Tõsiasi, et peaminister ei mõista, kui kohatu on vabariigi aastapäeval jutlustada ühtekuuluvustunde olulisusest, ent samal ajal jätkata vaktsiinipasside süsteemi näol meeletu mastaabiga diskrimineerimise ja ühiskonna lõhestamise projekti, on lihtsalt groteskne, kirjutab Varro Vooglaid, toonitades ühtlasi vajadust mõelda selgeks, kuidas säilitada lugupidamist riigi vastu, mis on oma valitsuse näol omandanud raskelt eemaletõukava palge.
Peaminister Kaja Kallase keeldumine vaktsiinipasside süsteemi lõpetamisest tähendab, et sel aastal tuleb Eesti Vabariigi aastapäeva tähistada täiesti ennekuulmatutes tingimustes, sest sajad tuhanded inimesed on endiselt avalikust elust kõrvaldatud. Muu hulgas tähendab see, et neil inimestel ei ole võimalik isegi vabariigi aastapäeva tähistamiseks perega kohvikusse või restorani minna. Terve rida aastaid kaitseväelase, politseiniku või meedikuna töötanud inimesi peavad aga vabariigi aastapäeva tähistama teadmises, et nad on arvatud valitsuse poolt kõlbmatuks Eesti Vabariiki teenima.
Sõnum, mille valitsus sedasi ühiskonnale saadab, on ühemõtteline ja seisneb selles, et meie rahvas on jagatud esimese ja teise klassi kodanikeks. Esimese klassi kodanikud on need, kes näitavad valitsuse suhtes üles kuulekust ja lasevad endale süstida nõutud aineid. Neil võimaldab valitsus kasutada oma põhiseaduslikke õigusi ja võtta ühiskondlikust elust osa. Teise klassi kodanikud on need, kes ei ole nõus valitsuse vaktsineerimiskorraldusele kuuletuma ega loobuma oma põhiseaduslikust õigusest otsustada ise selle üle, milliseid preparaate lasta oma kehasse süstida. Neid karistab valitsus ühiskondlikus elus osalemise võimalusest ilmajätmisega. Nemad ongi riiklike karistuste ähvardusel juba pool aastat ühiskondlikust elust kõrvale tõrjutud.
Vabariigi aastapäeval peaksime ennekõike meenutama ühtekuuluvustunde olulisust ja väljendama tänulikkust selle eest, et meie riigis on kõigile tagatud võrdsetel alustel võimalus elada vaba elu. Paraku on sel aastal raske niisugust hoiakut endas ellu äratada, sest reaalselt elame riigis, mille peaminister peab küll kõlavaid kõnesid kõnealuste ideaalide olulisusest, ent tegelikult tallab need jalge alla. Reaalselt elame riigis, kus riigivõim ise käitub mitte ühtsuse looja, vaid selle lõhkujana – mitte vabaduse ja võrdsuse tagajana, vaid nende ideaalide konkurentsitult kõige jõulisema mahasurujana. Seejuures irvitab peaminister Kallas paljude kodanike üle, öeldes et nemad ise on end oma tõrksusega ühiskondlikust elust välja arvanud.
Kahtlemata on riik midagi palju enamat kui valitsus. Ometi jääb kõike eelnevat silmas pidades kodanike ülesandeks mõelda välja, kuidas säilitada armastust oma riigi vastu ka olukorras, kus see riik on valitsuse näol omandanud raskelt eemaletõukava palge.
Ukraina sündmuste kontekstis on ilmne, et sedasi käituv valitsus on ohuks mitte ainult rahva ühtsusele, vaid ka riigi julgeolekule. Raske on öelda, mis võiks kahjustada riigi julgeolekut rohkem kui see, et valitsus lõhestab sihilikult ühiskonna ühtekuuluvustunnet, jagades inimesed esimese ja teise klassi kodanikeks. Sedasi käitudes teeb valitsus suurele osale ühiskonna liikmetest raskeks armastada oma riiki ja säilitada selle vastu austust. Austus riigi vastu on aga otseses seoses sooviga seda riiki kaitsta.
Oma tänases kõnes toonitab peaminister Kallas, et vabadus annab küll õigused, ent vabadusega kaasneb ka vastutus ühiskonna toimimise eest, vastutus teiste vabaduste ja õiguste austamise eest. Keegi võiks selliseid loosungeid deklameerivale peaministrile selgeks teha, et ennekõike kehtivad need tema enda kui peaministri suhtes ning et kui riigi poliitiline juhtkond neist põhimõtetest kinni ei pea, siis ei maksa seda oodata ka kelleltki teiselt. Raske on tahta, et rahvas tunnetaks oma vastutust seista hea ühiskonna toimimise ning teiste inimeste vabaduste ja õiguste austamise eest, kui peaminister ise koolikiusaja kombel neid põhimõtteid süstemaatiliselt ignoreerib, tõestades ühtlasi, et peaministriks olemisega kaasneva vastutuse kandmine käib talle üle jõu.
Loomulikult saab vabariigi aastapäeva tähistada ka ilma perekonnaga kohvikusse, restorani või kontserdile minemata. Aga asjaolu, et peaminister ei mõista, kui kohatu on vabariigi aastapäeval jutlustada ühtekuuluvuse olulisusest, ent samal ajal jätkata meeletu mastaabiga ühiskonna lõhestamise projekti, on sümboolselt lihtsalt groteskne. See näitab vägagi palju nii peaministri isiku kui ka selle kohta, kuhu oleme oma riigieluga aastaks 2022 jõudnud. Kahtlemata on riik midagi palju enamat kui valitsus. Ometi jääb kõike eelnevat silmas pidades kodanike ülesandeks mõelda välja, kuidas säilitada armastust oma riigi vastu ka olukorras, kus see riik on valitsuse näol omandanud raskelt eemaletõukava palge.
