Euroopa Liidu nõudmine, et Eesti laiendaks “vihakõne” keeldu ja kehtestaks seeläbi ideoloogilised kuriteokoosseisud, kujutab endast tõsist rünnakut sõnavabaduse vastu.
Sõnavabadust on pikka aega peetud üheks peamiseks ühiskondade vabaduse ja demokraatlikkuse näitajaks. Kuigi tavaliselt seostatakse sõnavabaduse mahasurumist diktatuuridega, nagu Põhja-Korea või Saudi Araabia, on paraku võimatu eitada, et ka Euroopas teeb sõnavabadus juba pikemat aega vähikäiku. Euroopa Liidu keskvõim nõuab liikmesriikidelt “vihakõne” kriminaliseerimise näol justkui uute blasfeemiakeeldude kehtestamist, mis võimaldaks ideoloogiliselt lubamatuks arvatud avalikke seisukohaväljendusi vaigistada.
Seni on Eesti suutnud neid nõudmisi tõrjuda, ent nüüd kasvatab keskvõim survet. Nimelt algatas Euroopa Komisjon hiljuti Eesti suhtes “vihakõne” ebapiisava kriminaliseerimise pärast rikkumismenetluse. Reformierakond andis seepeale parlamendi menetlusse eelnõu, mille vastuvõtmisega rahuldataks Euroopa Liidu nõudmised ja isegi ületataks need.
Eelnõu järgi saaks inimesi ühiskondliku vaenu õhutamises ehk “vihakõnes” süüdi mõista, ilma et nende väljaütlemistega oleks põhjustatud ohtu kellegi elule, tervisele või varale – piisaks sellest, et väidetavalt vaenu või vägivalda õhutava sõnakasutusega on põhjustatud oht avalikule korrale. Seejuures hakataks ühiskondliku vaenu õhutamist käsitlema mitte väärteo, vaid kuriteona ning selle eest saaks maksimaalse karistusena määrata üheaastase, teistkordsel karistamisel koguni kuni kolmeaastase vanglakaristuse. Juriidilistele isikutele nähtaks aga võrdõiguslikkuse rikkumise eest maksimaalse karistusena ette senise 2000 euro asemel 16 000 euroni küündiv trahv.
Tähelepanu väärib seegi, et kui Euroopa Liit nõuab oma raamotsuses “vihakõne” kriminaliseerimist vaid rassi, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse alusel, siis Reformierakonna eelnõus on eelnevale lisatud veel terve hulk aluseid, nagu näiteks kehaline tunnus, sugu, seksuaalne sättumus ja sooidentiteet.
Oht sõnavabadusele
Kuigi Euroopa Liidu klaköörid püüavad probleemi pisendada, võib kahtlusteta öelda, et pärast taasiseseisvumist ei ole Eestis tehtud ühtegi seadusandlikku ettepanekut, mis kujutaks endast sõnavabadusele ligilähedaseltki tõsist ohtu. Muidugi ei ole ebaviisakas või vulgaarne eneseväljendus soovitav nähtus. Ent kui ebakultuurset eneseväljendust hakatakse välja juurima kriminaalõiguslike repressioonidega, siis luuakse tunduvalt suurem probleem kui see, mida lahendama asuti. Ehk nagu kirjutas hiljuti oma suurepärases artiklis Mikk Salu: “Vihakõne kriminaliseerimine on nagu Pandora laegas. Ei lahenda see ühtegi olemasolevat probleemi, kuid tekitab mitmeid uusi.”
Mitmed poliitikud on püüdnud seda probleemi pisendada, aga nende väited ei kannata kriitikat. Näiteks eurosaadik Urmas Paeti seisukoht, nagu poleks “vihakõne” kriminaliseerimisel sõnavabaduse piiramisega mingit pistmist, on ühemõtteliselt vale. Ilmselgelt on eelnõus tehtud seaduse muutmise ettepanekute näol tegu sõnavabaduse kitsenduse ehk riivega, sest sõnavabaduse alla kuulub igasugune ideeline eneseväljendus, mille piirang on vältimatult ka sõnavabaduse piirang.
Tõsi, mitte kõik sõnavabaduse riived ei ole põhiseadusvastased, ent nende põhiseaduspärasuse eelduseks on nende baseerumine seaduslikul alusel, nende vajalikkus ja ka nende proportsionaalsus taotletava eesmärgi suhtes. Pidades aga silmas, et Eestis praktiliselt puuduvad n-ö vihakuriteod, mille ärahoidmiseks võiks “vihakõne” kriminaliseerida, on väga raske näha, kuidas see ilmselgelt ebavajalik piirang võiks olla põhiseaduspärane.
Samas väärib tähelepanu, et oktoobri lõpus välisministeeriumile saadetud kirjas teatas Euroopa Komisjon, et isegi kui “vihakõne” kriminaliseerimine rikuks põhiseadusega tagatud sõnavabaduse põhiõigust, tuleks Eestil ikkagi “vihakõne” vastavalt Euroopa Komisjoni nõudmistele kriminaliseerida, sest keskvõimu kehtestatud nõuded on tähtsamad kui põhiseadus. Tegu on kõneka seisukohaga, mis näitab, kuidas Euroopa Liidu võimukoridorides Eesti iseseisvusest mõeldakse.
Vastuolu karistusõigusega
Reformierakonna eelnõu seletuskirjas on toonitatud, et seaduse vastuvõtmisel puuduks igasugune negatiivne mõju. Tegelikult oleks seaduse vastuvõtmisel ulatuslik negatiivne mõju, sest see soosiks niisuguse hirmuõhkkonna kujunemist, kus inimesed ei julge enam riiklike repressioonide kartuses domineerivate ideoloogiliste hoiakutega vastuolus olevaid seisukohti väljendada.
Kõige suuremaks probleemiks ongi tõsiasi, et eelnõu järgi kehtestatud kuriteokoosseis oleks sedavõrd umbmäärane ja laialivalguv, et keskmisel mõistlikul inimesel on võimatu ette näha, millised avalikud väljaütlemised või isegi sõnad või väljendid kvalifitseeruksid selle põhjal kuritegudena, millised mitte.
Sama küsimus seondub eelnõus nimetatud kriteeriumiga, mille järgi piisab inimeste ühiskondliku vaenu õhutamise kuriteos süüdi mõistmiseks sellest, et nende avaliku väljaütlemisega on “põhjustatud oht avalikule korrale”. Korrakaitseseaduses on avalik kord määratletud ühiskonna seisundina, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Sõnavabaduse piiramise kontekstis on tegu lootusetult uduse määratlusega, mille alla võib arvata ükskõik milliseid väljaütlemisi.
Lisaks sellele tuleb küsida, mida loetakse “ohu põhjustamiseks”, sest seisukohaväljendus, mis ühele isikule tundub ohtlik, ei pruugi teisele üldse sellisena näida. Sellest, kui avaralt võib Reformierakonna pakutud eelnõu järgi “vihakõne” keeldu tõlgendada, annab aimu asjaolu, et kuigi Reformierakonna eelnõu sellest sõnagi ei räägi, on see mõeldud kriminaliseerima ka ajalooliste kuritegude õigustamist, eitamist või pisendamist, sest just seda nõuab spetsiifiliselt Euroopa Liidu raamotsus, mille jõustamiseks on eelnõu esitatud.
Samas teavad aga kõik kriminaalõiguse baaskursuse läbinud juuratudengid, et üks karistusõiguse kõige fundamentaalsemaid põhimõtteid nullum crimen sine lege ehk legaliteediprintsiip näeb ette, et kuriteona ei tohi käsitleda mitte ainsatki tegu, mille puhul pole seaduse alusel selge, millistest tegudest täpselt jutt käib. Ainuüksi sel põhjusel ei tohiks Euroopa Komisjoni nõutava sisuliselt määratlemata kuriteokoosseisu kehtestamine päriselt õigusriigi põhimõttest lähtuvas riigis kõne allagi tulla.
Prokuratuur represseerimisvahendiks?
Peamiseks osutub küsimus, kes otsustab, millised avalikud väljaütlemised arvatakse kuritegelikuks, millised mitte. Andes sellise voli prokuratuurile ja kohtutele, anname sisuliselt neile õiguse kasutada riiklikku repressioonivõimu ideoloogiliste ja poliitiliste eelistuste jõustamiseks karistusvõimu abil. See omakorda loob olukorra, kus ka prokuratuurist peab saama poliitilise võitluse tanner – see, kes paneb paika peaprokuröri, mõjutab ka seda, milliste väljaütlemiste suhtes hakatakse kriminaalõiguslikke repressioone rakendama.
Näiteid selle kohta, kuidas saab “vihakõne” kriminaliseerimisest teha ideoloogilise diktatuuri vahendi, ei ole seejuures vaja kaugelt otsida. Juba 2014. aastal nõudsid homoaktivistid politseilt SAPTK vastu väärteomenetluse algatamist, kuna nende hinnangul oli kooseluseaduse läbisurumise vastane kampaania ühiskondliku vaenu õhutamine. Justiitsministeeriumis tehti aga lobitööd kõnealuse väärteokoosseisu laiendamiseks, et SAPTK suhtes saaks lihtsamalt menetlusi algatada ja et karistatavaks tehtaks ka väljaütlemised, mida homoaktivistid peavad solvavaks.
Soomes on aga riigi peaprokuröri nõudmisel algatatud mitu kriminaalmenetlust endise siseministri Päivi Räsäneni suhtes, sest ta on ühes ammu koostatud brošüüris tsiteerinud piiblis homoseksuaalsete suhete kohta kirjutatut ja väljendanud vastavaid seisukohti ka ühes telesaates. Peaprokuröri nõudmisel püütakse kristlikust moraaliõpetusest tulenevate seisukohtade avalikust väljendamisest teha kuritegu. Põlissoomlaste poliitikuid on aga karistatud “vihakõne” eest seoses nende kriitiliste seisukohtadega islamiimmigratsiooni suhtes.
Kui Reformierakonna eelnõu saaks seaduseks, siis ei teaks ka mina, millised minu poolt näiteks saates “Lobjakas vs. Vooglaid” välja öeldud seisukohtadest võiks päädida kriminaalmenetlusega, sest kõiki selliseid seisukohti, mida on väljendanud Räsänen, olen väljendanud ka mina. Ju sõltuks palju peaprokuröri maitse-eelistustest, nii kummaline kui selline mõte ka ei tunduks. Mida kõike võiks “vihakõneks” arvata, sellest annab aimdust näiteks Andrus Karnau vaade, mille järgi peaks sellena kvalifitseerima ka seisukohaväljendused, mis võivad olla kellegi poolt tunnetatud alandava, häbimärgistava või haiget tegevana.
Moskva diktaadist Brüsseli diktaadini
Tähelepanu väärivaid aspekte, mis kõnealuse probleemiga seonduvad, on terve hulk. Aga ehk kõige kõnekam neist seondub tõsiasjaga, et “vihakõne” püütakse Eestis kriminaliseerida mitte selle tõttu, nagu meie ühiskonnas eksisteeriks n-ö vihakuritegude näol reaalne probleem, vaid üksnes seepärast, et Brüsseli keskvõim nõuab lubamatuks arvatud seisukohtade kriminaliseerimist. Seega oleme Moskva diktaadi alt jõudnud Brüsseli diktaadi alla. Paraku jätkub Eestis endiselt poliitikuid, kes ei näe oma ülesannet mitte rahva huvide eest seismises, vaid keskvõimu huvide teenimises kas või Eesti inimeste põhiõiguste ja -vabaduste mahasurumise hinnaga.
Olukorras, kus Euroopa Liidu keskvõim nõuab õigusriigi põhimõtet rikkudes Eestilt seadusemuudatusi, mis Salu sõnu kasutades võimaldaksid inimesi maailmavaateliselt ja poliitiliselt soovimatute arvamuste väljendamise eest trellide taha saata ning rakendada seeläbi tsensuuri ja poliitilist represseerimist, on väga oluline, et sõnavabadust tegelikult tähtsaks pidavad inimesed käituksid kodanikena ja astuksid sellele julgelt vastu. Eriliselt on see advokaatide, kohtunike, prokuröride ja õigusteadlaste vastutus, sest oma kutsest tulenevalt peaksid juristid olema õigluse ja vabaduse ideaali kaitsjad. Samuti peaksid sõnavabaduse mahasurumise vastu välja astuma ajakirjanikud. Siin ei ole enam küsimus selles, kas keegi on liberaal või konservatiiv – küsimus on selles, kas tahame elada ühiskonnas, kus saame riiklikke repressioone kartmata avalikku arutelu pidada.
Ühiskonna alusväärtuste küsimuses ei pea me lähtuma mitte Euroopa Liidu keskvõimu ideoloogilistest nõudmistest, vaid sellest, mis on reaalselt õige ja hea ning võimaldab meil elada vabaduse ja õigluse ideaalist lähtuvas ühiskonnas. Kui keskvõimu nõudmised ja ühiskonna alusideaalid ei lange enam kokku, on see kindlasti tõsise ohu märk. Vähetähtis pole seegi, et niisugusesse Euroopa Liitu kuulumiseks, mille keskvõim nõuab Eestilt ilma reaalse ühiskondliku vajaduseta ideoloogiliste kuriteokoosseisude kehtestamist, ei ole Eesti rahvas kunagi oma nõusolekut andnud.
Sõna “vihakõne” on artiklis kasutatud läbivalt jutumärkides, kuna tegu on laialivalguva kategooriaga, mille sisu pole võimalik juriidiliselt täpselt määratleda.
* * * * *
Milliseid muudatusi Reformierakonna eelnõu karistusseadustiku paragrahvides 151 ja 152 ette näeb?
- Karistusseadustiku paragrahvist 151 kaotataks ära nõue, et inimeste süüdi mõistmiseks ühiskondliku vaenu õhutamises peaks nad olema põhjustanud oma väljaütlemistega reaalse ohu kellegi elule, tervisele või varale – piisaks ohu põhjustamisest avalikule korrale.
- Ühiskondliku vaenu õhutamine keelataks muu hulgas ka sooidentiteedi alusel.
- Praegu väärteona määratletud ühiskondliku vaenu õhutamisest tehtaks kuritegu, mille eest on maksimaalse karistusena nähtud ette 1-aastane, korduval toimepanemisel koguni kuni 3-aastane vanglakaristus.
- Karistusseadustiku paragrahvi 152 muudetaks nii, et inimeste ebavõrdse kohtlemise eest (mh etnilise päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel) nähtaks füüsilistele isikutele maksimaalse karistusena ette senise 1-aastase vangistuse asemel 3-aastane vangistus ning juriidilistele isikutele senise kuni 2000-eurose trahvi asemel kuni 16 000-eurone trahv.
