Olen pannud tähele, kuidas välispoliitilistes debattides kasutatakse retoorilist võtet, millega õigustatakse mõne riigi või valitsuse tooreid või küsitava väärtusega samme või kavatsusi. Selleks väidetakse, et “tegelikult” lähtuvad need sammud või kavatsused hoopis muust ja moraalselt paremast eesmärgist, kui seda lubavad järeldada avalikkusele reaalselt teada olevad faktid.
Lähiajaloost võib tuua mitmeid näiteid, aga vast üheks kõige kõnekamaks on see, kuidas USA õigustas 2003. aasta sissetungi Iraaki õilsa eesmärgiga kukutada Saddam Husseini valitsus, mis oli väidetavalt omandanud massihävitusrelvad ja kavatses ka neid kasutada. Kuigi niisugune sõjalise jõu kasutamine teise riigi vastu oli ilmselgelt vastuolus rahvusvaheliste suhete aluseks oleva kõige elementaarsema rahvusvahelise õiguse põhimõttega, mille kohaselt võib sõjalist jõudu kasutada vaid enesekaitseks või ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga, pidas suur osa Lääne avalikkust Iraagi vastast agressiooni põhjendatuks või koguni toetusväärseks. Toetas Eestigi, saates Iraaki oma väekontingendi. Selline toetav hoiak kujundati just nimelt tuginedes põhjendusele, et “tegelikult” teenis kõnealune operatsioon õilsat eesmärki neutraliseerida Iraagi kätte sattunud massihävitusrelvadest lähtuv suur oht ja kaitsta seeläbi n-ö kõrgemaid väärtusi, sh inimõigusi ja demokraatiat. Aastaid hiljem, pärast Iraagi kaosesse paiskamist, rohekete sõjakuritegude toimepanemist, sadade tuhandete inimeste hukkumist ja miljonite kodutuks jäämist, oldi teatavasti sunnitud tunnistama, et viide massihävitusrelvadele oli valelik ettekääne sootuks muude ambitsioonide elluviimiseks ja neile avalikkuse toetuse saavutamiseks.
Praegusest ajast on asjakohaseks, eelnevale olemuslikult sarnaseks näiteks väide, et USA tahab Gröönimaa üle võtta, kuna vastasel juhul teeksid seda Hiina või Venemaa ning see kujutaks endast ohtu mitte ainult USA-le, vaid kogu Lääne julgeolekule. Fakte, millest nähtuks viimasena nimetatute reaalne püüdlus Gröönimaad üle võtta, pole jällegi avalikkusele teada – seda enam, et erinevalt Hiinast ja Venemaast on Gröönimaal juba praegu USA alaline militaarne kohalolek ning ühtlasi on Gröönimaa NATO liikmesriigi (Taani) territoorium –, aga väidetakse, et siseringile on siiski teada, et Hiinal ja Venemaal on vastavad ambitsioonid, mida esitletakse avalikkusele vaieldamatu eeldusena. Tulemuseks on see, et kes ei poolda USA ambitsiooni Gröönimaa omastada, kaitseb justkui Hiina ja Venemaa huve. Asjaolu, et sarnaselt Iraagi okupeerimisele paistavad Gröönimaa kui väga maavaraderikka territooriumi omastamise ambitsiooni taustal märksa proosalisemad ja omakasupüüdlikumad ärihuvid, ei aktualiseeru.
Selline tehnika nihutab fookuse kontrollitavatelt faktidelt ja tagajärgedelt oletatavatele ehk spekulatiivsetele varjatud motiividele, mida pole võimalik tõenduspõhiselt kontrollida. Ehk selle asemel et arutada, mida, milliste vahenditega ja mis tulemuste või tagajärgedega reaalselt tehti või plaanitakse teha ning milliseid hinnanguid niisugustele käikudele üldtunnustatud standardite kohaselt anda, suunatakse kuulaja tähelepanu oletatavatele headele kavatsustele, mille kohta puudub tegelik tõenduspõhine teadmine. Veenmisjõudu lisab see, et tehnika kasutaja esitab oma väiteid jõulise enesekindlusega ja jätab sedasi mulje, nagu tema, erinevalt debati teisest osapoolest ja ka debati jälgijatest, omaks vaid asjassepühendunutele kättesaadavat teadmist tegijate “tegelike” motiivide kohta.
Manipulatiivseks teeb kõnealuse tehnika asjaolu, et varjatud õilsatele eesmärkidele apelleerimist on väga raske või isegi võimatu ümber lükata, sest sisuliselt nõuab see kriitikult tõestust, et neid “tegelikke” motiive ei olnud – millegi puudumist, eriti kellegi varjatud kavatsuste puhul, pole aga praktiliselt võimalik tõendada. Kui väidetavate motiivide kohta tõendeid ei esitata, saab seda alati põhjendada nende salastatusega (ega siis kogu “tegelikku mänguplaani” saa lõpuni avalikkuse ette lahti rullida), samal ajal kui see positsioon võimaldab paigutada ebameeldivad faktid ilustavasse konteksti ning portreteerida kriitikat naiivse, pealiskaudse ja asjatundmatuna. Nii muutub väide justkui immuniseeritud hüpoteesiks, mida on põhimõtteliselt võimatu ümber lükata, sest selle paikapidavus saab selguda alles tulevikus.
Kokkuvõtlikult öeldes tekitatakse sedasi olukord, kus spekulatsioon esitatakse faktina ning hinnang konkreetsetele faktidele asendub hinnanguga kellegi oletatavatele headele kavatsustele (mida tuleb ju ometi toetada). Et mitte langeda selle manipulatsiooni ohvriks – eriti teadmises, et samad subjektid on seda kasutanud varemgi –, tasub alati rangelt eristada fakte ja spekulatsioone. Ehk kui keegi õigustab mingeid samme või tegusid väidetavate õilsate kavatsustega, tuleb nõuda tõendeid nende kavatsuste paikapidavuse kohta. Kui tõsiseltvõetavaid tõendeid esitada pole, siis tuleb ka kogu argumentatsioon taandada tühipaljaks spekulatsiooniks, öeldes, et asjad küll võivad nii olla, aga puudub alus väita ja põhjus nõustuda, et need ka päriselt nii on.
See on küll eraldi teema, aga olgu ühtlasi siiski märgitud, et isegi kui väidetavad head kavatsused oleksid tõendatud, ei muudaks see kasutatud vahendeid (sh sõjalise jõu kasutamist või sellega ähvardamist, sõlmitud kokkulepete või antud lubaduste murdmist) automaatselt õigustatuks. Moraalifilosoofiline positsioon, mille kohaselt õilis eesmärk õigustab automaatselt kõlvatuid abinõusid, on kontseptuaalselt primitiivne, et mitte öelda põhimõtteliselt väär. Antud juhul tähendab see, et isegi kui mõnele suurriigile (nt USA-le) on tõepoolest oma julgeolekuhuvidest lähtuvalt tarvis kontrolli mõne teise riigi territooriumi (nt Gröönimaa) üle, ei tähenda see, et selle territooriumi omastamist sõjalise jõu kasutamise või sellega ähvardamisega võiks pidada põhjendatuks. Rääkimata sellest, et kui pidada seda põhjendatuks USA puhul, siis on loogilist järjepidevust minetamata võimatu pidada seda põhjendamatuks Venemaa ja Hiina puhul.
