Rongiga Tartust Tallinna poole sõites istus teisel pool vahekoridori minu kõrval üks ilus noor perekond — isa ja ema kahe väikese lapsega (vanuses 2 aastat ja 6 kuud). Kuna neil autot ei ole, reisiti hommikul rongiga Tallinnast Jõgevale sugulase sünnipäevale ja nüüd õhtul tagasi koju Tallinna.
Vaadates, kuidas nad terve reisi kannatlikult laste eest hoolitsesid, olgugi et väsitav päev oli juba selja taga, mõtlesin, kui lihtne on tegelikult mõista, miks perekond väärib ühiskonna erilist austust, hoolt ja toetust (nagu põhiseaduski seda tunnistab). Väärib sel lihtsal põhjusel, et perekonnas abikaasad ohverdavad end armastuses teiste (vastastikku teineteise ja ühiselt oma laste) hüvanguks ja see ongi inimlikus plaanis absoluutselt kõige olulisem protsess, mis ühiskonnas aset leiab.
Kui palju kergem oleks selle noore paari elu ilma lasteta? Mõõtmatult. Aga et nemad ei ole läinud kergemat, enesekeskset teed, vaid on valinud raskema, aga sügavalt tähendusrikka ja väärika, teistele pühendumise tee. See vääribki kogu ühiskonna sügavat austust — seda enam, et ühiskonna enda eksistents sõltub otseselt sellest, kas noored valivad jätkuvalt teistele pühendumise tee või lähevad enesekeskse elu teele.
Noori perekondi tuleks rohkem märgata ning neid tuleks kasvõi hea sõnaga rohkem tunnustada ja toetada. Seda saame kõik alati teha. Riik peaks aga tegema palju rohkem, et noored perekonnad saaksid seda ühiskonna lugupidamist ja toetust, mida nad väärivad. Teha saaks selles osas vägagi palju – nt võiks see sama pere saada soetada endale auto ilma käibemaksu tasumata, samuti võiks nad saada kodu soetamiseks laenu, mis seoses laste saamisega kustutataks (nagu Ungaris).
Lõpuks on küsimus ka ei vähemas kui selles, kas riik suudab täita oma põhiseadusega sätestatud kohustust tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Fakt on see, et ilma niisuguste noorte peredeta, kes raskustest hoolimata lapsed vastu võtavad ja nad armastuses üles kasvatavad, kindlasti ei suuda.
Algselt avaldatud Facebookis
