Sel nädalal oli Riigikogus kahtlemata kõige olulisemaks teemaks seaduseelnõu 332 arutamine, millega valitsus tahab esimese riigina Euroopas luua seadusliku raamistiku Venemaa nö oligarhide külmutatud vara konfiskeerimiseks ja sellest saadud raha Ukrainale andmiseks.
Paraku püütakse seda teha viisil, mis on minu hinnangul täiesti ilmselges vastuolus põhiseaduse paragrahvis 32 tagatud igaühe õigusega eraomandi puutumatusele – täpsemalt nõudega, et “omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult […] õiglase ja kohese hüvituse eest.”
Valitsuses on mõeldud välja skeem, mille kohaselt isikutele, kellelt võetakse vara ära, antakse paber, mille alusel nad võivad hüvitist taotleda Venemaalt – seda siis juhul, kui Venemaa peaks kunagi otsustama, et hakkab Ukrainas põhjustatud sõjakahjusid hüvitama (mida ei juhtu loomulikult mitte kunagi). Ilmselgelt ei täida see põhiseaduses sätestatud nõuet, et omandi võõrandamisel tuleb maksta välja õiglane ja kohene hüvitus.
Ehk välispoliitiliste eesmärkide teostamiseks tallutakse austus põhiseaduse vastu jalge alla, mis on väga ohtlik palju laiemas plaanis – kui vara võõrandamisel ei peeta enam reaalselt põhiseaduses sätestatud piirangutest kinni, siis on meie kõigi vara põhimõtteliselt vähem kaitstud. Seejuures on vastuolu põhiseadusega nii ilmne, et jääb mulje, nagu teaks eelnõu esitajad seda isegi ning nagu esitatakski eelnõu selleks, et omalt poolt saaks asja tehtud ja et eelnõu jõustumine jääks siis mitte valitsuse, vaid presidendi või õiguskantsleri taha.
Jüri Raidla on öelnud selle kohta tabavalt: “Me ei tohi mitte mingil juhul pakkuda Kremlile seda rõõmu, mis seonduks Vene agressiooni tõttu Eesti õigusriikluse devalveerimisega meie endi poolt. Eesti põhiseadust ei saa tõlgendada poliitilise otstarbekuse printsiibist lähtudes, isegi mitte Ukraina toetamisel.”
Sama teema oli esmaspäeval arutlusel õiguskomisjonis, kus nägin, et tegelikult saavad ka koalitsioonisaadikud probleemist aru, aga keegi ei taha midagi selle kohta öelda, kuna nii võiks saada endale külge sildi, justkui oldaks Venemaa huvide eestseisja ja puudulik Ukraina toetaja.
Ootuspäraselt hakatigi täpselt sellist narratiivi nt Igor Taro poolt kolmapäeval täiskogu istungil põhiseaduse kaitseks kriitiliste küsimuste esitajate (kõik muidugi vaid meie fraktsiooni liikmed) suhtes kruttima.
Lisaks põhiseaduslikule aspektile on see eelnõu väga problemaatiline ka prudentsiaalsuse mõttes. Kui EV on ainuke Euroopa Liidu riik, kes niisuguse asja ära teeb, lootes et teised tulevad järgi, aga tegelikult ei tule ja me jääme täiesti üksi, siis käitume ise täiesti ebamõistlikult, kutsudes kurja karja. Võib olla täiesti kindel, et Venemaa poolt järgnevad sellele vastumeetmed, kusjuures välisministeerium ei ole isegi analüüsinud, milliseks võib sellest tingitud materiaalse kahju ulatus kujuneda. Sellele aspektile osutas oma kõnes tababalt kolleeg Ants Frosch.
Kokkuvõttes on siin tegu kõneka näitega sellest, kuidas meie välis- ja julgeolekupoliitikat aetakse viisil, et eesmärgiks ei ole meie riigi ja rahva heaolu, vaid sootuks muud huvid, väljastpoolt dikteeritud huvid. Kaja Kallas saab selle eest mõnelt globalistide mõttekojalt järjekordse auhinna, aga see kõik tuleb meie rahva ja riigi eluliste huvide arvelt. Iseseisvusest ja riiklikust väärikusest on asi väga kaugel.
Allpool on mõned väljavõtted minu temaatilistest sõnavõttudest kolmapäeval toimunud valitsuse infotunnis ja seejärel täiskogu istungil eelnõu 1. lugemisel. Kogu temaatiline arutelu on võimalik järalvaadata SIIT (alates ca 1:56:37).
Keda huvitab, leiab stenogrammid siit:
- INFOTUND (alates 12:27): https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202311151200
- TÄISKOGU ISTUNG (alates 16:07 ja 16:29): https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202311151400
