Mina ei hääletanud täna selle poolt, et pikendada 110 Eesti kaitseväelase jätkuvat osalemist Iraagi ja Süüria missioonil (ülekaalukalt suurim EV kaitseväe välismissioon). Tõtt-öelda hääletasin sellele vastu ja ei häbene seda. Minu jaoks on tegu väga olulise, põhimõttelise küsimusega.
Esiteks on USA armee tegevus Süüria territooriumil ilma õigusliku aluseta, mis paneb kogu sellele missioonile õigusvastasuse pitseri. See ei ole sugugi väheoluline probleem. Aga mitte vähem oluline on see, et 2003. aasta invasioon Iraaki, mis USA eestvedamisel ja ka Eesti Vabariigi osalusel ellu viidi, kujutas endast agressioonikuritegu ning selle invasiooni käigus pandi toime suur hulk sõjakuritegusid.
Selle asemel, et veel 20 aastat hiljem pikendada Eesti kaitseväe osalemist kõnealuses ettevõtmises, oleks tagumine aeg anda toona tehtule aus moraalne ja õiguslik hinnang ning küsida mitte ainult seda, kuidas selliseid jämedaid vigu tulevikus vältida, vaid ka seda, kes ja kuidas peaks nende vigade (raskete kuritegude) eest vastustust kandma. Nii peaksime toimima, kui võtaksime rahvusvahelist õigust tõsiselt.
Lisaks olgu öeldud, et ma põhimõtteliselt ei poolda välis- ja julgeolekupoliitilist lähenemist, mille kohaselt peab EV oma kaitseväega osalema USA (ja teiste suurriikide huvides elluviidavates) sõjalistes operatsioonides lihtsalt selle pärast, et püüdlikult oma truudust tõestada. Sellist kohustust ei tulene Eestile ka NATO liikmelisusest (niivõrd, kui tegu ei ole teiste NATO liikmesriikide kaitseks toimuvate sõjaliste operatsioonidega). Kui meie ei taha, et teised riigid osaleksid EV vastastes sõjalistes operatsioonides, siis peaks olema elementaarne, et hoidume ka ise teiste riikide suhtes samalaadsetes ettevõtmistes osalemisest.
Tänase istungi päevakorras oli kokku üheksa kaitseväe välismissiooni pikendamine, punkt punkti haaval. Menetletud sai neist kaks, kolmas jäi pooleli ning menetlemine jätkub homme. Poolt ei kavatse ma hääletada ühegi puhul. Tean, et enamiku fraktsioonikaaslaste vaade on teistsugune, aga mis parata – kõigis küsimustes ei peagi meie vaated kokku langema, eriti kui tegu ei ole moraaliküsimustega.
Allpool on toodud esile küsimused, mille esitasin täna erinevate temaatiliste eelnõude arutamisel kaitseminister Hanno Pevkurile, samuti tema vastused minu küsimustele. Muidugi oleksin tahtnud küsida ühe probleemiga seonduvalt täpsustavaid küsimusi seni, kuni saabub selgus. Paraku kodukord seda ei võimalda, sest igal riigikogu liikmel on võimalik esitada ühe eelnõu menetlemisel vaid kaks küsimust ja nendegi puhul peab otsustama, kas suunata küsimused ministrile või siis komisjoni arutelust ülevaate andjale.
