Ikka ja jälle näeme, kuidas rahvusvahelist poliitikat valitsevad toored topeltstandardid. Iisrael võib rahumeeli teostada okupatsiooni, genotsiidi ja etnilist puhastust, toime panna loendamatu hulga sõjakuritegusid ja viia ellu ka agressiooni – ning parimal juhul suudavad mõned üksikud lääneriigid kokku leppida hambutu ühisavalduse, mis pelgalt taunib toimuvat. Märkimisväärne osa Lääneriike ei ole võimelised isegi selleks.
Võrrelgem seda reaktsiooni Ukraina sõjale järgnenud diplomaatilise ja majandusliku mobiliseerumisega. Kuhu jäävad laiaulatuslikud ja jõulised sanktsioonid Iisraeli suhtes, mis sunniksid teda oma sõjategevust lõpetama? Kuhu jääb diplomaatiliste suhete katkestamine? Oleme sellest väga kaugel. Vastupidi – Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia jätkavad Iisraeli massiivset relvastamist, olles sedasi otseselt kaasvastutajateks toimepandavate sõjakuritegude eest. Kui ÜRO eriraportöör julgeb selle vastu protesti avaldada, kehtestab USA sanktsioonid mitte Iisraeli, vaid raportööri suhtes. Vasallriigid vaatavad seda vaikides pealt – või kiidavad koguni takka, et tõestada isandale oma kuulekust.
Tulles kodumaale, tekib õigustatud küsimus: kus on Riigikogu väliskomisjoni algatatud avalduste eelnõud, millega mõistetaks hukka Iisraeli sõjategevus Gazas, mille ohvriteks on kümned tuhanded tsiviilelanikud, ning kus kutsutaks üles selle viivitamatule lõpetamisele? Kus on üleskutsed lõpetada okupeeritud alade annekteerimine, takistamatu humanitaarabi võimaldamine ja pühakodade ründamise lõpetamine? Ukraina sõja kontekstis on alates 2022. aastast tehtud kümme seesugust Riigikogu avaldust, kuid Iisraeli suunal mitte ühtegi. Seda on võimatu põhjendada muu kui silmakirjalikkusega.
Neid asjaolusid arvestades ei saa me rääkida mingist väärtuspõhisest välispoliitikast. Pigem näeme poliitikat, mis sulgeb silmad just nende väärtuste jalge alla tallamise ees, mida ta väidab kaitsvat – sest tõeline väljaastumine läheks vastuollu meie „liitlaste“ huvidega. Tulemus on kurb, kuid selge: inimelude väärtus on rahvusvahelises suhtluses sügavalt selektiivne – ühes kontekstis on ühe lapse surm suur traagika (peabki olema), teises kontekstis on aga samal ajal 100 lapse surm lihtsalt statistika.
Lõpetuseks väärib esiletõstmist paavst Leo seisukoht, mille ta edastas telefonivestluses Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahule: Gazas põhjustatud humanitaarkatastroofi ei saa õigustada ning tapatalgud tuleb viivitamatult lõpetada. Kristlased võiksid võtta selles küsimuses paavstilt eeskuju.
