvide väljamängimisel.
Kõigi eelduste kohaselt kaotab president Donald Trump sedasi jätkates olulise osa oma toetajabaasist, mis pooldas teda just lubaduse tõttu neoconlikku poliitilist kurssi muuta ning välistest sõjalistest sekkumistest hoiduda, keskendudes Ameerika siseasjadele. Paraku on Trumpi teise ametiaja esimese aasta jooksul sõjaliselt sekkutud juba vähemalt kuues riigis – Iraanis, Jeemenis, Süürias, Somaalias, Nigeerias ja nüüd ka Venezuelas.
Arvata võib, et sellest lähtuvad korrektsioonid toetajabaasi ahenemises saavad vormistatud juba alanud aasta sügisel toimuvatel kongressi vahevalimistel, mis võivad päädida kongressis niigi napi enamuse kaotusega. See kurjakuulutav perspektiiv tähendab muidugi omakorda, et olulisemad plaanid – ka sõjaliste sekkumiste mõttes – tuleb enne seda nii-öelda joonde ajada.
Pidades silmas Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu hiljutist (2025. aasta jooksul juba viiendat) visiiti Valgesse majja, võib paraku arvata, et Iisraeli poolt tellitud ja USA poolt elluviidud järgmine Iraani-vastane rünnak ei lase end enam kaua oodata. Ja muidugi vajab lahendamist ka Gröönimaa küsimus…
