Et koostöö valedega on poliitikas laialt levinud, seda nii otsese valetamise, valedele takkakiitmise kui ka valede suhtes silma teadliku kinnipigistamise näol, peaks olema kõigile valdkonnas toimuvat vähegi jälginud inimestele hästi teada. Valetamine on nii laialt levinud, et see on justkui mängu üldtunnustatud osa. Tõsi, poliitikud armastavad sageli teineteist valetamises süüdistada, aga seda tehes mööndakse sisimas, et üldjuhul ei olda ka ise patust puhas. Avalikult seda muidugi ei tunnistata.
Kuna valetamine ja laiemalt koostöö valedega on poliitikas põhimõtteliselt normaliseeritud, eksisteerib ka pidev surve kasutada poliitilise võitluse vahendina valesid, et mitte jääda alla neile, kes seda järjepidevalt teevad. Sellisena on vale poliitikas midagi sarnast, nagu spordis doping. Kõik saavad justkui aru, et selle kasutamine pole õige, aga samas osutatakse, et kui sina erinevalt teistest seda ei tee, siis polegi nagu mõtet mängus osaleda, sest kaotajaks jääd nii ehk naa. Öeldakse koguni, et sama hästi võiks kohe poliitikast pensionile minna.
Kuna valede kasutamine annab sageli lühiajalise eelise, näiteks aidates oponente rünnata või end nende rünnakute eest kaitsta, hakkab see kiiresti näima eduka poliitilise võitluse lahutamatu tingimusena. Et asi tunduks õigem ja säiliks meeldivam enesekuvand, öeldakse sealjuures eneseõigustuslikult, et meie, erinevalt oponentidest, kasutame valesid headel eesmärkidel, rahva ja riigi hüvanguks, valguse kaitseks pimeduse eest, mistõttu pole meil ka valetamisega kaasnevat moraalset süüd. Nii jõutakse kulunud loosungini: eesmärk pühitseb abinõu!
Paraku on tegu enesepettusega, mis kõlab meelitavalt – nagu enesepettus ikka –, aga mis tegelikult toob endaga kaasa soovitule vastupidise tagajärje. Häda on mitte ainult selles, et ju arvavad kõik valetajad, et nad valetavad heast eesmärgist lähtuvalt, vaid ka selles, et valed jäävad valedeks, sõltumata eesmärgist. Sest mis on vale? Vale on tõe vastand, selle puudumine. Valetamine tähendab alati tõe eitamist, varjutamist või selle moonutamist, eesmärgiga eksitada, manipuleerida või muul moel petta; panna teisi uskuma, et pimedus on valgus – või vähemalt, et antud olukorras pole pimedusele alternatiivi. Ja et ainus, kellele selles sünges labürindis toetuda, on “tõe” kuulutaja ehk valetaja.
Seejuures ei ole valetamine lihtsalt midagi meist väljaspool seisvat, mida saame teha, ilma et see meid ennast muudaks. Ei, kes hakkab valetama ja teeb seda juba regulaarselt või koguni harjumuspäraselt, on valetaja ehk vale kehastaja – sõltumata sellest, kui heaks ta arvab eesmärgid, mida tema valed teenivad. Sest oma moraalset palet (nii pahesid kui ka vooruseid) luuaksegi oma tegudega, eriti just korduvate tegudega.
Kogu sel probleemil on tegelikult mitte ainult moraalne, vaid ka sügavam ontoloogiline taust. Kui Jumal on kõige oleva allikana tõe täius, siis püsimine Jumalas eeldab püsimist tões. Valetades aga inimene lahutab end tõest ja seega ka Jumalast – lahutab end tõeliselt olevast, reaalsusest, ja panustab tõele rajaneva olemise korra lõhkumisse. Valetamine tähendab paratamatult koostööd kurjaga, enese avamist kurjale, sest valede isa on Saatan. Enese avamine kurjale tähendab aga seda, et ennast antakse kurja teenistusse – ka siis, kui endale sisendatakse, et valetatakse heal eesmärgil.
Kuigi valetamisest loodetakse poliitilises võitluses kasu ja lühikeses plaanis võidaksegi seda saada, saavutatakse sellega pikemas plaanis soovitule vastupidine tagajärg. Valetajad kaotavad paratamatult usalduse, sest usaldada saab vaid neid, kes on ustavad tõele ehk kelle puhul võib olla veendunud, et nad põhimõtteliselt ei valeta. Ilma rahva usalduseta saavad aga poliitikas läbi lüüa vaid end kavaluse ja jõuga kehtestavad türannid. Valetamisega on reeglina nii, et kui sellele antakse sõrm, võtab see käe – ja viimaks ka hinge. Üks vale viib teiseni, teine kolmandani ja peagi on valede kasutamine juba harjumuspärane ning seda tehakse justkui refleksina, niipea kui see kasulikuna paistab – isegi ilma tuntava hädavajaduseta, pigem mugavuslahendusena. Iga uus vale nõuab aga kinnikatmist järgmiste valedega ja sedasi valede võrgustik muudkui laieneb või koguni institutsionaliseerub. Tasapisi ehitub parteiline ja bürokraatlik süsteem, mis tagab baasvalede kestlikkuse.
Mida rohkem aga valesid kasutatakse, seda läbinähtavamaks see arukatele ja ausatele inimestele muutub. Valetaja endaga toimub paraku vastupidine protsess – mida rohkem ta valetab, seda vähem on ta suuteline mõistma nii seda, et valetamine on vale, kui ka seda, et tema valesid nähakse läbi. Enda arvates saavutab valetaja oma “kunstis” aina kõrgemat taset, mis omakorda julgustab teda aina enam seda “kunsti” viljelema, muu hulgas uute valedega oma varasemaid valesid kinni katma ja õigustama. Ja isegi kui ta mõistab, et arukamad inimesed näevad tema valesid läbi, pöörab ta neile selja, tõstab panuseid ja pingutab veelgi enam, et vähemarukas mass püsiks tema valede lummuses. Aja möödudes ei märka valetaja, et ta enam ei oskagi teist moodi asju ajada kui valetades – mitte ainult põhjusel, et selliseks on kujunenud tema tööriistakast, vaid ka põhjusel, et selliseks on kujunenud tema ise inimesena. Üle oma varju ei hüppa teatavasti keegi.
Eelnevat silmas pidades võib ka poliitikas osalemist käsitleda teatud laadi vaimse praktikana – tegevusena, mis eeldab igapäevaselt eetiliste valikute langetamist ning kujundab seeläbi inimest seestpoolt. Aeglaselt, korduste kaudu ja sageli märkamatult, aga sügavuti. Poliitikuks olemine ei ole selles mõttes pelgalt amet või roll, mille saab hommikul justkui rüüna selga tõmmata ja õhtul taas seljast võtta, vaid seisund, milles viibimine vormib paratamatult inimese mõtlemist, hoiakuid ja iseloomu. Iga kord, kui toetatakse mingit kasulikuna näivat, ent ebatõest positsiooni, kaugenetakse inimesena tõest; iga kord, kui valitakse tõetruudus, hoolimata sellega kaasnevatest ebamugavustest, tugevneb seevastu moraalne selgroog. Just nende väikeste, sageli väliselt märkamatute valikute kuhjumisel otsustatakse mitte ainult poliitilise tegevuse suund, vaid ka see, milliseks inimeseks ise kujunetakse. Need kaks aspekti käivad lahutamatult käsikäes.
Seetõttu on kahetsusväärne, et sageli peetakse parimateks poliitikuteks inimesi, kes tegelikult lihtsalt valetavad kõige enesekindlamalt, soravamalt ja veenvamalt. Selline “meisterlikkus” ei ole voorus, vaid tehniline oskus, mis kiirendab vaimset ja moraalset allakäiku – nii üksikisiku kui ka poliitika kui sellise tasandil. See ei ole võidujooks, milles tasuks osaleda, sest näilised võidud saavutatakse siin alati millegi palju olulisema arvelt. Kui keeldumine sellises mängus osalemisest tähendab poliitikule tema parteipoliitilise teekonna lõppu, siis see on kaotus, millega tasub leppida, kuna alternatiivse kaotuse (eneseväärikuse minetamise) mastaap on mõõtmatult suurem. Pigem tasub pingutada, et luua tõele truuks jäädes kasvõi väikeseid eeldusi poliitika põhimõtteliseks ümbermõtestamiseks. Et see võiks taas olla mõistetud mitte valetamise, petmise ja manipuleerimise kaudu oma- ja grupihuvide kehtestamise vahendina, vaid ühise hüve – ja selle vältimatu eeldusena ka tõe – teenimise kunstina.
Poliitikud üldjuhul ei valeta selleks, et kaitsta rahvast ja selle huve. Reeglina valetatakse teadlikult ja küüniliselt selleks, et luua moonutatud (enese)kuvand, seda kultiveerida, varjata varasemaid kuhjuvaid valesid ja toetada oma võimuambitsiooni. Siin on olululine mõista, et valetaja julgeb valetada vaid seetõttu, et põhjusel või teisel käsitleb ta oma valede adressaati enesest intellektuaalselt madalamal asuvana. Ta mitte lihtsalt ei pea adressaati tõe vääriliseks, vaid käsitleb teda kas võimetuna valest läbi nägema või suutmatuna valele adekvaatselt reageerima. Õnnestunult väljamängitud või allaneelatav vale on paljuski ka jõudemonstratsioon, kinnitus oma üleolekule, just nagu protestide puudumine välja käidud valedele on kas nürimeelsuse või kuulekuse kinnitus.
Tänases poliitilises reaalsuses ei ole valetamine enam kaugeltki üksikute poliitikute probleem, vaid sügavalt juurdunud osa poliitilisest kultuurist. Seda aktsepteeritakse vaikimisi ja talutakse kui paratamatust. Seetõttu ei piisa poliitilise olukorra parandamiseks pelgalt parlamendikoosseisu ja valitsusvõimu vahetumisest. Vaja on põhimõttelist ühiskondlikku murdepunkti suhtumises valesse. Poliitika ei pea paratamatult olema räpane, vähemalt mitte iga selles osaleja jaoks. Ent igaüks, kes seab endale eesmärgiks poliitilise kultuuri tervendamise, peaks ilmtingimata seadma ühtlasi eesmärgi keelduda koostööst valega – mitte taktikalise võttena, vaid põhimõttena.
Lõppkokkuvõttes võib selle kõik taandada ühele küsimusele: kas poliitika on meie jaoks tõe teenimise või valega kohanemise kunst. Iga poliitik vastab sellele nii oma sõnade kui ka tegudega – ja iga kodanik vastutab selle eest, millist vastust ta aktsepteerib.
