Skip to main content
Artiklid

Ülevaade ERJK poolt minu suhtes algatatud absurdsest menetlusest (protsess on karistus)

By 2. november 2023Kommentaare pole

Juba märtsikuu lõpus andis Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) selle sotsist juhi Liisa Oviiri kaudu meedia vahendusel mõista, et käsitleb Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) poolt riigikogu valimiste eelsel ajal tehtud teavituskampaaniat keelatud annetusena minule ja Markus Järvile ning et asjale kavatsetakse anda ametlik käik. Oma positsioonis tugines ERJK erakonnaseaduse paragrahvile 123, mille kohaselt on juriidiliste isikute annetused erakondadele ja valimistel osalevatele kandidaatidele keelatud.

Nagu juba toona seda kommenteerisin, on ERJK seisukoht täiesti alusetu, sest SAPTK teavituskampaania ei olnud päris kindlasti osa minu ja Markus Järvi valimiskampaaniast. Oma kampaaniamaterjalidega ei kutsunud SAPTK toetama ühtegi erakonda ega kandidaati, vaid hoiatas kodanikke, et kui toetatakse Reformierakonda, Eesti 200 või sotse, siis aidatakse kaasa abielu rüvetamisele nn homoabielu seadustamise teel ja sõnavabaduse mahasurumisele nn vaenukõne kriminaliseerimise teel. Nüüd, kui nn homoabielu on juba seadustatud ja nn vaenukõne kriminaliseerimine seadustamisel, on faktiliselt ilmselge, et need hoiatused olid vägagi põhjendatud ja asjakohased, eriti pidades silmas SAPTK põhikirjalisi eesmärke ja varasemat ühiskondlikku tegevust.

Nädalapäevad enne ERJK poolt asja avalikku kommenteerimist (täpsemalt 20. märtsil) oli tugevalt vasakpoolne (ja ka Sorose programmi elluviimise instrumendina tuntud) Vabaühenduste Liit saatnud komisjonile avalduse, milles esitati üleskutse algatada SAPTK suhtes uurimine – mitte ainult teavituskampaania, vaid ka perekonna-teemalise lühifilmi avaldamise tõttu:

“Palume ERJK-l uurida, et kas sihtasutus on selle all tegutsevatele erakonna kandidaatidele teinud mõlemal juhul keelatud tasuta reklaami ning aidanud oma finantsidega kaasa erakondlike eesmärkide saavutamisele, kasutades sarnaseid jutupunkte ja vastandumistaktikat.”

8. mail laekuski mulle järelpärimine, millega ERJK andis teada minu suhtes haldusmenetluse algatamisest ja nõudis, et edastaksin neile dokumendid, millest nähtuks SAPTK teavituskampaania maksumus ja muud asjaolud. Samuti nõuti, et esitaksin “viivitamatult Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale oma Riigikogu 2023 valimiskampaania kulutused flaieritele, et erakond saaks need lisada erakonna aruandesse.”

Omalt poolt vastasin 17. mail saadetud kirjas, et ERJK-l ei ole seadusest tulenevat õigust SAPTK-lt mingeid dokumente nõuda ning minul eraisikuna ei ole ei voli neid ERJK-le edastada:

“Teatavasti on erakonnaseaduse paragrahvi 1211 lõikes 2 sätestatud, et ERJK-l on õigus nõuda dokumente üksnes erakonnalt, erakonna nimekirjas kandideerinud isikult, valimisliidult, valimisliidu nimekirjas kandideerinud isikult või üksikkandidaadilt. Nagu Te väga hästi teate, ei kuulu SAPTK ühetegi nimetatud isikuteringi ja seega ei ole ERJK-l õigust SAPTK-lt dokumente nõuda. Mina erakonna nimekirjas kandideerinud isikuna küll kuulun erakonnaseaduse paragrahvi 1211 lõikes 2 nimetatud isikute hulka, aga iseenesestmõistetavalt ei ole minul eraisikuna voli SAPTK ega ühegi teise isiku dokumente ERJK-le edastada.

Eelnevat silmas pidades tahan avaldada ERJK käitumise suhtes põhimõttelist leppimatust ja protesti. Kuivõrd ERJK püüab oma volitusi ületades SAPTK-lt dokumente õngitseda juba teist korda – sarnasel moel tegutseti 2015. aasta riigikogu valimiste järel –, on põhjendatud järeldada, et oma volitusi ületatakse teadlikult ja tahtlikult. Niisugune käitumine ei ole heauskne ning see pole õigusriigis vastuvõetav. Põhiseaduse paragrahvi 3 kohaselt tuleb riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Palun ERJK-lt vastust, kes ja kuidas niisuguse rikkumise eest vastutab.”

Samuti toonitasin, et ERJK tõlgendus, nagu kujutaks SAPTK teavituskampaania endast keelatud annetust minule ja Markus Järvile, on ilmselgelt põhjendamatu, et mitte öelda absurdne:

“Mis puutub ERJK seisukohta, nagu kujutaks SAPTK poolt valimiste eelsel ajal perekonna teemalise haridusliku lühifilmi avaldamine ja voldikute laialisaatmine endast SAPTK keelatud annetust minule või Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale (EKRE), siis see ei kannata vähimatki kriitikat.

Nii lühifilm kui ka voldikud olid mõeldud tõstma esile SAPTK põhikirjaliste eesmärkide sisuks olevaid ideaale (ennekõike abielu ja perekond ning veendumuste-, südametunnistuse- ja sõnavabadus), mille eest SAPTK on Eesti ühiskonnas seisnud juba kümme aastat. Samuti olid need mõeldud hoiatama ühiskonda ohtude eest, mis neid ideaale ähvardavad. SAPTK-l on täielik õigus valimiste eelsel ajal, nagu igal muul ajal oma põhikirjaliste eesmärkide eest seista ning ERJK poolt selle käsitlemine keelatud annetusena on valelik, absurdne ja pahatahtlik.

Tõsiasi on see, et ei lühifilmis ega ka voldikutes ei esitatud üleskutset hääletada ühegi erakonna ega kandidaadi poolt. Kuigi voldikutes esitatud pöördumisele kirjutasime alla mina ja Markus Järvi kui SAPTK juhid – nagu oleme seda alati SAPTK kampaaniamaterjalides teinud –, ei ole neis meie kandideerimise fakti isegi mitte mainitud ning samuti ei saadetud neid ringkondadesse, kus me kandideerisime.”

Paraku sellega asi ei piirdunud, sest 29. juunil laekus ERJK-lt Liisa Oviiri allkirja kandev märgukiri, millega nõuti, et edastaksin komisjonile mitte ainult SAPTK, vaid ka minu kui EKRE nimekirjas kandideerinud isiku seisukohad.

Vastasin samal päeval saadetud e-kirjas:

“Kui ERJK soovib saada informatsiooni SAPTK-lt, siis tulebki pöörduda SAPTK, mitte minu kui eraisiku poole, sest mina ja SAPTK oleme kaks eraldi subjekti. Mina eraisikuna ei ole positsioonis, kus edastada ERJK-le SAPTK dokumente. Eelnevat silmas pidades ei ole mõistetav, mida ERJK nüüd siis täpsemalt soovib, mistõttu oleks kena, kui selgitaksite oma taotlust.”

11. juulil laekus ERJK vastus, kus kirjutati:

“Komisjon käsitleb flaiereid Teie, kui Riigikogu 2023 valimistel kandideerinud isiku valimisreklaamina ning soovib oma pöördumisega selgitada, kas Te olete reklaami eest SAPTK-le tasunud või on plaanis tasuda. Kui olete reklaami eest tasunud, palume edastada komisjonile ka tasumist tõendavad maksedokumendid. Olete 17.05.2023 komisjonile saadetud kirjas esitanud Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) seisukohad, kuid komisjon soovib Teie, kui flaierite näol reklaami saanud kandidaadi seisukohta Teile tehtud reklaami maksumuse kohta.”

Omalt poolt vastasin sellele samal päeval:

“Olen ERJK-le oma 17. mai 2023 vastuses juba selgitanud, et ma ei nõustu absoluutselt seisukohaga, nagu kujutaks SAPTK flaierid endast minu valimisreklaami. Nagu kirjutasin, on kõnealune seisukoht selgelt põhjendamatu, et mitte öelda absurdne, sest kõnealustes voldikutes ei olnud isegi mainitud asjaolu, et ma valimistel osalen, rääkimata üleskutsest valimistel minu poolt hääletada, ning neid voldikuid ei saadetud ringkonda, kus ma kandideerisin.

Kuna SAPTK voldikute näol ilmselgelt ei olnud tegu minu valimisreklaamiga, siis loomulikult ei ole ma nende trükkimise ja laialisaatmise eest isiklikult tasunud. Nagu olen juba selgitanud, ei saa mina eraisikuna anda ERJK-le infot selle kohta, kui palju läks SAPTK-l oma teavituskampaania elluviimine maksma. Just samuti olen selgitanud, et SAPTK-lt pole ERJK-l õigust vastavat infot nõuda. Et seda 5. mai 2023 järelpärimisega siiski tehti, ootan jätkuvalt ERJK-lt selgitust teadlikult ja tahtlikult oma volituste ületamise kohta.”

Paraku ei olnud ka see kõik, sest kolm kuud hiljem, täpsemalt 13. oktoobril saatis ERJK mulle taas Oviiri poolt allkirjastatud kirja “menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamiseks”. Selles kirjas esitas ERJK oma nägemuse sellest, miks SAPTK teavituskampaaniat tuleb nende hinnangul siiski käsitleda SAPTK kui juriidilise isiku keelatud annetusena mulle ja Markus Järvile, ning ühtlasi toonitati, et ERJK kaalub mulle ettekirjutuse tegemist tagastada SAPTK-le “keelatud annetus” summas 5496,53 eurot.

Arutluskäik, millele ERJK oma arvamuses tugineb, väärib esile toomist, kuna selle absurdsus räägib iseenda eest:

“Komisjon on seisukohal, et kuna flaiereid levitati vahetult enne valimisi, flaieritel oli Teie ja Markus Järvi nimed, kes mõlemad kandideerisid valmistel EKRE nimekirjas, flaieritel väljendatud seisukohad ühtivad EKRE seisukohtadega ning flaieritel kajastatud sõnum on selgelt EKRE poolt hääletamisele kallutamine ning erakonnale eelise andmine, on komisjoni hinnangul flaierite näol tegemist Teie ja M. Järvi valimiskampaaniaga. Sihtasutusel ei ole keelatud oma seisukohti levitada, küll aga on antud olukorras seda teinud valimistel kandideerinud kandidaadid vahetult enne valimisi ning kasutades selleks sihatsutuse [sic] vahendeid.

Nende valimistulemusteks saadud mõju ei välista see, et flaiereid levitati ringkondades, kus Te ise ei kandideerinud, vaid flaieritest saavutatav kasu tuleneb Teie positsioonist erakonna üldnimekirjas. 2023 Riigikogu valimistel olite Te Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud kandidaatide üleriigilises nimekirjas 18. kohal. Vastavalt Riigikogu valimise seaduse § 61 teeb Vabariigi Valimiskomisjon hääletustulemuste kindlakstegemisel muuhulgas kindlaks nii kandidaadile kui erakonnale antud häälte arvud. Mis Eesti valimissüsteemi juures tähendab, et valija annab hääle küll konkreetse kandidaadi poolt, kuid ühtlasi on see hääl antud ka erakonna poolt, kelle nimekirjas vastav kandidaat kandideeris.

Valimistulemuste kindlakstegemine käib kolmes etapis vastavalt sama seaduse §-le 62 ja alates teisest etapist ehk ringkonna mandaatide jagamisest on olulise kaaluga ka erakonnale antud hääled. Kolmandas etapis, kompensatsioonimandaatide jagamisel, tulevad arvesse juba ainult erakonnale antud hääled ja kui erakond saab mandaadi, siis on määrava tähtsusega kandidaadi koht erakonna üleriigilises nimekirjas. 2023 aasta Riigikogu valimistel sai isikumandaadi 9 Riigikogu liiget, ringkonnamandaadi 66 liiget ja kompensatsioonimandaadi 26 liiget, seega on erakonnale antud häälte kaal vägagi oluline.”

Eraldi tähelepanu väärib see, kui meelevaldselt on ERJK tuvastanud väidetava keelatud annetuse rahalise väärtuse:

“Komisjon lähtub annetuse väärtuse hindamisel flaierite tootmise keskmisest turuhinnast ja otsepostituse maksumusest. Komisjonile teadaolevalt on Hiiumaal, Saaremaal ning Läänemaal kokku otsepostitusega (st ei ole reklaamist loobunud) postkaste kokku 66022. Reklaamitootmisega tegelevatelt ettevõtetelt saadud hinnapakkumiste alusel maksab suurusjärgus 66000 flaieri tootmine keskmiselt 3228,88 eurot ja AS-i Eesti Post hinnakirjast lähtuvalt nende otsepostitus 7764,18 eurot. Seega kujuneb reklaamflaierite tootmise ja edastamise kogumaksumuseks 10993,06 eurot. Kuna flaierite näol on tegemist nii Teie, kui ka M. Järvi valimisreklaamiga, on komisjon seisukohal, et reklaamflaierite maksumuseks ühe kandidaadi puhul on pool reklaamflaierite kogumaksumusest ehk 5496,53 eurot.”

Oma põhjaliku vastuse ERJK-le saatsin 23. oktoobril. Kõnealuses dokumendis sisalduv tekst on liialt pikk, et seda siin ammendavalt tsiteerima hakata, mistõttu soovitan tutvuda dokumendi endaga. Enda arvates põhjendasin rohkem kui piisava põhjalikkusega, miks ERJK etteheited on täiesti põhjendamatud, viies sõna otseses mõttes absurdsete järeldusteni, millest võib esile tuua ühe näite:

“Väidate, et “[f]laieritel väljendatud SAPTK seisukohad ühtivad suuresti Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna Riigikogu 2023 valimisprogrammis väljendatuga”, kuna viimases seisab: “Kaitseme perekonda kui rahva püsimise, kasvamise ja ühiskonna alust; me ei luba perekonna – laste ema ja isa – tähenduse muutmist riigi õigusaktides.”

Paraku olete jätnud mainimata avalikult teadaoleva tõsiasja, et tegu ei ole vaid EKRE programmist kajastuva seisukohaga, sest et ka Isamaa programmis on väljendanud täpselt sama vaadet. Nimelt on Isamaa programmis erakonna maailmavaatelisi aluspõhimõtteid tsiteerides kirjutatud: “Tugev perekond on ühiskonna alustala, mis põhineb esivanemate austamisel ja põlvkondade vahelisel lõimumisel. Abielu mehe ja naise vahel peab olema põhiseaduse kaitse all.” Lisaks on Isamaa programmis toonitatud, et “Isamaa väärtustab abielu ja laste kasvatamist” ning et “Isamaa algatab põhiseaduse täiendamise naise ja mehe vahelise abielu kui rahvuse püsimajäämise tagatise õiguskaitse parandamiseks.”

Seega on EKRE ja Isamaa programmides väljendatud sisuliselt üht ja sama seisukohta – mõlemad erakonnad on andnud avaliku lubaduse seista selle eest, et abielu jääks Eestis kehtivates seadustes määratletuks vaid mehe ja naise vahelise liiduna. See omakorda tähendab, et Teie järeldus, nagu oleks SAPTK teavituskampaania panustanud just EKRE üldnimekirja edusse, on ühemõtteliselt väär. Ausalt faktidele vaadates peaksite Teie enda käsitluse kohaselt selgitama, mil määral toetas see EKRE, mil määral aga Isamaa üldnimekirja (50/50?) ning ühtlasi ka seda, mil määral on Teie enda käsitluse kohaselt põhjendatud näha SAPTK teavituskampaanias läbi EKRE üldnimekirja toetamise ka osa minu isiklikust valimiskampaaniast.

[…] [Lisaks] peaksite hindama mitte ainult seda, mil määral on saanud SAPTK teavituskampaaniast rahalist kasu EKRE ja Isamaa kui erakonnad, vaid ka seda, mil määral on kasusaajateks kõik teised nende erakondade nimekirjades kandideerinud isikud peale minu. Ilmselge on ju see, et kui näete, et SAPTK teavituskampaania aitas mind kui kandidaati läbi selle, et SAPTK voldikute laialisaatmisega suurendati EKRE üldnimekirja eduväljavaateid, siis ilmselgelt pidi üldnimekirja eduväljavaadete suurendamine olema panuseks ka paljude teiste üldnimekirjas figureerinud kandidaatide kampaaniasse – eelnevalt selgitatut silmas pidades mitte ainult EKRE, vaid ka Isamaa nimekirja puhul ning ennekõike nende puhul, kes kandideerisid reaalselt ringkonnas, kus SAPTK voldikud laiali saadeti (sest neile on väidetav mõju vahetum). See, et SAPTK voldikutes sisalduvale pöördumisele kirjutasin alla mina, ei oma kõnealuses seoses tähtsust. Kui SAPTK teavituskampaanias näeb ERJK probleemi läbi selle, et see annab panuse EKRE (ja sellisel juhul, nagu selgitatud, ka Isamaa) üldnimekirja edusse, siis kasusaajateks on kõik üldnimekirjas figureerivad kandidaadid, mitte ainult mina – eriti need, kes on üldnimekirjas minust eespool ehk EKRE üldnimekirjast rääkides koguni 17 inimest.

Seega, kui näete SAPTK teavituskampaanias keelatud annetust, peate hindama mitte ainult seda, mil määral oli keelatud annetuse saajaks EKRE, mil määral Isamaa, vaid ka seda, mil määral olid keelatud annetuste saajateks nii ühe kui ka teise erakonna üldnimekirjas kandideerinud kandidaadid. Kui on tõsiasi, et potentsiaalseteks kasusaajateks on nad kõik, siis peaks ERJK pöörduma keelatud annetuse tagastamise nõudega nende kõigi, mitte ainult minu (ja Markus Järvi) poole.

Kõike eelnevat silmas pidades on Teie kirja punktis 1.14. esitatud nägemus, mille kohaselt peaksin mina maksma SAPTK-le tagasi väidetava keelatud annetuse summas 5496,53 eurot, täiesti põhjendamatu ja sügavalt meelevaldne. Seejuures on põhjendamatu mitte ainult seisukoht, mille kohaselt olen keelatud annetuse saaja üksnes mina (ja Markus Järvi), mitte aga EKRE ja Isamaa ning teised nende üldnimekirjas figureerinud kandidaadid, vaid ka arutluskäik, mille kohaselt on saadud keelatud annetusena nimetatud summa. ERJK on lähtunud eeldusest, nagu oleks SAPTK teavituskampaania raames saadetud voldikud kõikidesse postkastidesse Saaremaal, Hiiumaal ja Läänemaal. Paraku on see eeldus mulle kui SAPTK juhatajale teadaolevalt väär – reaalselt said voldikud saadetud vaid valitud piirkondadesse neis maakondades.”

Oma seisukoha kokkuvõttes toonitasin:

“Vaevalt saab vaidlust olla selles, et SAPTK-l on sarnaselt kõigile teistele kodanikuühendustele täielik õigus seista valimiste eelsel ajal (nagu igal muul ajal) oma põhikirjaliste eesmärkide eest, eriti veel meie varasemat tööd silmas pidades niisugusel kriitilisel hetkel. Olgu ühtlasi osutatud, et jutt käib sõnavabadusest kui põhiseaduse paragrahvis 45 tagatud ning demokraatliku ühiskonnakorralduse seisukohast fundamentaalse tähtsusega õigusest, mille kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Kusjuures ilmselt pole üheski muus seoses selle põhiseadusliku õiguse vaba kasutamise võimalus olulisem kui võimul olevate poliitiliste jõudude kritiseerimiseks, eriti valimiste kontekstis. SAPTK poolt just niisuguses kontekstis selle õiguse kasutamise valelik tembeldamine keelatud annetuseks kujutab endast lubamatut sekkumist SAPTK sõna- ja meelsusvabadusse, mis peaks olema ERJK tegevuses välistatud.

See, et SAPTK poolt laialisaadetud voldikutes sisalduvale pöördumisele kirjutasin SAPTK juhatajana alla mina, on üksnes loomulik ja ka ainumõeldav. Just samuti tegin seda (koos Markus Järvi kui SAPTK nõukogu esimehe ja teise faktilise eestvedajaga) 2019. ja 2015. aasta Riigikogu valimistel eel ellu viidud teavituskampaaniate voldikutes, millest esimesi (st 2015. aasta kampaaniamaterjale) püüdis ERJK samuti alusetult keelatud annetuseks tembeldada, põhjustades sellega SAPTK-le tõsist mainekahju. 

Küsigem, et kui SAPTK teavituskampaanias sisalduvale pöördumisele ei oleks tohtinud alla kirjutada mina kui SAPTK juhataja ehk ainuke juhatuse liige, siis kes oleks pidanud seda tegema? Sellist isikut, kes saanuks seda minu asemel teha, ei ole, sest SAPTK-s reaalselt ei ole töötajaid, kellele saaksin juhatajana vastava korralduse anda ja keda saaksin kohustada seonduvat vastutust võtma. Seejuures ei saanud asjaolu, et mina kandideerisin Riigikogu valimistel, võtta SAPTK-lt ära õigust seista Riigikogu valimiste eelsel ajal oma põhikirjaliste eesmärkide kaitsel, sest ühiskondlik-kultuuriliste suundumuste seisukohast on Riigikogu valimised nelja aasta jooksul kõige määravama tähtsusega hetk. 

Seega on Teie seisukoht, nagu oleksin kasutanud oma valimiskampaaniaks SAPTK vahendeid, täiesti põhjendamatu. Reaalselt tegutsesin oma rollis SAPTK juhatajana, täites SAPTK põhikirjast tulenevaid kohustusi, nagu olen seda teinud pikka aega samal viisil. 

Kõike eelnevat silmas pidades peaks ERJK lõpetama minu suhtes algatatud haldusmenetluse, sest õigusvastast tegu pole toime pandud. Tegelikuks probleemiks, mis vajaks õiguskaitseorganite tõsist tähelepanu, on mitte SAPTK teavituskampaania, vaid ERJK poolne, nüüd juba korduv võimu kuritarvitamine SAPTK kui ühe peamise avalikust võimust reaalselt sõltumatu valitsuskriitilise kodanikuühenduse suhtes.”

Vaevalt seegi selgitus midagi muudab, sest ju lähtub ERJK tõdemusest, et ka menetlus ise on karistus. Kõige eelnevalt osutatu pinnalt on näha, kui palju aega ja energiat on selle asjaga tegelemiseks tulnud juba kulutada.

Niisiis on varasemat kogemust silmas pidades tõenäoline, et ERJK teeb mulle ettekirjutuse tagastada SAPTK-le “keelatud annetus”, makstes 5500 eurot. Seda ettekirjutust ei kavatse ma loomulikult täita, sest ettekirjutus on, nagu selgitatud, täiesti põhjendamatu. See omakorda tähendab, et ilmselt ootab ees pikk kohtuvaidlus.

Raske on näha, kuidas ERJK võiks suuta veenda kohut oma absurdse positsiooni põhjendatuses. Samas pole sugugi raske näha, kuidas ERJK võib maksumaksjate raha kasutades aastaid protsessides põhjustada mulle pikalt ebameeldivusi. Kõik märgid osutavad, et see ongi eesmärk, sest riigivõimu väärkasutamise eest ei pea Eestis teatavasti pea mitte kunagi vastutama mitte keegi.

Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.