Täna pärastlõunal saatsin kõigile Riigikogu liikmetele allpool osutatud kirja, üleskutsena loobuda Pühtitsa kloostri ahistamisest. Teades, kuidas Eestis riigivõimu teostamisel asjad käivad, ei ole mul muidugi illusiooni, nagu võiks minu kiri liikuma pandud protsesse mõjutada. Pigem toon õiged põhimõtted ja neist lähtuvad järeldused esile selleks, et mitte jätta täitmata oma kohust väljendada riigivõimu kuritarvitamise vastu protesti. Minu tähelepanekud on just Riigikogu liikmetele suunatuna relevantsed seetõttu, et valitsus kavatseb peagi saata parlamenti kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis looks eeldused Pühtitsa kloostri sundlõpetamiseks, kui see ei allu valitsuse ebaõiglastele nõudmistele.
From: Varro Vooglaid varro.vooglaid@riigikogu.ee
Subject: Pühtitsa kloostri ja usuvabaduse kaitseks
Date: 14. November 2024 at 16:25:29 EET
To: Riigikogu liikmed riigikoguliikmed@riigikogu.ee
PÜHTITSA KLOOSTRI KAITSEKS
Lugupeetud kolleegid!
6. novembril laekus Riigikogu liikmetele Pühtitsa kloostri õdede kaebe- ja palvekiri, mida on nii kristlase kui Eesti Vabariigi kodanikuna valus lugeda. Tuletame meelde, et kui pärast revolutsiooni vallandus Venemaal bolševike poolne kirikute ja kloostrite massiline tagakiusamine, siis Pühtitsa kloostrit säästeti sellest tänu jäämisele Vabadussõja viljana loodud Eesti Vabariigi territooriumile. Nüüdseks oleme aga jõudnud nii kaugele, et Eesti Vabariigi valitsusest endast (eesotsas samuti punase siseministriga) on saanud kloostri tagakiusaja ja selle sundlõpetamisega ähvardaja. Selline olukord näitab, et meie riigis on läinud asjad väga valesti.
Avaliku kirja lõpus kurdab klooster, et juba üle poole aasta juurutatakse Eesti ühiskonnas alusetut kuvandit kloostrist kui ohust Eesti Vabariigile ning kloostrit koheldakse seaduse- ja kõlblusnõudeid eirates. Kirjas väljendatud hinnang, et toimuvat võib võrrelda vägivallaga, mida lubab endale keegi, kes on kahtlemata tugevam, selle vastu, kes on kahtlemata nõrgem, on paraku adekvaatne. Faktidele ausalt otsa vaadates peame tunnistama, et valitsuse poolt kloostri suunal ellu viidud programm on tõesti sügavalt ebaõiglane ning et see toetub mitmetele suurtele, ent läbinähtavatele valedele.
(1) Esiteks ei eksisteeri mitte ühtegi fakti, millest nähtuks, et kloostri ajaloolised kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga kujutavad endast mingitki reaalset ohtu Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. (Just samuti puuduvad faktid, millest nähtuks kloostri sekkumine poliitikasse – olgugi et põhimõtteliselt on usulistel ühendustel samasugune põhiseaduslik õigus omada ja väljendada poliitilisi seisukohti, nagu kõigil teistel ühingutel ja kodanikel.) Kui sellised faktid eksisteeriks, tuleks need tuua esile, sest vastasel juhul kujutab ühiskonnas vastupidise kuvandi loomine endast lubamatut valitsuse poolset usulise vähemuse vastu suunatud laimu levitamist ja vaenu õhutamist.
(2) Teiseks on ilmselgelt põhjendamatu valitsuse tegevuse taustaks olev eeldus, nagu lõpetaks kloostri sundimine kanooniliste sidemete formaalsele katkestamisele ka reaalsed sidemed ja neist lähtuva mõju. Vastupidine osutus on selgelt mõistusevastane – see, kas kloostri põhikirjast on kanoonilised sidemed mahakriipsutatud või mitte, ei takista kõige vähemalgi määral reaalsete suhete ja neist lähtuva mõju jätkumist või koguni selle suurenemist.
(3) Kolmandaks vaikitakse maha, et valitsusel ei ole mitte mingit õiguslikku alust kirjutada ühelegi usulisele ühendusele ette, millised kanoonilised sidemed sel võivad olla või millised inimesed võivad usuühendust juhtida, sest tegu on selgelt põhiseadusega (§ 40) tagatud usuvabaduse raamesse kuuluva küsimusega, millesse riigivõim ei tohi sekkuda. Eestis teatavasti ei ole riigikirikut, mille siseluga seonduvalt võiks valitsus ettekirjutusi teha. Selle fundamentaalse tähtsusega ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas laialdast toetust saanud põhimõtte (sh usuühenduste enesekorraldusvabaduse) vastu austuse säilitamine on ülioluline kõigi usuühenduste, just nagu ka laiemalt vaba ühiskonnakorralduse vaatepunktist.
(4) Neljandaks on läbinähtav, et reaalse (nii sisemise kui ka välise) julgeolekuohu võib tekitada mitte Pühtitsa kloostri 130 aastat väldanud eksistentsi jätkumine senises vormis, vaid hoopis valitsuse enda tegevus, millega ähvardatakse klooster sundlõpetada, kui see ei allu valitsuse õigusvastastele nõudmistele. Kloostrit sundlõpetama asudes pakutaks kindlasti nii Lääne kui ka Venemaa meediale rohkelt ainest näitamaks, et Eestis on võtnud maad diktatuurilised hoiakud, mida rakendatakse rahvuslike ja usuliste vähemuste tagakiusamiseks. See kahjustaks Eesti ühiskonna huve rängalt, mitte ei teeniks neid. Võimalik, et valitsus näeb võimalust positsioneerida end sedasi provotseeritud konfliktis rahvuslike huvide eestseisjana, aga niisugune püüdlus oleks raskelt küüniline ja vastuolus ühise hüve teenimise kohustusega (mille oluliseks osaks on ühiskonna sisemise harmoonia ja rahu säilitamine).
Oma hiljutistes kommentaaris väljendas kapo endine peadirektor Arnold Sinisalu arvamust, et kirikuvõim ei saa öelda, et ei allu valitsuse korraldustele. Tegelikult teame ju kõik, et see ei vasta tõele, sest ebaõiglastele ja õigusvastastele korraldustele ei pea alluma mitte ainult usulised ühendused, vaid üldse mitte keegi. Vastupidisest hoiakust nähtub riiki kõikvõimsaks pidav diktatuuriline mõtlemine ning sellega kaasas käiv austuse puudumine õigusriigi põhimõtte vastu.
Sinisalu eksib jämedalt ka väites, et “see on ikka Eesti riigivõimu asi, kuidas seda usuelu korraldada”. Vastupidi, usuelu korraldamine mitte ainult ei ole Eesti riigivõimu asi, vaid põhiseadus keelab valitsuse sekkumise usuelu korraldamisse (eriti usuühenduste sisemise enesekorralduse mõttes). Just samuti on väär Sinisalu hinnang, et “siin mingeid häid ja meeldivaid lahendusi, mis kõigile sobiksid, ei olegi olemas”. Tegelikult on olemas väga lihtne ja õiglane lahendus – valitsus loobub oma egaõiglastest ja õigusvastastest nõudmistest ning pöördub austuse juurde põhiseadusega tagatud usuvabaduse põhimõtte vastu.
Kõike eelnevat silmas pidades on ka minul palve jätta klooster rahule – nii kloostri enda, teiste usuühenduste ja inimeste usuvabaduse sälitamise kui ka Eesti ühiskonnas suuremate pingete ärahoidmise huvides. Oleks väga kahetsusväärne, kui Eesti Vabariik moondub sisuliselt sarnaseks kloostreid ründavaks monstrumiks, nagu oli seda bolševistlik Nõukogude Venemaa – isegi, kui sarnasust püütakse varjata oma palet ilustava, demokraatia ja õigusriikluse loosungeid kandva maskiga. Tuletagem meelde, et austus usuvabaduse vastu on Lääne väärtuste tuumne osa.
Sageli on probleemidele kõige paremaks lahenduseks oma vigade tunnistamine ja meeleparandus. See siin on valitsuse jaoks kindlasti üks sellistest olukordadest. Kui me ei taha, et suuremad ja tugevamad käituksid Eesti Vabariigiga ebaõiglaselt, oma jõupositsiooni ülbelt ja hoolimatult ära kasutades, siis peaks ka Eesti Vabariik ise vältima niisugust käitumist endast nõrgemate suhtes. Rahvatarkuski ütleb, et mida külvad, seda lõikad.
Kloostri vaenamise asemel tuleks olla hoopis tänulik, et Eestis eksisteerib niisugune koht, kus pühendutakse, nagu klooster oma kirjas kinnitab, igapäevaselt palvele “Eesti heaolu ja õitsengu eest, rahu eest Eestimaal ning Eesti rahva heaolu eest.”
Lugupidamisega
Varro Vooglaid
