Vaenu õhutamise keelu laiendamise püüdlustel on juba päris pikk, mitmekümneaastane ajalugu. Vastavasisulised eelnõud on Justiitsministeeriumis välja töötatud või koguni ka Riigikogu menetlusse antud nii aastal 2005, aastatel 2012-2013, aastal 2020 kui ka aastal 2022. Ka praeguse Riigikogu koosseisu ajal on püütud selle projektiga edasi liikuda, kuid seni tulutult. Mäletatavasti alustas valitsuskoalitsioon 2023. aastal vaenu õhutamise keelu laiendamist eelnõu 232 SE menetlemisega, aga pärast esimest lugemist jäeti see n-ö sahtlisse, st menetluslikult seisma.
Lõppenud aasta 9. detsembri istungi alguses esitas aga Andre Hanimägi sotside fraktsiooni nimel peaministrile suunatud arupärimise, millega nõuti vastust küsimusele, miks ei ole vaenukõne keelu laiendamisega edasi liigutud. Juba toona võis arvata, et ju hakkab peagi jää liikuma Vaid nädal aega hiljem saimegi ERR-i vahendusel kuulda, et Justiitsministeerium on valmistanud ette uue vaenukõne keelu laiendamise eelnõu ja saatnud selle kooskõlastusringile.
Kuna ilmselt jõuab see eelnõu peagi ka Riigikogu menetlusse ja saab seal olema algava istungjärgu jooksul üks olulisemaid õiguskomisjoni pädevuses olevaid eelnõusid, vaatasin ettevalmistatud seadusandliku projekti (vt eelnõu / seletuskiri) läbi ning panin põhilised tähelepanekud kirja. Alljärgnevalt jagan neid tähelepanekuid, et anda kavandatavast seadusemuudatusest ülevaade ning võrrelda seda ka varasema, eelnõuga 232 SE ette pandud regulatsiooniga.
Kehtiva regulatsiooni meeldetuletus
Enne uue eelnõuga ette pandud regulatsiooni juurde minemist tasub meenutada kehtivat karistusseadustiku regulatsiooni, mis on alljärgnev:
§ 151. Vaenu õhutamine
(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, –
karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest või
3) [kehtetu – RT I, 23.12.2014, 14 – jõust. 01.01.2015]
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.
Nagu karistuse liigist (rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest) nähtub, sätestab kehtiv karistusseadustik paragrahvi 151 esimeses lõikes esitatud põhikoosseisus, et vaenu õhutamine ehk avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele on karistatav väärteona, mitte kuriteona. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele käsitletakse vaenu õhutamist kuriteona ainult juhul, kui sellega on põhjustatud mitte ainult oht, vaid reaalne kahju, või kui keelatud tegu on pandud toime juba mitmendat korda. Sellisel juhul saab isikut karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Lisaks on oluline, et juriidilisele isikule on paragrahvi esimeses lõikes esitatud ehk põhikoosseisule vastava väärteo eest nähtud karistusena ette rahatrahv kuni 3200 eurot, teises lõikes kirjeldatud kuriteo eest aga määramata ulatusega rahaline karistus, mis tähendab, et rakendatakse karistusseadustiku üldosas, täpsemalt paragrahv 44 lõikes 8 sätestatut, mille kohaselt on rahalise karistuse alammäär 4000 ja ülemmäär 40 miljonit eurot.
Uue eelnõuga kavandatav regulatsioon
Vaatame nüüd, milline regulatsioon on nähtud ette uue eelnõuga. Esiteks on oluline tähele panna, et kui siiani sisaldus kogu vaenu õhutamise keelu regulatsioon paragrahvis 151, siis eelnõu kohaselt mitte ainult ei kirjutataks seda paragrahvi ümber, vaid regulatsioon jaotataks kahte paragrahvi – lisanduks (peamiselt immigratsioonivastaste hoiakute ohjeldamisele suunatud) paragrahv 1512. Kõnealused paragrahvid (mille vahele jääb tühistamist vajav värdparagrahv 1511) sõnastataks alljärgnevalt.
§ 151. Vaenu õhutamine
(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale seoses soo, keele, puude, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –
karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või
3) see on toime pandud grupi poolt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.
§ 151². Rassismile ja ksenofoobiale õhutamine
(1) Avaliku üleskutse eest diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale isikute rühma või rühma liikme vastu rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel viisil, mis annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust, –
karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
(2) Sama teo eest, kui
1) sellega on põhjustatud inimese surm või tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või
2) see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, või
3) see on toime pandud grupi poolt –
karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahalise karistusega.
Kavandatavad muudatused võib kokku võtta kolme põhilise aspekti kaudu.
(1) Esiteks, vaenu õhutamise põhikoosseisule vastav (ehk karistusseadustiku paragrahv 151 lõikes 1 määratletud) tegu jääb endiselt karistatavaks väärteona ja ka karistuse määrad jäävad endiseks. Erandiks on aga vaenu õhutamine rahvuse, rassi, nahavärvi, päritolu või usutunnistuse alusel, mis määratletakse paragrahvi 1512 esimeses lõikes juba põhikoosseisu kohaselt kuriteona. Niisiis, omajagu veidral kombel on sisuliselt üks ja sama tegu määartletud kahes eraldi paragrahvis nii väärteo kui ka kuriteona – kummana konkreetset sõnavõttu käsitletakse, sõltub sellest, millisel alusel vaenu õhutamine tuvastatakse. Kui vaenu õhutamine tuvastatakse vähemalt ühel nimetatud viiest alusest, siis saab isiku juba esmakordsel rikkumisel karistuseks kuni aastaks vangi panna, isegi kui tema väljaütlemistega pole põhjustatud kellelegi mingit reaalset ohtu, rääkimata reaalsest kahjust.
(2) Teiseks, vaenu õhutamise keelu koosseisulised tunnused sõnastatakse ümber viisil, mis muudab karistatava teo määratluse oluliselt abstraktsemaks – st laialivalguvamaks, raskemini piiritletavaks. Enam ei nõuta, et esinema peab reaalne oht konkreetse inimese või konkreetsete inimeste elule, tervisele või varale, vaid piisab vägivalla tõenäosuse kartusest või ühiskonna turvalisuse olulise ohustamise riskist. Ehk siis plaanitakse kaotada see väga oluline tingimus, et isiku süüdi mõistmiseks peab olema tuvastatud reaalne oht kellegi suhtes. Eelnõu järgsed kriteeriumid “annab alust karta vägivallategu või vara kahjustamist” või “ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust” on väga laialivalguvad ja seega raskesti piiritletavad, jättes rohkelt ruumi tõlgendamiseks.
(3) Kolmandaks, uue eelnõuga nähakse ette juriidiliste isikute suhtes karistusena kohaldatavate rahatrahvide jõuline suurendamine. Kui kehtiva õiguse kohaselt on vaenu õhutamise eest väärteokorras ette nähtud rahatrahv kuni 3200 eurot, siis uue eelnõu järgi võib see ulatuda kuni 100 000 euroni. Karistuse ülemmäära suurendatakse seega enam kui 30 korda. Selline muudatus võib avaldada märkimisväärset mõju eeskätt väiksematele ja maailmavaateliselt konservatiivse profiiliga meediaväljaannetele (nagu Objektiiv), mille jaoks võib sellises suurusjärgus rahatrahv osutuda eksistentsiaalseks ohuks. Pidades silmas Päivi Räsäneni kaasust Soomes, võivad sellised trahvid olla aga LGBTIQ liikumise nõudmisel kiired tulema pelgalt seismise pärast inimloomuse ning sellest lähtuva loomuliku perekonna- ja abielukäsitluse kaitsel.
Täiendavalt väärib mainimist, et uue eelnõu kohaselt nähakse karistusseadustiku paragrahv 151 lõikes 2 kvalifitseeriva tunnusena ette teo toimepanemine isikute grupi poolt (ilmselt puudutab see ennekõike avalikke koosolekuid) ning keelatud vaenu õhutamise aluste kataloogi lisatakse puue.
Suhe varasema eelnõu, EL-i raamotsuse ja põhiseadusega
Paraku peab ütlema, et kõik põhimõttelised probleemid, mis iseloomustasid 2023. aastal Riigikogu menetluses olnud eelnõu 232 SE, on omased ka uuele eelnõule. Kuigi uus regulatsioon on teatud aspektides varasemast kitsam, ei kujuta see endast kvalitatiivset muutust.
Kui eelnõu 232 SE kohaselt oleks muudetud igal alusel vaenu õhutamine ka põhikoosseisu kohaselt kuriteoks, siis uue eelnõu kohaselt tehakse seda vaenu õhutamisega vaid neil viiel alusel, mida Euroopa Liidu 2008. aasta raamotsus 2008/913/JSK artiklis 1 reaalselt nõuab.
Samas oleks väär öelda, et raamotsuse nõuded võetakse üle nii kitsalt kui võimalik. Näiteks ei näe raamotsuse tekst ette, et juriidilistele isikutele tuleb kehtestada kuni 100 000 euroni ulatuv rahatrahv – eriti veel vaenu õhutamise eest väärteo korras ja alustel, mida raamotsus üldse ei käsitlegi. Samuti ei näe raamotsus ette, et vaenu õhutamisena tuleb käsitleda avalikke üleskutseid diskrimineerimisele – nõutakse vaid vägivallale ja vihkamisele üleskutsumise karistatavust. Lisaks ei nõua raamotsus, et vaenu õhutamise keeld peaks olema sõnastatud läbi nii abstraktsete kriteeriumide, nagu seda on sarnaselt varasemale eelnõule tehtud ka uues eelnõus. Kusagil ei ütle raamotsus, et karistatavaks ei tohi muuta üksnes selliseid üleskutseid vägivallale ja vihkamisele, millega kaasneb reaalne oht kellegi elule, tervisele ja varale, nagu kehtiv karistusseadustik seda sätestab. Ehk siis raamotsuse nõuded saaks täita ka oluliselt vähem põhiseaduslikku sõnavabadust riivava regulatsiooniga.
Päris kindlasti ei saa aga nõustuda eelnõu seletuskirjas esitatud väitega, nagu oleks eelnõuga ettenähtude seadusemuudatused vajalikud just selleks, et täita põhiseaduse nõudeid. Ei ole vähimatki kahtlust, et kehtiva karistusseadustiku regulatsiooniga on juba täidetud põhiseaduse paragrahv 12 lõikes 2 sätestatud nõue, et vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Kehtiva õiguse põhiseadusega vastavusse viimisest räägitakse kõneluses seoses vaid selleks, et lisada oma püüdlustele kaalu. Reaalselt see eelnõu mitte ei taga põhiseaduse nõudeid, vaid riivab põhiseaduse paragrahviga 45 ettenähtud sõnavabaduse põhiõigust määral, mida võib pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Pidades silmas, et Eesti ühiskonnas pole ei vaenu õhutamise ega n-ö vaenukuritegudega mingit reaalset probleemi, ei saa pidada kõnealuseid sõnavabaduse riiveid ei vajalikeks ega ka mõõdukaiks.
Seejuures on tähelepanuväärne, et uue eelnõu seletuskiri ei sisalda vähegi arvestatavat põhiseaduslikkuse analüüsi, ehkki Vabariigi Valitsuse määruse hea õigusloome ja normitehnika eeskiri (vt HÕNTE § 43 lg 1 p 5) kohaselt peaksid kõigi Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõude seletuskirjad seda sisaldama. Ei ole raske mõista, miks see analüüs seletuskirjast puudub – aus analüüs viitaks järeldusele, et eelnõu ei ole põhiseaduspärane.
Kokkuvõtteks
Nagu eelnevalt selgitatud, oleks vaenu õhutamise keelu laiendamine ka uues sõnastuses tõsiseks ohuks sõnavabadusele. Kõige suuremaks probleemiks on endiselt tõsiasi, et eelnõu järgi kehtestatud kuriteokoosseis oleks sedavõrd umbmäärane ja laialivalguv, et keskmisel mõistlikul inimesel on võimatu ette näha, millised avalikud väljaütlemised või isegi sõnad või väljendid kvalifitseeruksid selle põhjal kuritegudena, millised mitte. See jätaks omakorda prokuratuurile ja kohtule väga laia suvaruumi, mis pole õigusriigi põhimõttega kooskõlas.
Teatavasti on õigusriigi põhimõtte lahutamatuks osaks kuritegude määratletuse põhimõte, mille kohaselt ei või süüteona (eriti veel kuriteona) määratleda ühtegi tegu, mille puhul ei ole keskmisele mõistlikule inimesele selgelt arusaadav, milles keelatud tegu reaalselt seisneb ehk mis siis on keelatud, mis lubatud.
Vaadates välja pakutud regulatsiooni sõnastust, tekib terve rida põhimõttelisi küsimusi, millele ei oska keegi anda selgeid vastuseid – ka mitte eelnõu autorid ja eestkõnelejad. Näiteks:
- Mis kvalifitseerub avaliku üleskutsena? Kas ka näiteks sotsiaalmeediapostitus või -kommentaar?
- Mis kvalifitseerub avaliku üleskutsena diskrimineerimisele, vihkamisele või vägivallale, pidades silmas, et mitte igasugune erinev kohtlemine pole diskrimineerimine ja mitte igasugune halvakspanu või hukkamõist pole vihkamine, samuti seda, et vägivalla all peetakse sageli silmas mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset vägivalda jne.
- Ja mis “annab alust karta õhutusele järgnevat vägivallategu või vara kahjustamist või ohustab oluliselt ühiskonna turvalisust”? Ainuüksi väljendid “annab alust karta” ja “ohustab oluliselt” on ju väga laialivalguvad.
Kokkuvõttes on siin ilmselgelt karistuseõiguslikele normidele lubamatult palju ebaselgust ja sellest tulenevalt ka tõlgendusruumi, mis omakorda tähendab, et vastuseid neile küsimustele sõltuvad ulatuslikult vastaja ideoloogilistest ja poliitilistest hoiakutest. See omakorda tähendab, et oht rakendada kõnelune norm ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonide kehtestamise ja eriarvamuste väljendamise mahasurumise teenistusse on reaalne.
Eesti ühiskonnas ei ole nn vaenukõnega mingit reaalset probleemi, mistõttu on igasugused püüdlused sõnavabadust kriminaalõiguslike vahendite kui ultima ratio abil täiendavalt piirata, põhimõtteliselt mittevajalikud ja väärad, vaba ühiskonna ideaaliga vastuolus olevad. Asjaolu, et sellise sammu astumist nõuab Euroopa Liit, ei saa olla sõnavabaduse põhjendamatu ja ulatusliku piiramise vastuvõetavaks aluseks.
Oma laiemad selgitused sel teemal panin juba 2020. aastal kirja Postimehes avaldatud artiklis, mis on vabalt kättesaadav ka minu kodulehelt. Samuti väljendasin temaatilisi seisukohti 2023. aastal ERR-i eetris olnud väitluses toonase justiitsministri Kalle Laanetiga.
Lisan allapoole kehtiva regulatsiooni, uue eelnõuga ette pandud regulatsiooni ja 2023. aastal Riigikogu menetluses olnud eelnõu 232 SE kohase regulatsiooni võrdluse – kõrvuti lugedes on regulatsioone lihtsam võrrelda.
