Oma 8. juuli otsesaates rääkisin (alates 21:30) kavatsusest esitada kohtusse hagi Reformierakonna ridades riigikokku kuuluva Tartu Ülikooli eetikakeskuse pikaajalise juhataja ja ühtlasi rahvusülikoolis eetikaprofessorina töötava Margit Sutropi vastu, nõudes tema kohustamist ebaõigete andmete ümberlükkamisele ja mittevaralise kahju hüvitamisele.
Põhjus, miks plaanisin hagiga kohtu poole pöörduda, seondub tõsiasjaga, et 23. veebruaril (ehk mõned päevad pärast Delfi ja Postimehe poolt minu vastu suunatud laimukampaania käivitamist ja selle võimendamist th peaminister Kaja Kallase poolt) esitas Sutrop riigikogu infotunnis peetud sõnavõtus minu suhtes raskelt laimava väite, nagu oleks ma korraldanud miitinguid, “mis kutsuvad välja astuma põhiseadusliku korra vastu ja kukutama valitsust”.
Veelgi enam, nagu alljärgnevalt viidatud riigikogu infotunni videosalvestusest nähtub (vt alates 1:35:24), valetas Sutrop oma sõnavõtus avalikult, nagu mul oleks ükskõik, kas Eesti Vabariik säilib või mitte ning püstitas ühtlasi täiesti põhjendamatu küsimuse, “kas Varro Vooglaid võib olla selles nimekirjas, kes võivad [pärast Venemaa võimalikku okupatsiooni] seda Eesti kubermangu juhtima hakata.”
Nõue laimu levitanud Margit Sutropi vastu
Juba 28. veebruaril saatsin Sutropile nõudekirja, kus kirjutasin:
Pöördun Teie poole seonduvalt asjaoluga, et 23. veebruaril 2022 esitasite riigikogu infotunnis minu isiku suunal raskelt laimava valeväite, nagu korraldaksin ma koos EKRE-ga miitinguid, „mis kutsuvad välja astuma põhiseadusliku korra vastu ja kukutama valitsust“.
Videosalvestus: https://youtu.be/pU4OMOR8MNM?t=5724
Stenogramm: https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202202231200
Tegu on väga tõsise süüdistusega, kuna Teie poolt kirjeldatud üleskutsed on keelatud ja vastavalt karistusseadustiku paragrahvis 236 sätestatud koosseisule kujutavad need endast kuritegu. Seejuures on tegu valesüüdistusega, kuna ühtegi sellist üleskutset ei ole mina kunagi esitanud, ei EKRE-ga koostöös või iseseisvalt meeleavaldusi korraldades ega ka muul moel.
Niisugune laimu levitamine, mis ilmselgelt kahjustab minu head nime, on lubamatu. Eriti kohatu on see Teie puhul, pidades silmas, et olete mitte ainult Eesti Vabariigi parlamendi liige, vaid ka Tartu Ülikooli eetikaprofessor ja rahvusülikooli eetikakeskuse juhataja.
Võlaõigusseaduse paragrahv 1046 lõike 1 kohaselt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, õigusvastane. Sama seaduse paragrahv 1047 lõike 2 kohaselt loetakse teise isiku au teotava asjaolu avaldamine õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.
Ühtlasi lisasin:
Eelnevaga seonduvalt nõuan, et võtaksite esitatud valesüüdistuse avalikult tagasi, tehes hiljemalt 4. märtsil 2022 oma Facebooki lehel (https://www.facebook.com/margit.sutrop) postituse, kus on midagi lisamata ja midagi kõrvale jätmata kirjutatud:
„23. veebruaril 2022 esitasin riigikogu infotunnis Varro Vooglaiu suunal teda laimava valeväite, nagu oleks ta korraldanud koostöös EKRE-ga miitinguid, mis kutsuvad välja astuma põhiseadusliku korra vastu ja kukutama valitsust. Tegelikult ei ole Varro Vooglaid kunagi ühtegi sellist üleskutset esitanud, ei miitinguid korraldades ega muul moel.“
Kui Te ei nõustu minu ettepanekuga heastada minu isikule laimamisega tekitatud kahju kirjeldatud viisil, kaalun tõsiselt oma õiguste kaitseks kohtu poole pöördumist.
Samal päeval laekunud vastuses kirjutas Sutrop, et teda esindab advokaadibüroo Ellex Raidla partner Ants Nõmper (sama advokaat, kes esindab valitsust koroonapiirangutega seonduvates vaidlustes ja kes on ka vähemalt ühes kohtuasjas peaminister Kaja Kallase esindajaks) ja et selles küsimuses tuleks mul võtta ühendust temaga.
Omalt poolt vastasin samuti samal päeval, et “minul ei ole mingit põhjust hr Nõmperiga ühendust võtta” ning et “olen Teile oma nõude edastanud, saanud kinnituse selle kättesaamise kohta ja rohkem mul ei olegi midagi öelda.”
Ehk kokkuvõttes plaanisin hagiga kohtusse pöörduda lihtsal ja selgel põhjusel: kuna Sutrop keeldus kohtuvälisest lahendusest – olgugi et ma ei taotlenud mitte midagi enamat kui minu mainet kahjustavate ja moraalset kahju põhjustavate laimavate väidete avalikku tagasivõtmist –, pole mul oma õiguste kaitsmiseks ja õigluse jalule seadmiseks muud võimalust.
Hagi esitamist takistab riigikogu liikme mittevastutamise põhimõte
Paraku jääb hagi kohtusse esitamata, aga sugugi mitte sel põhjusel, nagu ei annaks Sutropi alatu käitumine mulle põhjust oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.
Asi on nimelt selles, et nagu kinnitas põhjalik konsultatsioon advokaadi ja mitmete tuntud juristidega, ei ole kõnealuses olukorras suure tõenäosusega reaalselt võimalik oma õiguste kaitseks kohtust abi saada, sest vastavalt põhiseaduse paragrahvis 62 sätestatule “riigikogu liige ei […] kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites.” Sõna-sõnalt sama säte sisaldub ka riigikogu liikme staatuse seaduse paragrahv 18 lõikes 1.
Paraku tundub, et kõnealuste sätetega on muu hulgas reaalselt välistatud ka see, et riigikogu liikme saab riigikogu saalis konkreetsete inimeste suhtes esitatud laimu eest tsiviilõiguslikult kohtulikule vastutusele võtta. Olgugi et riigikohtu praktika selles küsimuses puudub, osutab niisuguse järelduse paikapidavusele ka põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, kus on selle kohta kirjutatud:
11. PS §-s 62 on sätestatud ka, et Riigikogu liige ei kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Seda instituuti nimetatakse parlamendiliikme vastutamatuseks (indemniteediks) ning selle eesmärk on kaitsta ühelt poolt Riigikogu liikme sõna- ja otsustamisvabadust ning teiselt poolt vaba poliitilist debatti parlamendis. Et rahvaesindaja saaks oma mandaati teostada, peab tal olema võimalus esitada ettepanekuid, arvamusi ja hinnanguid (sh kriitikat). See võimalus ei oleks täielikult tagatud, kui Riigikogu liiget saaks tema sõnade eest vastutusele võtta.
12. Kommenteeritav säte välistab teatavatel juhtudel Riigikogu liikme „õigusliku vastutuse“. See väljend hõlmab nii kriminaal-, distsiplinaar- kui ka tsiviilvastutuse. Põhiseadus ei luba alustada Riigikogu liikme suhtes menetlust (ning alustatud menetlus tuleb lõpetada), kui selle põhjuseks on Riigikogu liikme avaldused või hääletamisakt Riigikogus või selle organites.
13. PS §-ga 62 antav kaitse ei laiene mitte Riigikogu liikme igasugusele tegevusele, vaid üksnes tema kui kollegiaalse organi liikme funktsioonide täitmisele (seaduseelnõude ja arupärimiste esitamine, osalemine parlamendiaruteludes, hääletamine jms). Seejuures ei hõlma vastutamatus Riigikogu liikme muud poliitilist tegevust, näiteks intervjuusid või sõnavõtte erakonna üritustel.
14. Küsitav on, kas PS §-s 62 sisalduv väljend „poliitiliste“ piirab Riigikogu liikme vastutamatust nõnda, et mõne Riigikogu istungil tehtud avalduse eest, mis kvalifitseeritakse mittepoliitiliseks, saab rahvaesindajat kriminaalkorras karistada või tema vastu esitada kahju hüvitamise nõude. Selline tõlgendus ei oleks ilmselt kooskõlas PS mõttega. PS §-s 62 fikseeritud tagatis, mis annab parlamendiliikmele PS §-s 45 ettenähtust ulatuslikuma kaitse, on vajalik selleks, et rahvaesindus saaks täita oma põhiseaduslikke ülesandeid. Võimalus, et kohus hakkab hindama, kas Riigikogu liikme konkreetne avaldus oli poliitiline või mittepoliitiline, võib märkimisväärselt pärssida parlamentaarset arutelu ning muuta kõnealuse garantii sisutühjaks. Samas on põhiseaduse mõttega kooskõlas, kui Riigikogu kehtestab meetmed, mis piiravad sõnavabaduse kuritarvitamist ja tagavad avalduste asjakohasuse ning mida kohaldavad vajaduse korral Riigikogu enda organid (vrd EIKo 35373/97, A. vs. Ühendkuningriik, 17.12.2002, p-d 66–88).
15. PS § 62 tagab Riigikogu liikme sõna- ja otsustusvabaduse üksnes „Riigikogus või selle organites“. Sellise formuleeringuga on hõlmatud Riigikogu täiskogu ja komisjonid, fraktsioonid ning RKKTS-s ettenähtud juhtimisorganid.
16. Vastutamatus kui parlamendiliikmete väljendus- ja otsustamisvabaduse põhiseaduslik garantii ei täidaks oma eesmärki, kui Riigikogu liiget saaks selle eest, mida ta Riigikogus on öelnud või kuidas ta on hääletanud, vastutusele võtta pärast tema volituste lõppemist. Seetõttu on PS § 62 alusel tagatav kaitse Riigikogu liikme avalduste ja hääletamise suhtes ajaliselt piiramatu.
Nagu näha, on põhiseaduse kommentaarides asutud seisukohale, et riigikogu liikme indemniteedi põhimõte välistab ilma ajalise piiranguta (punkt 16) nii riigikogu liikmete kriminaal-, distsiplinaar- kui ka tsiviilvastutuse (punkt 12) seonduvalt kõigi riigikogu täiskogu istungitel kui ka komisjonides ja fraktsioonides (punkt 15) tehtud sõnavõttudega, ilma et oleks asjakohane üldse hinnata, kas nende sõnavõttude näol käib jutt poliitiliste seisukohtade esitamisest või mitte (punkt 14).
Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes esitatud põhiseaduse tõlgendus ei ole küll kohtutele siduv, aga ilmselt võib eeldada, et kohus asuks võimaliku menetluse korral seisukohale, et riigikogus toimuv infotund mahub põhiseaduse paragrahvis 62 nimetatud määratluse „Riigikogus või selle organites“ alla. Nimelt toimub riigikogu kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi 142 kohaselt riigikogu täiskogu töönädala kolmapäeval kella 12.00-st kuni 14.00-ni toimub infotund, kus peaminister ja ministrid vastavad riigikogu liikmete suulistele küsimustele. Sama seaduse paragrahvi 47 lõikest 3 tulenevalt on infotund osa riigikogu tööst.
Kohtusse pöördumine võiks anda äraspidise tulemuse
Eelnevat silmas pidades ei oleks kohtusse pöördudes välistatud, et kohus ei võtaks üldse hagi menetlusse. Nimelt võib kohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 371 lõige 2 punktile 2 jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Konkreetsel juhul tähendaks see, et kohtul oleks võimalik tuvastada Sutropi poolt avaldatud andmete ebaõigsus, nende au teotav olemus ja avaldamise õigusvastasus ning mõista avaldajalt välja kahjuhüvitis isikuõiguse rikkumise eest, kuid kuna andmete avaldaja näol on tegemist riigikogu liikmega ja avaldamine toimus riigikogu töö raames, ei ole nõuete rahuldamine kostja indemniteedi tõttu võimalik.
Seejuures on Sutropi käitumise alatust silmas pidades vägagi tõenäoline, et isegi kui kohus võtaks minu hagi menetlusse, taotleks Sutrop oma advokaadist esindaja kaudu riigikogu liikme staatusest tulenevale vastutamatuse põhimõttele apelleerides kohtult hagi käiguta jätmist. Nimelt võib kohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahvi 423 lõige 2 punktile 2 jätta hagi läbi vaatamata, kui ilmneb, et hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.
Tõsi, iseenesest saaks hagi esitada ka teadmises, et ettevõtmine võib sedasi lõppeda – lihtsalt selleks, et näha, kas avalikult laimu levitanud Tartu Ülikooli eetikaprofessor püüab tõesti oma riigikogu liikme staatust ära kasutades vastutusest kõrvale hoida. Paraku on niisugustes tingimustes hagiga kohtusse pöördumine mitmel põhjusel vastunäidustatud.
- Esiteks peaks sellisel juhul arvestama nii riigilõivu ning advokaadile hagi koostamise ja esitamise eest makstud tasu kaotamise kui ka teise poole (ilmselt mitte sugugi tagasihoidlike) õigusabikulude tasumise kohustusega (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku paragrahv 162 lõige 2).
- Teiseks pakuks menetluse seesugune lõpetamine ka kriitikutele hea võimaluse hambaid teritada: hagi menetlusse mittevõtmist, läbi vaatamata jätmist või rahuldamata jätmist kajastataks suure tõenäosusega ka vaenulikus meedias, kus oleks võimalik maalida minust ja mind esindavast advokaadist kuvand kui õigusalaselt asjatundmatutest isikutest, kes oleksid pidanud teadma, et konkreetsete asjaolude valguses on kostja vastutus välistatud.
- Kolmandaks tõstataks see ka küsimuse minu advokaadi poolt hagi esitamise kooskõlast advokaadi kutse-eetika põhimõtetega, sest Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi paragrahvi 12 lõige 3 kohaselt ei tohi advokaat võtta vastu ülesannet, kui on ilmne, et puudub protsessuaalne võimalus kliendi huvide kaitsmiseks.
Alatult laimu levitav eetikaprofessor pääseb vastutusest
Kokkuvõtteks tuleb seega järeldada, et kuigi Margit Sutrop levitas minu suhtes alatut laimu, justkui korraldaks ma “miitinguid, mis kutsuvad välja astuma põhiseadusliku korra vastu ja kukutama valitsust” ning justkui oleks põhjendatud püstitada avalikult küsimus sellest, kas mulle on võimaliku Venemaa okupatsiooni järgses nukuvalitsuses nähtud ette juhtpositsioon, ei ole mul võimalik kohtusse pöördudes oma õigusi kaitsta.
Oma õiguste kaitseks ei saa ma kohtusse pöörduda hoolimata sellest, et põhiseadus sätestab paragrahvis 17, et “kellegi au ega head nime ei tohi teotada”, ning lisab paragrahvis 15, et “igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.” Seega saab taas kinnitust, et teoreetiliselt on kõik inimesed (vastavalt põhiseaduse paragrahvile 12) seaduse ees võrdsed, aga reaalselt on mõned inimesed (riigikogu liikmed) teistest “võrdsemad”. Ehk kui tavalised inimesed peavad kohtus oma laimavate avalduste eest vastutama, siis riigikogu liikmed ei pea, eeldusel, et laimavad avaldused tehakse riigikogu töö raames.
Kuivõrd ma ei ole nõus leppima alatu püüdlusega kujundada minust tõega mitte kõige vähematki kokkupuudet omavat kuvandit kui Kremli käsilasest või riigireeturist, oli minu kavatsus esitatada Sutropi vastu kohtusse hagi vägagi reaalne ning see jääb ellu viimata vaid eelnevalt selgitatud ületamatu takistuse tõttu. Ehk teisisõnu “pääses“ Sutrop nõudest tõepoolest üksnes seetõttu, et tema sõnavõtus esitatud väited kõlasid riigikogu saalis infotunni ajal, mitte ei olnud avaldatud mõnes intervjuus meediaväljaandele või sotsiaalmeedia postituses.
Igal juhul on kõnekas, milline inimene juhatab Sutropi näol juba aastakümneid Tartu Ülikooli eetikakeskust ja täidab veelgi pikemaajaliselt meie rahvusülikoolis eetikaprofessori ülesandeid. Terve rida Sutropiga kokku puutunud inimesi on mulle omavahelistes vestlustes väljendanud seisukohta, et tema isikuomadused ei harmoneeru mitte kuidagi eetikaprofessorile kohase standardiga. Kõnealune kaasus üksnes kinnitab seda tõdemust.
Sõnavõtt, millega Sutrop minu suunal riigikogus üles astus, näitab selgesti, et tegu on inimesega, kel puudub austus tõe vastu ja sellega seonduvalt ka isiklik väärikus. Ilmselgelt teab Sutrop väga hästi, et mul ei ole Venemaa võimuringkondadega kõige vähematki pistmist (sest vastupidisele ei osuta mitte ükski fakt), aga sellest hoolimata püstitab ta parlamendi saalis nö ärapanemise eesmärgist lähtudes õela küsimuse sellest, kas õiguskaitseorganid juba uurivad, kas ma mitte pole pannud toime või ei plaani panna toime riigireetmist.
Aus ja elementaarse eneseväärikusega inimene ilmselgelt sedasi ei käituks. Just sama ilmselge peaks olema see, et niisuguse moraalse palgega inimesel pole kohale õpetada Tartu Ülikoolis tudengitele eetikat. Ehk kui rahvusülikool peab eetikaprofessori kohal niisuguse moraalse palgega inimest, siis räägib see nii mõndagi ka rahvusülikooli enda moraalse palge kohta.
