Sel nädalal avaldas Delfi Olga Minniku nime all kaheosalise “analüüsi”, mis kannab koondpealkirja “Kuidas troika Eesti rahvuslust uueks loob” (osa 1, osa 2). Troika all peetakse silmas Martin ja Mart Helmet ning mind, rahvusluse uueks loomise all aga taandumist senisest Eesti rahvusluse tuumaks olevast võitluslikult venevastasuse hoiakust. Kuivõrd tegu ei ole vähegi tõsiseltvõetava analüüsiga, vaid järjekordse stratkomi taustaga infooperatsiooniga, ei näe ma mõtet tõsisesse sisulisse diskussiooni astuda. Mõned tähelepanekud on siiski asjakohased, et kõverpeeglis esitatud pilti natukene selgust tuua.
Esiteks, sellist teksti vaadates pole raske mõista, millisest eesmärgist see lähtub. Mingit ajakirjanduslikku püüdlust, samuti mitte sisulisse diskussiooni astumise taotlust ei maksa siit otsida. Teatava regulaarsusega teevad süvariigi käepikendusena tegutsevad “ajakirjanikud” lihtsalt pingutusi, et uuendada minust ja EKRE-st mitte ainult venemeelset, vaid ka riigivaenulikku kuvandit. Muidugi teenib selline häbimärgistamine omakorda eesmärki taastoota negatiivset fooni ja peletada selle kaudu inimesi eemale. Tehnika on ikka see sama, mida rakendatakse pidevalt – kes hälbib sellest välis- ja julgeolekupoliitilisest narratiivist, mis on stratkomi kaudu kehtestatud meie inforuumis ainuõige ja ainulubatavana, see praktiseerib Kremli retoorikat ja levitab Kremli sõnumit. Ei midagi uut. Tempel otsaette, ikka uuesti ja uuesti – asjaosalistele karistuseks, teistele hoiatuseks.
Kasutatavad süüdistused on samuti standardsed. Kritiseerides Eesti poliitilise ladviku käpardlikkust, õõnestame usaldust Eesti riigi vastu. Rõhutades riikliku suveräänsuse taastamise vajadust, õõnestame usaldust Eesti iseseisvuse vastu. Seades kahtluse alla e-hääletamisel baseeruva valimissüsteemi aususe, õõnestame usaldust Eesti demokraatia vastu. Osutades sellele, et meediat kasutatakse alatasa avalikkusega manipuleerimiseks, õõnestame usaldust vaba ajakirjanduse vastu. Tõdedes, et agenda, mida meie poliitilise ladviku kaudu ellu viiakse, ei teeni Eesti parimaid huve, õõnestame usaldust liitlaste vastu. Jne. Kõike seda oleme kuulnud väsimuseni, lõputu arvu kordi.
Teiseks on tähelepanuväärne, et negatiivset kuvandit luues ei ole vähimatki tähtsust sellel, millised seisukohad on või ei ole tõesed, millised küsimusepüstitused põhjendatud – nagu öeldud, eesmärgiks ei ole astuda sisulisse diskussiooni. Probleemiks on lihtsalt see, et minu ja Helmete poolt väljendatud välis- ja julgeolekupoliitilised seisukohad ei harmoneeru narratiivimeistrite poolt ainuõigena kehtestatud narratiiviga (NATO kindlast kaitsest, Ukraina võidule aitamisest jne). Säilitada ilma igasuguste kõrvalekalleteta selline “ainuõige” arutelu raamistik on nende jaoks olulisem kui sisuline tõetaotlus. Viimasele ei tohi kasvuruumi jätta, seda tuleb lämmatada juba eos.
Kirjutatakse, et mu sõnavõtud “ei ole otseselt Venemeelsed ega NATO-vastased”, aga kuna ma esitan küsimusi selle kohta, kas Eesti valitsus räägib meile tõtt, kas me ei teeni pigem kellegi teise huve ja kas meie vabadus ei ole mitte seetõttu ohus, võib minu tegevust vaadata kui “sihipärast strateegiat kujundada Eesti avalikku diskussiooni ümber viisil, mis näiliselt toetub rahvuslikule äratundmisele, ent tegelikult lõhub usaldust liberaalse demokraatia ja läänelike institutsioonide vastu.”
See mugavalt udune etteheide jätkub järgmiselt: “Vooglaid ei esita kunagi otseseid süüdistusi, vaid külvab kahtlust: kas valitsus räägib tõtt, kas lääneliitlased on ikka meie liitlased, kas sõda on õiglane, kas sanktsioonid on mõistlikud. Need küsimused ei pruugi esmapilgul tunduda pahatahtlikud ja need mõjuvad kriitilise mõtlemise väljendusena. Ent nende pidev kordamine loob tunde, et Eestit on petetud, Eestit juhivad võõrad huvid ja kodanike häälel pole Eesti vabariigis mingit kaalu.”
Minu hinnangul on kõik need küsimused mitte ainult sisuliselt põhjendatud, vaid ka väga olulised – nende üle peakski pidama sisulist avalikku arutelu. Kõigile neile küsimustele tuleks tõetaotlusest lähtudes otsida sisulisi vastuseid, sest üksnes sedasi on lootust leida tee, mis reaalselt vastab meie rahvuslikele huvidele. Aga siin ilmnebki põhimõtteline lähenemiste erinevus: kus mina näen oluliste küsimuste tõstatamise ja neile vastuste otsimise vajadust, seal näeb stratkom vajadust suretada nende samade küsimuste tõstatamist. Miks? Sest kui küsimuste esitamine peaks viima “valeks” arvatud järeldusteni, siis see takistaks ette paika pandud agenda elluviimist.
Kolmandaks on kõnealuste artiklite puhul läbinähtavalt eesmärgiks kiilu löömine minu ja Helmete vahelistesse suhetesse, luues minu rollist EKRE suundumuste mõjutajana jaburalt ülevõimendatud kuvandi. Kirjutatakse, et “näiliselt parteitul Vooglaiul on selge ambitsioon kujundada EKRE maailmavaadet sügavamalt ja põhimõttelisemalt, kui teeb seda erakonna juhtkond.” Veelgi enam, toonitatakse, et minu “sõnavõtud on järjekindlalt süsteemsed, viitavad soovile juurutada tema tõlgendust kogu parteile ja selle toetajaskonnale.”
Paraku ei ole sel reaalsusega kuigivõrd puutepunkti. Esiteks, ma ei ole parteitu näiliselt, vaid täiesti reaalselt. Kui tahaksin EKRE maailmavaatelist baasi põhimõtteliselt ümber kujundada, siis oleksin ammu astunud EKRE liikmeks ja pürginud partei hierarhias juhtivale kohale. Teatavasti ma aga seda teinud ei ole ega ka kavatse seda teha. Just samuti pole ma osalenud erakonna sisestes programmilistes aruteludes – viimase kahe ja poole aasta jooksul mitte kordagi. Teiseks, minu tegevuses ei ole mingit varjatud plaani. Olen võtnud vastu kutse tulla valituks osutumise korral EKRE fraktsiooni liikmena parlamenti, tuginedes kokkuleppele, et ma ei astu erakonda ja säilitan parlamenditöös oma südametunnistuse vabaduse, panustades sedasi ühisesse püüdlusse seista ühiselt oluliseks peetud ideaalide eest. Nii lihtne see asi ongi, ei mingit laiemat varjatud ambitsiooni.
Muuseas, kui ma tõepoolest oleksin erakonna põhiline ideoloog, nagu Delfi “analüüsis” osutatakse, siis oleks erakond ka kõigis olulistes küsimustes minuga ühte nägu. Reaalselt see teatavasti nii ei ole. Näiteks suhtumises sionismi on mul partei ladvikuga põhimõttelised erimeelsused, mis ei ole aga takistanud koostööd ühiselt oluliseks peetud põhimõtete eest seismisel. Ometi annab just seesugune erimeelsuste olemasolu võimaluse konstruerida eksitavat muljet, nagu kujundaksin ma erakonna ideoloogilist telge varjatud eesmärkidega.
Neljandaks peatun aspektil, mis pälvis kõnealuses tekstis vast kõige rohkem mu tähelepanu. Nimelt kirjutatakse “analüüsi” teise osa lõpus, et EKRE küll kasutab rahvuslust, et seista vastu kõigele, mida peetakse Eesti sõltumatusele ohtlikuks, ent selle protsessi käigus võidakse ise toetada retoorikat, mis tegelikult õõnestab Eesti julgeolekupositsioone ja liitlassuhteid. Seejärel öeldakse harvaesineva avameelsusega välja üks väga oluline baaspositsioon: “Ajalooliselt on eesti rahvuslus olnud alati seotud Vene võimu vastase vabadusvõitlusega. Kui fookus nihkub läänevastasusele, kaotab Eesti rahvuslus oma ajaloolise selgroo ja muutub geopoliitiliselt kellegi võõra huvides kasutatavaks tööriistaks.”
See osutus võtab kokku kogu teksti alussõnumi: Eesti rahvuslus peab olema lahutamatult rajatud Venemaa-vastasusele või koguni venevaenulikkusele. Just selles mõttes kardetaksegi, et kõnealune “troika” püüab rahvuslust uueks luua. Ma ei saa ega ka taha rääkida Martini ja Mardi eest, aga enese nimel võin küll öelda, et kui Eesti rahvuslus eeldab tingimata Venemaa-vastasust või koguni venevaenulikkust, siis mina rahvuslasena ei kvalifitseeru. Minu arusaamises tähendab mõistuspärane ja vastuvõetav rahvuslus mitte tingimusteta vastandumist Venemaale ega kellelegi teisele, vaid soovi seista oma rahva heaolu eest, tegutsedes oma rahva parimates huvides ja tõrjudes kõike, mis oma rahva elulisi huve ähvardab.
Ohud lähtuvad seejuures nii Idast kui ka Läänest, mistõttu tuleb olla valvas mõlemas suunas, selle asemel et sulgeda end täielikult ühele poole, avada aga end täiesti kriitikavabalt teisele poole. Kui saan anda oma tagasihoidliku panuse, et rahvuslust hakataks mõistma niisuguses tähenduses, siis selles osas olen isegi nõus “analüüsi” pealkirjas tehtud etteheite rahvusluse uueks loomise püüdluses omaks võtma. Selleks, et pidada Eesti rahvuslust toetusväärseks, peab see tõepoolest kehastama midagi oluliselt enamat kui pimedat venevaenulikkust. Et püsima jääda, peab Eesti taotlema häid ja konstruktiivseid suhteid kõigi oma naabritega. Sügavalt juurutatud hoiak, mis peab niisugust vaadet Kremli-meelseks ja põlastusväärseks, sillutab minu kindla veendumuse kohaselt teed rahvuslikule katastroofile.
Päris lõpetuseks võib üldisemas võtmes märkida, et vaidlused selle üle, millele ja mil määral vastanduv peaks olema tõeline rahvuslus, on paratamatult perspektiivitud. Erimeelsused jäävad nii või teisiti püsima ning selge kriteeriumi puududes on raske hinnata, millist lähenemist peaks teistest õigemaks pidama. Tunduvalt kindlama ja sisulisema toetuspunkti pakub hinnangute andmise kriteeriumina aga see, kuivõrd arvestatakse riigivõimu teostamisel põhiseaduses sätestatud Eesti riikluse aluspõhimõtetega. Reaalselt on enamik poliitilisi jõude, kes armastavad end esitleda väga rahvuslikena (ja seda teevad praegusel ajal kõik parteid), tegelikult loobunud truudusest põhiseadusele.
Olen sellest korduvalt rääkinud, tuginedes konkreetsetele näidetele, kuid ilmselt tuleb rääkida veel ja veel, sest probleem on tõsine ja väga põhimõtteline. Kui tegelikkuses ei arvestata isegi nende fundamentaalsete ideaalidega, mis on kirjas põhiseaduse preambulis ja esimeses paragrahvis – rahvusriikluse, riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse ning demokraatia põhimõtetega –, siis on enese esitlemine rahvusliku jõuna tühipaljas, valelik poos. Võite lehvitada sinimustvalge ja sinikollase sümboolikaga ükskõik kui palju – kui te järjepidevalt lammutate põhiseadusega sätestatud omariikluse ideelisi aluseid, siis ei kvalifitseeru te ühegi mõtteka kriteeriumi kohaselt rahvusliku jõuna.
Küsimusse sellest, milline peaks olema terve, toetusväärne rahvuslus, tasub kindlasti senisest tõsisemalt süveneda. Pidades silmas, et nägemused rahvuslusest lahknevad drastiliselt, on seda selge arusaamise puududes ka võimatu ühtekoondavaks ühisnimetajaks pidada. Tõelise rahvusliku hoiaku väljendamiseks võiks aga esimese asjana taastada olukorra, kus kõigil riigi- ja muudel avaliku sektori hoonetel lehvivad alaliselt vaid Eesti lipud. Kes ei suuda nii elementaarsetki sammu toetada, need ei peaks kindlasti endist kui rahvuslastest rääkima.
