Juuli lõpus kirjutasin, kuidas Eesti Gaas teatas mulle kirja teel, et alates 1. septembrist pean hakkama maksma gaasi kuupmeetri eest senisest kõrgemat hinda, tasudes (koos käibemaksuga) senise 1,875 euro asemel 2,65 eurot.
Toona arvutasin välja, et kui detsembris saab olema minu kodus gaasi tarbimine samas mahus kui aasta varem (ca 280 m3), siis tuleb mulle gaasiarve summaks (ilma võrgutasuta) ca 742 eurot – jõhker summa, eriti pidades silmas, et eelmise aasta detsembris oli arve summaks ca 250 eurot ehk ca 3 korda vähem ja veel aasta varem detsembris ca 90 eurot ehk ligi 8 korda vähem.
Täna sain aga Eesti Gaasilt uue samasisulise kirja, kus teatati, et alates 1. oktoobrist tõuseb gaasi hind veelgi, ulatudes nüüd juba 4,1 euroni kuupmeetri eest. See tähendab, et detsembris kujuneks (sama tarbimise mahu juures) minu koduse gaasiarve summaks (ilma võrgutasuta) mitte enam 742 eurot, vaid lausa 1148 eurot. Kujutate ette: ühe kuu arve 1148 eurot ehk 4,5 korda rohkem kui aasta varem ja 12,75 korda rohkem kui kaks aastat varem!
Kusjuures on vägagi tõenäoline, et enne talve tulekut tõstatakse hindasid veelgi…
Ütlen ausalt, et praeguste sissetulekute juures ei mul võimalik sellises mahus arveid tasuda – reaalselt ei ole võimalik. See tähendab, et senine kodu muutub talvel sisuliselt elamiskõlbmatuks. Jumal tänatud, et oleme teinud ettevalmistusi maale kolimiseks. Kohe täna lähen ostan ära veel ühe puupliidi, et olla talveks paremini valmis.
Jääb üle tänada meie “tarka ja hoolivat” valitsust, kes on oma kuritegeliku poliitikaga sellise olukorra põhjustanud, mh valetades inimestele tuimalt näkku, et Venemaale kehtestatud sanktsioonid ei põhjusta gaasi puudust ega ka gaasi hinna tõusu.
Jah, ma ei häbene öelda, et mina päris kindlasti ei poolda Eesti Vabariigi liitumist selliste sanktsioonidega, mille tegelikuks peamiseks toimeks on mitte Venemaa majanduse hävitamine ja sealse poliitilise juhtkonna vahetuse tingimine, vaid oma enda rahva elujõu lämmatamine.
Kuigi nende sanktsioonidega liitumist on pidevalt põhjendatud kõikvõimalike õilsate loosungitega, tasuks tegelikult peatuda, vaadata lehvitatavatest loosungitest kaugemale ja küsida, kuidas saab üldse pidada moraalselt vastuvõetavaks poliitiliste juhtkonna otsust liituda nn liitlaste survel sanktsioonidega, millega tekitatakse oma enda rahvale proportsionaalselt palju suuremat kahju kui sanktsioneeritavale riigile. Vist ainuke valitsus Euroopas, kes sellest põhimõttest aru saab ja ka selle kohaselt toimib, paistab olevat Ungaris.
Kuidas paljud perekonnad selle talve üle elavad, seda ei oska ma tõesti öelda. Päris tõsiselt. Täiesti võimalik, et perekonnad peavad hakkama kolima ühiskorteritesse, iga pere eraldi tuppa, nagu nõukogude ajal, et kulusid jagada ja kuidagi toime tulla. Majad ja korterid hakkavad jääma tühjaks. Igal juhul on perspektiiv väga sünge ning kupja mentaliteediga psühhopaatidest, debiilikutest, argpüksidest, sulidest ja tallalakkujatest poliitiliste juhtide eestvedamisel läheb see aina süngemaks.
