Skip to main content
Artiklid

Mõned tähelepanekud seonduvalt Amnesty Internationali tembeldamisega Venemaa propagandatoruks

Mõne päeva eest, täpsemalt 4. augustil avaldas inimõiguste kaitse organisatsioonina tuntud Amnesty International (edaspidi Amnesty) raporti, milles heideti Ukraina relvajõududele ette rahvusvahelise sõjaõiguse ulatuslikku rikkumist. Täpsemalt kritiseeriti Ukrainat paljude koolide, haiglate ja muude tsiviilobjektide kasutamise pärast sõjaliseks otstarbeks, samuti seonduvalt relvajõudude (sh kasutusel olevate relvasüsteemide) paigutamisega linnade ja külade elamukvartalitesse, elumajade vahetusse lähedusse.

Etteheidete tuum on iseenesest lihtne: kui Ukraina relvajõud kasutavad humanitaarõiguste rikkudes haiglaid, koole, elumaju ja muid tsiviilobjekte sõjaliseks otstarbeks, muutuvad need automaatselt sõjaliste rünnakute objektideks, mis omakorda seab ohtu tsiviilelanikud. Nagu raportis osutatud, ongi päris paljud inimesed saanud sellistel asjaoludel vigastada või surma.

Olgugi, et raportis rõhutati, et Ukraina poolsed sõjaõiguse rikkumised ei õigusta mitte kuidagi Venemaa sõjategevust Ukrainas, mis kujutab endast rahvusvahelise õiguse jämedat rikkumist, just nagu ka seda, et kaugeltki mitte kõik Venemaa poolsed tsiviilobjektide rünnakud pole olnud tingitud nende objektide kasutamisest Ukraina relvajõudude poolt, järgnes raporti avaldamisele Lääneriikide peavooluväljaannete, poliitikute ja kõikvõimalike arvamusliidrite terav kriitikalaviin. Teiste hulgas andis Amnesty pihta tuld Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, kes süüdistas Londonis asuva peakorteriga organisatsiooni Venemaa terroritegude õigustamises.

Ootuspäraselt liitusid kriitikakooriga ka Eesti Vabariigi välisministeerium ja Eesti peavoolumeedia. Näiteks välisministeerium teatas, et Amnesty Internationali raport ja täpsemalt Ukraina kritiseerimine seonduvalt tsiviilisikute ohtu seadmise ja sõjaõiguse rikkumisega olevat rängalt ekslik. “Ukraina väed võitlevad selleks, et kaitsta oma maad ja oma rahvast. Kuidas saavad Amnesty uurijad nendest faktidest mööda vaadata?” küsis ministeerium inglise keeles oma Twitteri konto vahendusel.

Veelgi teravamas toonis võttis sõna Postimehe arvamustoimetuse liige, varem ka Euroopa Komisjoni heaks töötanud ja ajakirja Diplomaatia peatoimetajaks olnud Erkki Bahovski, kelle sõnul muudab kõnealune raport inimõiguste pärast muretsemise paroodiaks. “Halleluuja, tahaks kõva häälega hüüda – kas inimõiguste eest seisjatel on mõistus täiesti kuhugi asustamata saarele sõitnud ja ajude asemel on neil Vene televisiooniga täidetud televiisor?” ahastab Bahovski, kes selgitab, et Kremli propagandamasinale kaarte kätte mängiv Amnesty olevat muutunud Kremli hääletoruks ja minetanud seega usaldusväärsuse.

Võttes arvesse, et Amnesty peab ühemõtteliselt Venemaad Ukrainas toimuva sõja süüdlaseks, et Amnesty Moskva esindus on tulnud Venemaa suunal tehtud terava kriitika tõttu sulgeda ja et kõnealuses raportiski on selgelt osutatud paljude Venemaa poolsete rahvusvahelise õiguse rikkumiste faktile, mh keelatud laskemoona kasutamise ja tsiviilobjektide ründamise näol, kerkib raporti suunal vallandatud kriitikarahet vaadeldes esile üks põhimõtteline tähelepanek. Nimelt, neid kes raportit kritiseerivad ja raporti koostaja Kremli hääletoruks nimetavad, ei huvita küsimus, mis peaks ausameelselt lähenedes olema keskse tähtsusega – küsimus sellest, kas raportis esile toodud väga kaalukad sõjaõiguse rikkumisi dokumenteerivad faktid vastavad tõele või ei vasta. 

Seetõttu tuleb paratamatult järeldada, et käesoleval juhul tegutseb propagandistliku mustri kohaselt mitte Amnesty – mis lähtub eesmärgist uurida, milliseid sõjaõiguse rikkumisi Ukraina sõjas reaalselt toime pannakse –, vaid pigem Amnesty kritiseerijad. Viimaste huviks on mitte kõigi kõnealuses relvakonfliktis toime pandud õigusrikkumiste tuvastamine ja avalikustamine, vaid mulje kujundamine, nagu paneks rikkumisi toime üksnes Venemaa relvajõud. 

Ehk probleemi näevad kriitikud mitte selles, nagu poleks Amnesty märganud Venemaa poolseid rikkumisi – on küll, ennekõike just neile ongi keskendutud –, vaid selles, et on märgatud ka Ukraina poolseid rikkumisi. Selles vaimus on need samad kriitikud vaikinud ise maha Ukraina relvajõudude poolt juba pikema aja jooksul Donbassis toime pandud tsiviilasulate ja -isikute vastu suunatud rünnakud ning muud rikkumised, millele on oma raportis osutanud ka ÜRO.

Seejuures on nii välisministeeriumi kui ka Bahovski osutus, et antud konfliktis tegutseb Venemaa agressorina ja Ukraina kaitsepositsioonil, iseenesest oluline, ent mitte absoluutse tähtsusega, sest sõjaõigusest peavad kinni pidama kõik relvakonflikti osapooled.

Sellele osutab Amnesty raportis ka organisatsiooni prantslannast peasekretär Agnès Callamard: “Oleme tuvastanud mustri, mille kohaselt Ukraina relvajõud asetavad tsiviilelanikud ohtu ja rikuvad sõjaõiguse norme, tegutsedes asustatud elamupiirkondades. Kaitsepositsioonil olemine ei vabasta Ukraina relvajõude rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise kohustusest.” Kriitikale vastates lisas ta seejuures, et “järeldused […] tuginesid asitõenditele, mis koguti ulatusliku uurimise käigus, pidades kinni sama rangetest standarditest ja hoolsusprotsessist, nagu Amnesty Internationali töös alati.”

Kõrvalmärkuse korras võib mainida, et Amnesty ei ole inimõiguste kaitse organisatsioonina ka minu silmis tõsiseltvõetav, ent sootuks muul põhjusel kui see, mille pärast teda praegu kritiseeritakse. Nimelt on organisatsioon olulises osas taganenud oma algsest missioonist keskenduda rangelt tõsiste inimõiguste rikkumistega seonduvatele probleemidele. Näiteks asjaolu, et Amnesty propageerib kõikjal maailmas inimõiguste loosungi all laste sünnieelse tapmise seadustamist, olgugi et laste sünnieelne tapmine kujutab endast tegelikult ränka eluõiguse rikkumist, annab tunnistust arusaamise kadumisest selle kohta, mida inimõigused üleüldse endast kujutavad. 

Samas ei muuda see Amnesty (ja teiste) dokumenteeritud Ukraina relvajõudude poolseid sõjaõiguse rikkumisi olematuks või väheoluliseks. 

Kokkuvõttes näitavad Amnesty raportile järgnenud kirglikud reaktsioonid, kuivõrd kallutatult suur osa Ukraina sõja teemal sõna võtvaid isikuid ja organisatsioone tegutsevad. Eriti problemaatiline on see meedia puhul, sest ajakirjandus peaks (ka relvakonflikte kajastades) lähtuma avalikkuse ausameelse ja erapooletu informeerimise, mitte kellegi huvide edendamise eesmärgist. Vastasel juhul on tegu mitte ajakirjanduse, vaid usaldust mittevääriva propagandaga – just sellega, milles süüdistatakse Amnestyt.

Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.