Skip to main content
Artiklid

Veel kord laimust, nagu oleks mul ükskõik, milline lipp Pika Hermanni tornis lehvib

By 21. november 2022Kommentaare pole

Loomulikult pean väga oluliseks, et Pika Hermanni tipus lehviks sinimustvalge lipp, aga mitte vähem oluliseks pean seda, et Eesti Vabariigis ei öeldaks samm-sammult üha enam lahti riikliku iseseisvuse ideaalist, mida see lipp on mõeldud sümboliseerima. Alljärgnev tekst kujutab endast minu kommentaari käesoleva aasta alguses suuremate meediaväljaannete poolt minu vastu käivitatud laimukampaaniale.

Hiljuti teatasin nõustumisest kandideerida 2023. aasta valimistel riigikokku. Vaenulikud reaktsioonid ei lasknud end kaua oodata. Juba kandideerimisotsuse avalikustamise päeval üllitas Reformierakonna ühe peamise otsustajana tuntud Kristen Michal Eesti Päevalehes häbiväärselt valeliku artikli, kus kordas aasta alguses Delfi ja Postimehe poolt laialt levima pandud laimu, justkui mind ei segaks, kui Pika Hermanni tornis ei lehviks sinimustvalge lipp ning kui Eestist tehtaks Venemaa kubermang.

Kuigi ma olen erinevates formaatides korduvalt selgitanud – muu hulgas Objektiivi saadetes (vt nt siit), oma isiklikes otsesaadetes ja Facebooki postitustes –, et ma ei ole niisuguseid asju kunagi väitnud, otsustasin veel kord seda asja selgitada, et edaspidi oleks minu vastuväide laimajatele senisest veelgi lihtsama vaevaga ühest kohast leitav ning et selle foonil saaks igaüks ise kerge vaevaga veenduda, et tegu on tõesti lihtlabase laimuga. 

Ühtlasi on täiendava selgituse kirja panemine oluline, kuna tõenäoliselt hakkavad elementaarse au ja väärikuseta poliitilised oponendid seda laimukaarti valimiste eel minu ja EKRE mustamiseks ikka ja jälle välja mängima. Üle-eelmisel nädalal jõudis seda riigikogu saalis teha isegi peaminister Kaja Kallas.

Kõige alljärgneva lühikokkuvõtteks olgu kohe alguses ära öeldud, et loomulikult on Eesti lipp ja teised riiklikud sümbolid olulised nii eesti rahvale kui ka mulle isiklikult. Ent vähemalt sama oluline on mulle see, et neid sümboleid ei tohi taandada sisutühjaks fassaadiks, mille varjus põhiseaduse alusena määratletud riikliku iseseisvuse ideaalist järk-järgult lahti öeldakse, rääkimata kodanike massilisest diskrimineerimisest ja rõhumisest.

Mida ja millises kontekstis ma tegelikult ütlesin?

Minu vastu suunatud laimukampaania sai alguse 17. veebruaril 2022, mil Delfi avaldas “uudise” pealkirjaga “Varro Vooglaid on valmis aktsepteerima Venemaa okupatsiooni: ei saa lõputult väita emotsionaalse argumendiga, et tornis peab olema sinimustvalge” ja Postimees “uudise” pealkirjaga “Varro Vooglaiul poleks midagi Vene okupatsiooni vastu: nimetage seda Eesti Vabariigiks või nimetage seda mingiks Eestimaa kubermanguks”. Kambakaga liitus ka Õhtuleht, mis avaldas “uudise” pealkirjaga “Varro Vooglaid aktsepteeriks Venemaa võimu: sinimustvalge ei pea tornis lehvima, kui selle all tegeletakse inimeste ahistamise ja kiusamisega”.

Kogu rünnak (millega esile kutsutud vihast võib paari näidet paljudest näha siit ja siit) vallandati toetudes sellele, mida rääkisin paar päeva varem ehk 15. veebruaril 2022 Objektiivi saates “Fookuses”, mis kandis pealkirja “Valdo Põderi ja politsei valelik infooperatsioon SAPTK vastu oli alatu ja häbiväärne” ning mis keskendus põhiosas kõrge politseiametniku alatule käitumisele. Saate salvestamine toimus koroonadiktatuuri kõrgajal ehk kontekstis, kus vaktsiinipasside süsteemile rajanev sadade tuhandete inimeste ühiskondlikust elust välja tõrjumine oli väldanud juba ligi pool aastat ning kus peaminister Kaja Kallas oli meie iganädalastele pikettidele vilistades deklareerinud, et see süsteem on tulnud, et jääda.

Päris saate lõpus (ca alates 1:24:06) kommenteerisime põhiteemast kõrvale kaldudes mõne sõnaga seda, millised tunded meid ning ilmselt paljusid teisi ühiskondlikust elust kõrvale tõrjutud ja sisuliselt teise klassi kodanikeks tehtud inimesi Eesti Vabariigi aastapäevale vastu minnes valdavad. Olles arutanud, kuivõrd frustreeriv see on, et püüdlus ausalt ja väärikalt rahva põhiseaduslikke õigusi kaitsta ei anna mingit tulemust, tõstatas Markus Järvi küsimuse sellest, kui palju on kodanikud valmis sellise riigi eest enda verd valama. Selle peale vastasin mina spontaanselt, ilmselgelt pettumuse pinnalt ja ilma teemakäsitlust eelnevalt ette valmistamata:

„Mina olen seda varem ka öelnud ja ma ei häbene uuesti öelda, et kui Venemaa tegutseks sellisel viisil, et tagaks inimestele päriselt põhiseaduslikud õigused, ei teostaks vaktsiinisundi, ei teostaks apartheidi, jätaks inimestele võimaluse elada ja kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele, ei hakkaks ähvardama sind vangistusega, ei tahaks sind relvituks teha, ei tahaks su vanemlikke õigusi piirata, ei tahaks sinu lapsi sinu selja taga süstida – siis tekiks väga kiiresti väga tõsine küsimus: „Ma ei tea, mina tahan lõppude lõpuks elada normaalset elu. Nimetage seda Eesti Vabariigiks või Eestimaa kubermanguks või millekski muuks. Kes iganes tagab inimestele võimaluse siin normaalselt elada, selle poole inimesed siis hoiavad. Sa ei saa lõputult (väita) mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled inimeste ahistamise ja kiusamisega ja mahasurumisega“.“

Postimees asus 17. veebruaril 2022 laimu levitama mõõdutundetu nahaalsusega, käies juba pealkirja tasandil välja absurdsed väited, mis pärast minu kohtuähvardust kiiresti maha võeti. Laimu levitamisele hoo andmiseks pandi koos algse “uudisega” üles ka (pseudo)liberaalsete poliitikute hukkamõistvad avaldused, olgugi et need mõistsid hukka seisukohti, mida ma pole kunagi väljendanud.

Pahatahtlik väärtõlgendus

Ühelt poolt tunnistan, et sõnastus, mida ma oma mõtte väljendamiseks kasutasin, ei olnud õnnestunud, sest see jätab pahatahtlikuks väärtõlgenduseks liiga avara võimaluse. Minu sõnades peegeldus nii väsimus koroonadiktatuurile vastuseismisest kui ka sügav pettumus riigivõimus, mis seda diktatuuri jõustas. Kirjalikus vormis või eraldi ettevalmistatud suulise teemakäsitluse puhul oleksin kindlasti väljendunud selgemalt, et mitte anda ruumi pahatahtlikeks ja moonutavateks väärtõlgendusteks. 

Teiselt poolt peaks neid sõnu ausameelselt tõlgendades olema intelligentsetele inimestele arusaadav, millist seisukohta olid need mõeldud edasi andma. Nii minu varasemad temaatilised väljaütlemised ja ühiskondlik tegevus on olnud ja jääb suunatuks sellele, et Eesti riiki ja tema sümboleid ei kasutataks oma kodanike vastasteks laiaulatuslikeks kuritarvitusteks, nagu toonane valitsus seda teinud oli.

Tegelik sõnum, mida ma oma sõnadega väljendasin, seisneb tõdemuses, et inimesed tahavad elada ühiskonnas, kus riik austab nende põhiõigusi ja -vabadusi ning tagab võimaluse elada n-ö normaalset ehk inimlikult tavapärast elu, mitte ühiskonnas, kus sellist võimalust tagatud ei ole ning kus riigivõimu kasutatakse inimeste põhiseaduslike õiguste ja vabaduste massiliseks mahasurumiseks. Oma kodanike austuse ja poolehoiu säilitamiseks ei tohi Eesti Vabariik olla selline riik, mis rõhub, ahistab ja kiusab oma enda rahvast.

Igale mõistlikule inimesele peaks olema selge, et tänapäeva Venemaa puhul ei saa rääkida demokraatlikust õigusriigist, mille puhul oleks minu poolt kirjeldatud eeldused täidetud. Sellist Venemaad, mida ma kirjeldasin – st Venemaad, mis austaks vaba ja õiglase ühiskonna aluspõhimõtteid ning tagaks selle osana inimestele nende põhiõigused ja -vabadused – reaalselt ei eksisteeri. Seega oli minu mõttearenduse näol ilmselgelt tegu hüpoteetilise arutluskäiguga, millel puudub alus reaalsuses.

Ligikaudu kuu aega varem põhjalikumalt sel samal teemal rääkides selgitasin saates “Lobjakas vs Vooglaid” (17.12.2021, alates ca 46:00) eksplitsiitselt: 

“Ma tean, et saateaeg on läbi, aga ma ütlen enda poolt eelnevalt öeldule väikese kommentaarina lisaks, et paraku meil sellist varianti nagu kuulumine tsiviliseeritud Venemaa alla, ei ole, mistõttu kõik eelnev oli vaid hüpoteetiline käsitlus. Isegi koroonaasjus rakendab Venemaa ju põhimõtteliselt sama programmi nagu teised riigid, rääkimata muudest probleemidest, mis seal valitsevad. Aga üldprintsiip, mis võiks kõlama jääda, on see, et tegelikult peaksime pürgima ikkagi sellise riikliku korralduse poole, mis on iseseisev mitte ainult paberil ja teoreetiliselt, vaid ka reaalselt. Aga see nõuab muidugi täiesti teist vaimset hoiakut.”

Niisiis peaks olema väljaspool kahtlust, et minu arutlus oli hüpoteetilist laadi, lähtudes eeldustest, mida reaalselt ei eksisteeri. Seetõttu on täiesti vale ja tõde moonutav tõlgendada minu arutlust vastupidiselt ehk moel, nagu olnuks tegu praktilise aruteluga.

Lisaks on oluline, et öeldes Objektiivi saates “siis tekiks väga kiiresti väga tõsine küsimus” ei rääkinud ma mitte sellest, milline on minu vaade asjadele, vaid sellest, milline küsimus võib paljudel inimestel tekkida, kui Eesti Vabariigis kasutatakse riigivõimu nende rõhumiseks ja sisuliselt teise klassi kodanike tegemiseks. See on eriti selge, vaadates minu sõnavõtu kirjalikku väljakirjutust, kus osutatud fraasile järgneb koolon ja sellele omakorda tolle küsimuse kirjeldus, mis võib kirjeldatud oludes inimestes tekkida. Teisiti öeldes ei ole asi mitte selles, nagu mina avaldanuks, et sellest küsimusest kajastub minu seisukoht, vaid selles, et minu poolt kirjeldatud hüpoteetilises olukorras võiks paljudel inimestel selline küsimus tekkida. Seda eristust minu vastu laimukampaania käivitanud väljaannete toimetused paraku ei vaevunud tegema või eirasid nad seda teadlikult.

Veiko Vihuri 23.02.2022 karikatuur võtab laimukampaania olemuse väga tabavalt kokku.

Oma tegeliku väite taga seisan endiselt täie kindlusega

Oma tegelikku seisukohta, et Eesti Vabariik ei tohi oma enda rahvast rõhuda ning varjuda seda tehes riigisümbolite ja isamaalise retoorika taha, ei häbene ma aga vähimalgi määral ja selle taga seisan endiselt täie kindlusega. 

See, et tegelikult samm-sammult üha enam Eesti iseseisvust loovutav ning kodanike põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi aina koomale tõmbav valitsus apelleerib sedasi käitudes rahvuslikele emotsioonidele (“kannatage ära, muidu tuleb Putin”), on sügavalt häbiväärne ja täiesti vastuvõetamatu. Tegu on alatult manipulatiivse võimupositsiooni kuritarvitamisega, mida ma ei ole nõus kunagi heaks kiitma.

Jätkuvalt on minu ideaaliks riik, kus riigivõimu teostatakse päriselt kooskõlas põhiseadusesse kirja pandud aluspõhimõtetega. 

Kui põhiseaduses on sätestatud, et:

  • Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis peab Eesti Vabariiki ehitama üles mitte ainult näiliselt, vaid päriselt iseseisva ja demokraatliku riigina, mis ei loovuta oma iseseisvust Euroopa Liidule ega kellelegi teisele ning mis reaalselt tagab rahvale demokraatlikud võimalused osaleda riigielu oluliste küsimuste otsustamisel;
  • Eesti Vabariik on mõeldud tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist läbi aegade,
    siis peab Eesti Vabariiki ehitama üles mitte ainult näiliselt, vaid päriselt rahvusriigina – eestlaste rahvuskoduna, mitte avatud uste poliitikast ja nn multikultuursuse ideoloogiast lähtuva rahvaste paabelina;
  • Eesti Vabariigis võib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, siis peab Eesti Vabariiki ehitama üles mitte ainult näiliselt, vaid päriselt õigusriigina – riigina, kus avaliku võimu teostamisel suhtutakse kodanike põhiõiguste ja -vabaduste austamise ja kaitsmise kohustusse täie tõsidusega ning poliitilisi ja ideoloogilisi ambitsioone ei viida ellu kodanike põhiseaduslike õiguste arvelt.

Just see valelikkus, millega ühelt poolt deklareeritakse nimetatud ideaale, aga teiselt poolt samm-sammult taganetakse neist – õigustades samas seda läbinähtavalt võltsi rahvusliku retoorikaga – on mulle sügavalt eemaletõukav ja täiesti vastuvõetamatu.

Postimehe laimukampaania taust

Tähelepanuväärselt osutavad mitmed märgid, et minu vastu sunnatud laimukampaania käivitajad teavad isegi, et nad tegelesid laimu levitamisega. Kõnekaks kinnituseks sellest on asjaolu, et Postimees muutis oma algse artikli pealkirja ära väga kiiresti pärast seda, kui kirjutasin Facebookis sellele pealkirjale viidates, et pöördun lehe vastu kohtusse ja olen kindel, et võidan.

Algselt kirjutas Postimees oma temaatilise “uudise” pealkirjas (nagu siinse teksti alguses osutatud), et minul ei olevat midagi selle vastu, kui Venemaa okupeeriks Eesti: “Varro Vooglaiul poleks midagi Vene okupatsiooni vastu: nimetage seda Eesti Vabariigiks või nimetage seda mingiks Eestimaa kubermanguks”. Jätsin kohtusse pöördumata vaid seetõttu, et pärast minu kohtuähvardust tehti artikli pealkiri kiiresti ümber ning uudise lõppu lisati selle kohta märge: “Postimees märgib, et Varro Vooglaid ei kasutanud sõna “okupatsioon” ning seetõttu täpsustasime esialgset pealkirja.” Uues pealkirjas toodi ühtlasi esile, et minu arutlus oli hüpoteetilist laadi.

Minu vastu suunatud laimukampaania käivitamise päeva õhtul kutsus TV3 vaatajaid osalema tasulises küsitluses, kus paluti anda vastust täiesti absurdsele küsimusele, kas mina olen ohuks Eesti vabadusele. Kõik see kokku jätab koordineeritud meediarünnaku mulje.

Mõned kuud hiljem tunnistas Postimees sisuliselt samas seoses ka teistkordselt laimu levitamist – seda seoses asjaoluga, et Postimehe toimetuse liikme Meelis Oidsalu artiklis pealkirjaga “Kapo aastaraamat demonstreerib head luurekultuuri” sisaldus väide, et mina olen soovitanud Eesti astumist Venemaa koosseisu. Nagu olen Objektiivis avaldatud temaatilises artiklis detailselt selgitanud, keeldus küll Postimehe arvamustoimetuse juhataja Martin Ehala algselt kõnealust väidet artikli veebiversioonist eemaldamast ja õiendust avaldamast, tunnistades ühelt poolt, et ma tõepoolest ei ole kunagi niisugust seisukohta väljendanud, ent teiselt poolt õigustades laimu levitamist arvamusvabadusega. Pärast minu palgatud advokaadi poolt Postimehele kohtuähvardust sisaldava põhjaliku nõudekirja saatmist nõustus aga Postimees varmalt kohtuvälise kokkuleppega, lisades kõnealuse artikli lõppu järgmise märke: “Tõele ei vasta artiklis sisalduv väide, mille kohaselt Varro Vooglaid soovitas Eesti astumist Venemaa koosseisu. Sellesisulist soovitust ei ole Varro Vooglaid avaldanud.”

See küsimus väärib küll eraldi lahtikirjutamist, aga tõenäoliselt on oluliseks osaks Postimehe laimukampaania (milles sisaldus ka mitmeid teisi, siin mainimata elemente) taustast Postimehe toonase peatoimetaja Marti Aaviku soov leida sobiv ettekääne saate “Lobjakas vs Vooglaid” lõpetamiseks. Tõsiasi, et Aavik otsis juba pikemat aega võimalust saate lõpetamiseks ja korra püüdiski seda ebaõnnestunult teha, on väljaspool kahtlust. Samuti on tõsi, et saade “Lobjakas vs Vooglaid” lõpetati lõplikult just kõnealusele laimukampaaniale tuginedes.

Kellel on tegelikult sinimustvalgest ükskõik?

Need inimesed, kes on levitanud ja levitavad endiselt minu kohta laimu, nagu oleks mul ükskõik, kas Pika Hermanni tornis lehvib sinimustvalge või kas Eestist saab Venemaa kubermang (nt Kaja Kallas), teavad tegelikult kindlasti, et mul ei ole sellest kaugeltki ükskõik.

Tegelikult on riikliku iseseisvuse ideaal minu jaoks vägagi oluline, millest annavad tunnistust paljud minu temaatilised sõnavõtud. Muu hulgas annab sellest tunnistust minu kõne, mille pidasin 2015. aasta novembris riigikogus ning kus osutasin:

“Olgem ausad – suur osa Eesti iseseisvusest on tänaseks ära antud. Euroopa Liidu õigus on kuulutatud Eesti õiguse suhtes ülimuslikuks ja väidetavalt tulebki suurem osa õiguslikust regulatsioonist kas otseselt või kaudselt Brüsselist. Seda karmi reaalsust ei saa lõputult ilustada juttudega suveräänsuse jagamisest. […] On selge, et Eesti võib minetada riikliku iseseisvuse ilma, et see oleks väliselt nähtav. Muude sümbolite kõrval võib Pika Hermanni tornis lehvida sinimustvalge ka siis, kui meil riiklikku iseseisvust enam ei ole. Ja just selles mõttes on meie olukord tunduvalt salakavalam ja ohtlikum kui nõukogude okupatsiooni ajal, mil kõigile ausatele inimestele oli päevselge, et iseseisvus on meilt röövitud.”

Tähelepanu juhtimine sellele väga tõsisele probleemile ei ole täna vähem aktuaalne kui see oli seitse aastat tagasi, sest poliitilise juhtkonna baashoiakutes ei ole midagi põhimõtteliselt muutunud. Vastupidi, taandumine riikliku iseseisvuse ideaalist jätkub.

Sageli tundub, et meie poliitiline juhtkond ise häbeneb sinimustvalget, justkui oleks tegu mingi iganenud ja 21. sajandi euroopaliku mõtlemisega mitteühtiva rahvusriikluse sümboliga. Just sellist hoiakut peegeldab nt Ukraina lipu või rahvusvärvide kasutamine riigikogu fassaadil ja Valges saalis, valitsuse ja mitmete ministeeriumide hoonetel, kaitseväelaste mundritel ja poliitikute ülikonnarevääril. Ehk ei olekski nii üllatav, kui ühel hetkel heisatakse ka Pika Hermanni torni sinimustvalge kõrval Euroopa Liidu, NATO ja Ukraina lipud…

Foto: Sten Roosvald

Lõpetuseks

Minule on hoiakud, millest kirjeldatud tendentsid lähtuvad ja mida need kajastavad, vastumeelsed ja eemaletõukavad – mitte selle pärast, nagu ei tunneks ma Ukrainale kaasa, vaid seetõttu, et sinimustvalge hoidmine sellele kuuluval aukohal on mulle reaalselt väga oluline. 

See on olnud mulle emotsionaalselt oluline ajast, mil isa võttis mind 1990-ndate alguses noore poisina igal aastal 24. veebruari ja 20. augusti hommikul Toompeale vaatama meie riigilipu heiskamist Pika Hermanni torni. Hiljem see kiindumus vaid süvenes, kui Toompea jalamil Hirvepargi ääres elades nägin Pika Hermanni tornis lehvivat sinimustvalget koduaknast ning olin igapäevaselt vahetult tunnistajaks nii selle heiskamisele Eesti Vabariigi hümni kui ka selle langetamisele “Mu isamaa on minu arm” saatel. Nägin ja kuulsin seda igal aastal reaalselt sadu kordi ja see jättis minusse tõsise jälje.

Oluline on sinimustvalge mulle aga mitte ainult emotsionaalse kiindumuse objektina, vaid sümbolina, mis tähistab austust Eesti Vabariigi iseseisvuse ideaali vastu. Teisisõnu on sinimustvalge mulle oluline ennekõike seetõttu, et mulle on oluline Eesti iseseisvuse ideaal. Just seetõttu osutasin 15. veebruaril 2021 saates “Fookuses”, et kui riiklikud sümbolid taandatakse sisutühjaks fassaadiks, mille taha oma rahva ja kultuuri suhtes austuse minetanud ning riikliku iseseisvuse ideaalist tegelikult lahti öelnud võimuringkonnad eneseõigustuslikult poevad, siis paratamatult kaob lõpuks austus ka nende sümbolite ja oma riigi vastu. 

Niisiis on minu mõtte tuumaks, et austust riiklike sümbolite vastu tuleb võtta senisest palju tõsisemalt. Kes iganes väidab, nagu oleks Eesti Vabariigi iseseisvus ja selle sümbolid mulle ükskõik, tegeleb laimu levitamisega.

Päris lõpetuseks lisan veel ühe tähelepaneku. Veebruaris 2021 käivitasid minu vastu suunatud laimukampaania sisuliselt üheaegselt nii Postimees, EPL/Delfi kui ka Õhtuleht ehk kõik suuremad uudistekanalid (v.a. ERR), pöörates minu poolt väljendatud mõtte pea peale. Kõik nimetatud väljaanded olid saanud nn koroonameetmetena valitsuselt olulist rahalist toetust ning rünnak oli suunatud minu kui koroonadiktatuuri ühe peamise kriitiku vastu. See tõstatab omakorda nii mõnegi küsimuse selle kohta, millised on Eesti meediaväljaannete suhted valitsusringkondadega. Üha enam jääb mulje, et ajakirjandus ei ole mitte ühiskonna valvekoer, kes hoiab valitsejaid teravdatud tähelepanu all, vaid vastupidi – ajakirjandusest on saanud valitsuse valvekoer (loe: propagandateenistus, laimuveski), mis ründab valitsuse kriitikuid.

Lisaks eelnevale tasub vaadata 22. veebruari 2022 saadet “Fookuses”, mille salvestasime vahetult pärast kõnealuse meediarünnaku käivitamist ning mille alguses kommenteerisime seonduvaid küsimusi. Alates 1:19 väljendasin juba toona seisukohta, et kõik toimunu jättis koordineeritud infooperatsiooni mulje.

Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.