Mulle tundub, et Mihkelsoni skandaalile hinnangu andmisel taandub põhiküsimus sellele, kes räägib tõtt, kes valetab. Seejuures on selge, et keegi valetab.
Mihkelson ise ütleb, et kogu probleem taandub ühele ebaõnnestunud fotole, mille ta kogemata tegi ja siis unustas kustutada. (“[K]üsimusele, palju probleemseid kaadreid oli, vastasid Mihkelsonid kui ühest suust, et üks.”)
Teise poole advokaat Maria Mägi-Rohtmets kinnitab aga, et tema on kõnealuseid fotosid näinud ning tegelikult käib jutt tervest reast piltidest, mis “on tehtud ju pooleteise aasta jooksul”, ja et tegu on “üsna sihipärase tegevusega”.
Üks neist väidetest peab olema vale, kuna need väited välistavad teineteist ega saa seega mõlemad tõesed olla. Küsimuseks jääb, kumb neist vale on.
MIna ei tea, kumb väide on tõene, kumb vale. Küll aga on mul raske uskuda, et üks kogenud vandeadvokaat nii avalikult valetaks, sest kui tema poolne avalik valetamine oma kliendi huvides leiaks kinnitust, heidetaks ta ilmselt advokatuurist välja ehk ta kaotaks võimaluse edaspidi vandeadvokaadina tegutseda. Ühtlasi minetaks ta täielikult oma renomee, mida praegu ei ohusta (antud juhtumiga seonduvalt) miski.
(Vt advokatuuri eetikakoodeksi paragrahv 9 lõiget 1, kus seisab: “Advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest.” Või advokatuuriseaduse paragrahv 23 lõige 1 punkti 5, mille kohaselt “Advokatuuri liikmeks võib võtta isiku, kes on aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega.”)
Tõsi, see tõdemus ei tõenda, et valetab Mihkelson. Küll aga tundub see eelnevalt osutatud asjaolusid ja tema kui poliitiku maine päästmise hädavajadust silmas pidades tõenäolisemana. Igal juhul peaks päris ajakirjanikud nõudma Mihkelsonilt selget vastust, kas teise poole advokaat valetab. Kui valetab, peaks ta ühtlasi esitama selle kohta advokatuuri aukohtule kaebuse ja ilmselt ka kohtusse tsiviilhagi kahju hüvitamiseks.
Kui selles keskses faktilise iseloomuga küsimuses saabuks selgus, siis oleks suures osas lahendatud ka laiem küsimus sellest, milline hinnang kokkuvõttes kõnealusele juhtumile anda. Kõikvõimalik sogamine muudel teemadel (jutud kellegi pahatahtlikest rünnakutest jne) ei oma (selles seoses) mingit tähtsust.
