Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala avaldas täna arvamusloo (PM, 13.07.2021), mis kannab paljulubavat pealkirja „Loode väärib inimlikku suhtumist“. Artikli keskse teesiga, et abort nõudmisel ei peaks olema lubatud, tuleb kahtlemata nõustuda. Vaieldamatult on Ehalal õigus, et kui ühiskonnas valitseb tauniv suhtumine linnupoegade surma põhjustamisse, siis ei ole mõistuspärane arvata veel sündimata lapsed vähema kaitse vääriliseks. Paraku sisaldab Ehala artikkel ka mitmeid niisuguseid väiteid, millega ei saa nõustuda, kuna need ei rajane tõestel faktidel ja loogilistel arutluskäikudel.
Algatuseks on võimatu nõustuda artikli avalauses esitatud väitega, et „USA ülemkohtu 1973. aasta otsus, mis kehtestas abordi konstitutsioonilise põhiõigusena, oli kindlasti omas ajas õige otsus.“ Tegelikult oli kohtuasjas Roe v. Wade langetatud otsus ilmselt kõige suurem häbiplekk USA ülemkohtu ajaloos ja mitte ainult otsuse tagajärgede tõttu, milleks on kümnete miljonite süütute inimeste tahtlik tapmine justkui seadusliku aktina. Tegelikult ületas kohus seda otsust langetades jämedalt oma volituste piire ja sisuliselt seadusandja rolli astudes mõtles välja konstitutsioonilise õiguse abordile, mida ei ole mitte kunagi USA konstitutsiooniga ette nähtud. Just sellepärast eitas ülemkohus oma hiljutise otsusega kohtuasjas Dobbs v. Jackson Women’s Health Organization konstitutsioonilist abordiõigust ja sisuliselt tühistas kohtu enda poolt Roe v. Wade asjas langetatud otsuse, nagu Ehala isegi oma ühes artiklis hiljuti esile tõi (“Nii nad tühistasidki meie abordiõiguse”, PM, 08.07.2021).
Argumendid, millega Ehala põhjendab oma seisukohta, nagu olnuks USA ülemkohtu poolt 1973. aastal abordi konstitutsiooniliseks õiguseks kuulutamine „kindlasti omas ajas õige otsus“, seisavad pehmelt öeldes savijalgadel ega ole vähimalgi määral veenvad.
Esiteks pole ei faktiliselt tõene ega ka loogiliselt relevantne Ehala põhjendus, nagu lähtunuks niisugune otsus oma aja meditsiinilistest võimalustest ja teaduslikust ettekujutusest loote eluvõimelisuse kohta. Toonased meditsiinilised võimalused ja teaduslikud ettekujutused loote eluvõimelisuse kohta ei õigustanud mitte kuidagi ülemkohtu poolt abordi konstitutsiooniliseks õiguseks kuulutamist. Esiteks – nagu eespool nimetatud –, konstitutsiooniga lihtsalt ei olnud sellist õigust ette nähtud ja ülemkohtul pole vähimatki õigust konstitutsioonilisi õigusi oma ideoloogilisest soovmõtlemisest lähtudes välja mõelda. Teiseks ei ole see, millisest hetkest on veel sündimata laps väljaspool emaüska eluvõimeline, moraalselt relevantne seonduvalt otsusega selle kohta, kas tal on teiste inimestega võrdne õigus elule või mitte. Taolist küsimust võiks asjakohaseks pidada juhul, kui meditsiiniline sekkumine lähtuks eesmärgist säilitada lapse elu. Abort lähtub vastupidisest eesmärgist, eesmärgist laps surmata. Ka Martin Ehala ei oleks vee all ehk veel sündimata lapse loomulikus elukeskkonnas eluvõimeline, sest juba sündinud inimesena ei oleks see tema loomulik elukeskkond, aga sellest ei saa loogiliselt järeldada, et tal ei peaks olema teistega võrdset õigust elule.
See, millisest hetkest on veel sündimata laps väljaspool emaüska eluvõimeline, pole moraalselt relevantne seonduvalt otsusega selle kohta, kas tal on teiste inimestega võrdne õigus elule või mitte.
Teiseks ei ole asjakohane ka Ehala põhjendus, et abordi kuulutamine konstitutsiooniliseks õiguseks aitas kaasa naiste emantsipatsioonile ja religioossete tavade ja reeglite murendamisele. Peaks olema ilmselge, et otsustades selle üle, mis kujutab endast konstitutsioonilist õigust ja mis mitte, tohib ülemkohus lähtuda üksnes konstitutsiooni reaalselt kirja pandust ehk konstitutsiooni sättest ja mõttest, mitte mõtestada konstitutsiooni oma ideoloogiliste ideedega, muu hulgas lähtudes eesmärgist emantsipeerida naisi ja murda religioosseid tavasid ja reegleid. Reaalselt nägi USA konstitutsioon 1973. aastal (ja näeb siiani) ette mitte õiguse abordile, vaid kõigi inimeste õiguse elule ja kõigi inimeste võrdsuse seaduse ees, mistõttu kujutas ülemkohtu poolt konstitutsioonilise abordiõiguse „avastamine“ ja seeläbi kõigis osariikides kehtinud abordipiirangute tühistamine endast ränka rünnakut konstitutsiooni ja sellel rajaneva õiguskorra vastu. (Kummalisest revolutsioonilisest arusaamast, et laste sünnieelse tapmise seaduslikuks kuulutamine oli vajalik religioossete tavade kummutamiseks ja naiste emantsipatsiooni tagamiseks ning et sellisena käsitletud emantsipatsioonis peaks nägema midagi positiivset, ei hakka ma siin kirjutama.)
Niisugusest vildakast arutlusest lähtudes jõuab Ehala seisukohani, et „ühiskonnal on vaja leida parem viis, kuidas sõnastada tasakaal naise ja loote eluliste huvide vahel.“ Paraku on selline lähenemine abordiprobleemile põhimõtteliselt väärastunud, sest see ignoreerib kaalul olevate hüvede tähendust ja hierarhilist suhet. Kuivõrd Ehala ise tunnistab oma arutelus, et abort kujutab endast süütu inimese tahtlikku tapmist, siis peaks ta mõistma ka seda, et huvi panna toime niisugust tegu ei saa mõistuspäraselt tasakaalustada ühegi teise huviga. Sel lihtsal põhjusel, et süütu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul ehk absoluutselt moraalselt lubamatu. Just nagu ei saa mõistuspäraselt tasakaalustada orjapidaja huvi pidada orje orjade õigusega mitte olla orjastatud, nii ei saa mõistuspäraselt tasakaalustada huvi tappa süütuid inimesi süütute inimeste õigusega mitte olla tapetud. Tasakaalu otsimisest saab juttu olla vaid hüvede puhul, mis ei ole absoluutsed ning mis on kaalult samaväärsed. Seega võiks ema ja veel sündimata lapse eluliste huvide kaalumisest rääkida üksnes juhul, kui raseduse jätkumine otseselt ohustab ema elu ning lapse surm võib olla mitte küll eesmärgi või vahendina soovitud, ent ema elu päästmise paratamatu tagajärg.
Tasakaalu otsimisest saab juttu olla vaid hüvede puhul, mis ei ole absoluutsed ning mis on kaalult samaväärsed.
Otseselt väär on ka Ehala väide, nagu eksisteeriks inimõigus teha aborti. Ainuüksi sõna „abort“ asendamine selle tegeliku tähendusega, milleks on (nagu Ehala isegi tunnistab) süütu inimese tahtlik tapmine, aitab selgelt mõista kõnealuse väite mõistusevastasust. Ehala põhjendus, nagu tuleneks õigus teha aborti nii inimõiguste ülddeklaratsioonist kui ka kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist, ei vasta tõele. Igaüks võib ise nende dokumentidega tutvudes veenduda, et neis pole sõnagi juttu abordist ning et tegelikult sätestavad mõlemad dokumendid nii iga inimese õiguse elule (ja selle osana ka riigivõimu kohustuse kaitsta inimeste elu) kui ka kõigi inimeste võrdsuse seaduse ees. Veelgi enam, lapse õiguste konventsioonis, mis tunnustab samuti laste loomuomast õigust elule, toonitab selgesõnaliselt, et laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui ka pärast sündi.
Tuletades inimõiguste ülddeklaratsioonist ning kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist õiguse abordile, kordab Ehala sedasama jämedat arutlusviga, millele toetus USA ülemkohtu kurikuulus otsus kohtuasjas Roe v. Wade. Nimelt tuletab ta oma ideoloogilistest baasveendumustest lähtudes ja neile toetuspunkti otsides reaalselt sätestatud erinevatest põhiõigustest (mh õigusest tervisele, õigusest mitte olla alandavalt koheldud, õigusest elule jne) meelevaldselt õiguse abordile, ilma et konventsioonide loojad oleks kunagi nende dokumentidega niisuguse õiguse ette näinud. Õigusaktide käsitlemine justkui kübarana, kust mustkunstnik võib olemasolevaid sätteid loominguliselt tõlgendades tõmmata välja ükskõik millise endale meelepärase õiguse, on põhimõtteliselt väär lähenemine õiguse tõlgendamisele. Isegi, kui Euroopa Inimõiguste Kohus peaks leidma, et abort kujutab endast inimõigust, ei muuda see tõsiasja, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mille kohaldajaks nimetatud kohus on, ei ole reaalselt niisuguse õiguse olemasolu kunagi tunnistatud. Seega oleks tegu samasuguse kohtuliku aktivismiga kui see, mida harrastas USA ülemkohus kohtuasjas Roe v. Wade.
On võimatu loota austuse taastumisele inimelu vastu, ilma et taastuks austus abielu ja perekonna ideaalide vastu. Keskseks peab saama küsimus sellest, kuidas võtta lapsed vastu, mitte küsimus sellest, kuidas lapsi vältida.
Lõpetuseks on parimal juhul küsitava väärtusega ka Ehala mõttekäik, mille kohaselt peaks veel sündimata laste eluõiguse kaitseks panema senisest suuremat rõhku laste seksuaalkasvatusele ja eriti rõhutama raseduse vältimist võimaldavate vahendite kasutamist „mõlema partneri kohustusena“. Selleks, et kaitsta tõeliselt veel sündimata laste elu, peaks rõhku panema mitte raseduse vältimisele suunatud seksuaalkasvatusele, vaid fundamentaalse arusaamise kujundamisele inimelu pühadusest. Kõik lapsed ja noored peaksid kasvama üles kindlas teadmises, et seksuaalsuhted ei ole meelelahutuse vahend ning et nendega kaasneb suur vastutus, sest lapsed on nende suhete loomulikuks viljaks. Sellest arusaamisest peaks omakorda võrsuma mõistmine, et seksuaalsuhted kuuluvad olemuslikult perekonna vundamendiks olevasse elukestvasse ja lastele avatud abiellu, mis üheskoos moodustavad raamistiku, mille läbi teostub vanemate kohustus hoolitseda laste eest ja kasvatada nad üles. On võimatu loota austuse taastumisele inimelu vastu, ilma et taastuks austus abielu ja perekonna ideaalide vastu. Keskseks peab saama küsimus sellest, kuidas võtta lapsed vastu, mitte küsimus sellest, kuidas lapsi vältida. Lõpuks on ka abort selle sama laste vältimise mõtteviisi ilming (von Clausewitzi parafraseerides “raseduse vältimise jätkamine teiste vahenditega”).
Kokkuvõtteks võib korrata nõustumist Ehala artikli keskse teesiga, et ühiskond ei tohiks aktsepteerida kõige süütumate ja kaitsetumate inimeste ehk veel sündimata laste tahtlikku tapmist ilma mõjuva põhjuseta. Aga sellele tuleb lisada, et tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohiks veel sündimata laste ega ühegi teise süütu inimese tahtlikku tapmist tunnistada ühelgi tingimusel seadusliku valikuna ning et mõte sellest, nagu võiks niisugune barbaarsus olla inimõiguseks, on mitte ainult absurdne, vaid ka sügavalt ebainimlik. Rääkimata sellest, et tsiviliseeritud ühiskonnas peaks olema täiesti välistatud, et avalik võim rahastab süütute inimeste tahtlikku tapmist, selle asemel, et täita oma kohustust kaitsta kõigi inimeste võrdset õigust elule nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu tasandil.
Ehalale tahaks aga südamele panna, et abordiga seonduvate küsimuste (nagu ka kõigi muude oluliste küsimuste käsitlemisel) käsitlemisel peaks toetuma faktidele ja loogilistele arutluskäikudele (hoolitsedes mh selle eest, et järeldused oleks eeldustega loogiliselt korrektses suhtes, isegi kui nn poliitilise korrektsuse nõudmised seda ei soosi). Vastasel juhul võib ka iseenesest õigete seisukohtade esitamisest olla rohkem kahju kui kasu, sest külvatakse mõttemalle, mis võimendavad olemasolevaid probleeme, selle asemel, et luua eeldusi nende probleemide ületamiseks või leevendamiseks.
