Meedia võimendab sageli riikliku julgeolekuaparaadi ehk nö süvariigi poolt ette söödetud narratiive. Viimase aja tähelepanuväärseteks näideteks on väited, et käpardlikud rünnakud toonase siseministri Lauri Läänemetsa (elukaaslase) auto ja Isamaa taustaga meediategelasele Mart Luigele kuuluva kohviku Slava Ukraina vastu korraldati Venemaa eriteenistuste tellimusel ja juhtimisel (vt nt siit ja siit).
Minu hinnangul on selline käsitlus tõsiseid küsimusi tekitav, et mitte öelda ebausutav. On raske võtta tõsiselt narratiivi, mille kohaselt sääraste pehmelt öeldes lihtsakoeliste ja lohakalt teostatud operatsioonide taga seisavad Venemaa eriteenistused. Mitte ainult seetõttu, et niisugune tase oleks kohane pigem tänavakaakidele kui luureorganisatsioonidele, vaid ka seepärast, et juhtunu sarnaneb liialt kümme aastat tagasi toimunud Vao küla pagulaskeskuse otsaseina väidetava süütamisega.
Palalleelid Vao küla põgenikekeskuse väidetava süütamisega
Ka tollal meile esitatud narratiiv vägivaldsetest rassistidest oli tõendusliku aluse puududes väga ebausutav. Ent ka siis oli Eesti poliitilise eliidi reaktsioon kiire ja silmnähtavalt koordineeritud. Nii kirjutas reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas toimunut hukka mõistes, et “enam kui 50 inimese kodu süütamine on jõhker kuritegu, millele ei ole mitte mingisugust õigustust.” Euroopa Parlamendi reformierakondlasest liige Urmas Paet lajatas, et „ligi 70 magava inimese, sealhulgas laste kodu süütamine keset ööd on ränk kuritegu, millesse tuleb suhtuda väga tõsiselt. Tegemist on potentsiaalse massimõrvaga.”
President Toomas Hendrik Ilves nõudis aga, et ootab igalt parlamendierakonnalt avalikku ja ametlikku seisukohta, “millest saab rahvas aru, kellele loeb õigusriik, inimelu ja põhiseadus.” Sisuliselt nõudis president enne asjaolude väljaselgitamist erakondadelt poliitilist lojaalsusvannet määratud globalistlikule kursile.
Sotsialistist kaitseminister Sven Mikser deklareeris, et „Vao pagulaskeskuse süütamine on vihakuritegu ja selle teo toimepanijad peavad vastutama.” Ühtlasi lisas ta, et “kaasvastutust kannavad paraku kõik need, kes oma avalikes esinemistes ja sotsiaalmeedia-postitustes õhutavad põhjendamatuid hirme ja kütavad üles vihkamist teistsuguse nahavärvi ja kultuuritaustaga inimeste suhtes.“ IRL-i esimees Margus Tsahkna nimetas aga juhtunut “jõhkraks provokatsiooniks”. Ootuspäraselt andis oma panuse ka sotsialistide toonane esimees Jevgeni Ossinovski, teatades et “minna pagulaste ja põgenike elu kallale on räige metslus, millele ei saa olla ühtegi õigustust ega vabandust.”
Ehk globalistliku agenda pooldajatele oli Vao pagulaskeskuse otsaseina süütamine justkui sülle kukkunud kingitus jõulise propagandavõidu väljavõtmiseks. Kui aga mitu kuud hiljem tuli siseminister Hanno Pevkuril kommenteerida uurimise seisu, jäi ta äärmiselt kidakeelseks, tunnistades et „osa tõenditest jäi kogumata, sest sündmuskoht oli väga keeruline tõendite võtmiseks. Vihm ja kustutusvesi uhunud vajalikud tõendid minema.” Juba 2016. aasta sügisel lõpetati uurimine vaikselt ilma mingite tulemusteta. Ehk selgub nii ühe, teise kui ka kolmanda juhtumi kohta kunagi rohkem, aga tänase seisuga peame leppima sõnumitega, mille paikapidavust ei saa me iseseisvalt kontrollida.
Cui bono?
Sellises kontekstis tasub ikka küsida – cui bono? Ehk kes sellest kõigest tegelikult võidab? Üha tõenäolisem tundub, et niisugused juhtumid – olgu need lavastatud või vähemalt teadlikult vääralt tõlgendatud, esitletud ja võimendatud – teenivad hoopis kodumaiste võimustruktuuride huve. Kui ühiskonnas õnnestub kunstlikult üleval hoida hirmu, ärevuse ja pideva ohu fooni, siis saab seda edukalt kasutada poliitiliste otsuste – olgu need seotud välis- ja julgeolekupoliitika, maksutõusude või põhiseaduslike vabaduste kärpimisega – õigustamiseks.
Just nagu Vao põgenikekeskuse otsaseina väidetav süütamine teenis hästi eesmärki sildistada ohtlikuks ühiskonnas laialt levinud immigratsioonivastased hoiakud ja need taanduma sundida, nii teenib Läänemetsa auto ja Slava Ukraina kohviku ründamisega seonduvalt esitatud narratiiv eesmärki näidata Venemaa eriteenistuste tegevuse ohtlikkust ja sellega seonduvalt koondada toetust jõustruktuuride võimupiiride laiendamisele kodanike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste arvelt.
Samas on raske näha, mida Venemaa eriteenistused selliste käpardlike operatsioonide korraldamisest võidaks. Kui nende eesmärk oleks oma mõjuvõimu näitamine, hirmu külvamine või strateegiline eskaleerimine, siis tuleks ka rakendada meetmeid, mis päriselt tekitavad hirmu ja ebakindlust. Kõnealuste toorelt ja ebaprofessionaalselt läbiviidud operatsioonidega saavutataks aga risti vastupidist – kinnistuks kuvand, et Venemaa eriteenistused ei ole oma saamatuses tõsiseltvõetavad. Seega, kui keegi meile esitatud narratiivist võidab, siis vaevalt et on see Venemaa.
Kui avalikkusel ei ole võimalik esitatud väidete tõepärasust kontrollida – ehk kui meile lihtsalt teatatakse, et Slava Ukraina kohviku “süütamise taga oli Vene luure mõjutustegevus” ja seejärel eeldatakse, et me seda usume –, siis ei ole tegu mitte informeerimise, vaid usalduse nõudmisega.
Näiteks Läänemetsa (elukaaslase) auto süütamise järel selgitati meile ERR-i vahendusel:
“Täna öösel löödi siseminister Lauri Läänemetsa isikliku auto aknad puruks. Kohale saadeti politseipatrull ja lisajulgestus. Politsei uurib juhtumit koos kaitsepolitseiga kriminaalmenetluses.”
Aga keegi ei küsi, miks peaks kõige õhem pättus, auto akende lõhkumine, tooma koheselt kohale mitte ainult politsei lisajulgestuse, vaid ka kapo ja meedia ehk nö täisorkestri. Milleks? Kas mitte ehk selleks, et kogu meie riigile ja rahvale oleks koheselt selge, et asi on erakordselt tõsine ja äärmiselt kaugeleulatuvate järelmitega? Terroristid oleksid ju võinud vähemalt 10-liitrise bensiinikanistri auto alla lükata ja efektse tulevärgi korraldada, aga… seda ei tehtud, sest Läänemetsa auto oli alati pargitud naabrite sõidukite vahele ja seda põlema pannes oleks põhjustatud paras kaskopundar. Liiga palju osalisi, liiga palju küsimusi, menetlusi ja erinevaid vaigistamisi… Kuidas selline tõlgendus kõlab? Ja kas selle paikapidavust ei peaks uuriv ajakirjandus kontrollima?
Tõsi, tänaseks on Läänemetsa auto akende lõhkumisega seonduvalt terve rida inimesi vähemalt esimeses kohtuastmes süüdi mõistetud, aga millistele tõenditele tuginedes peaks arvama operatsiooni GRU tellituks, seda pole endiselt vähemalt meedias avaldatud. Temaatilises Postimehe artikliski kirjutatakse, et kriminaalnemenetluses kogutud tõendid vaid “viitavad” GRU seotusele, mitte ei kinnita seda.
Paraku ei täida meedia meie väikeses ja risti-rästi läbikasvanud riigis oluliste küsimuste puhul oma kriitilist rolli, vaid tegutseb pelgalt võimunarratiivide võimendajana. Muu hulgas nägime sama mustrit olukorras, kus ekspertidena esitletud Rainer Saks ja Raivo Vare rääkisid “Aktuaalse Kaamera” vahendusel sadadele tuhandetele televaatajatele, et Venemaa ise lasi õhku oma Nord Stream 2 torujuhtmed, ilma et oleks esitatud tõendeid või avaldatud ka alternatiivseid vaatenurki. Mitte keegi ei esitanud teravaid küsimusi, ei kaevanud sügavamale ega uurinud, mis võis tegelikult toimuda – isegi olukorras, kus eelnevalt olid nii USA president kui ka mitmed teised USA kõrged ametikandjad selgesõnaliselt lubanud Nord Stream 2 torujuhtmed hävitada.
Kui meedia ei täida neljanda võimu rolli, vaid käitub riigivõimu hääletoruna, siis kaotab ta ootuspäraselt usaldusväärsuse. See loob olukorra, kus kogu ühiskondlik korraldus põhineb informatsioonil, mida ei ole võimalik tõestada ega kontrollida, ent mille vastu sõnavõtmist peetakse kahtlaseks või isegi vaenulikuks. Nii ongi juhtunud. Muu hulgas ka e-valimiste puhul.
Riigivõimul ei ole õigust oma rahvast eksitada
Riigivõimul ei ole isegi parimateks arvatud kavatsuste korral mingit õigust oma kodanikke sihilikult valeinformatsiooni abil eksitada, st kujundada teadlikult moonutatud arusaama tegelikkusest. Ei, riigivõimul ei ole õigust enesemääratlusele valede abil, nagu Jaak Aaviksoo omal ajal avameelselt kirjutas. Väide, et “rahva ühtsust ja usaldust tuleb ju säilitada”, ei saa olla vastuvõetavaks õigustuseks läbipaistmatusele või vassimisele. Vastupidi – vaid valmisolek rääkida ausalt ja tunnistada ka ebamugavaid fakte loob tegelikku usaldust.
Ehk kui riik ehitab oma kommunikatsiooni üles hirmule, teadmatusele ja segadusele, lootuses niimoodi saavutada poliitilist tuge otsustele, milleks muidu ühiskondlik toetus puudub – nagu Kaja Kallase juhitud Reformierakond, vaikides valimiste eelselt maksude tõstmise kavatsuse maha –, on tegemist selge usalduse kuritarvitamisega. See omakorda lammutab, mitte ei kasvata ühiskonna kokkukuuluvustunnet. Konsolideerimine hirmu pinnalt ja hirmu ümber on mitte lihtsalt sihtgruppi alavääristav, vaid niisuguse vundamendi põhimõttelise nõrkuse tõttu ei saa see pikemaajalise (kaitse)strateegia vaatest kandev olla.
Veelgi ohtlikumaks muutub olukord siis, kui niisugune praktika saab normiks. Kui kodanikult oodatakse, et ta lepib sõnumiga “me teame, mis juhtus, aga me ei saa teile tõendeid näidata – usaldage meid”, on vaba ühiskonna toimimise alustalad juba kõdunenud ning teostuvad autoritaarse riigikorralduse mustrid. Ja kui kriitikavaba allumine niisugustele nõudmistele muutub rahva seas harjumuseks, siis ei saa enam rääkida vabadest kodanikest, vaid ainult manipuleeritavast maksumaksjate massist. Ehk elanikest pole saanud kodanikud, vaid hoopis kodanikest elanikud – kui nad üldse kunagi kodanikud olidki.
Vahemärkuse korras: oluline on seegi, et isegi kui ametlikud versioonid osutuvad tagantjärele tõeks, ei muuda see õigustatuks nende varasemat kriitikavaba omaksvõttu ajal, mil tõendeid kas ei esitatud või mil need polnud kättesaadavad või olid koguni teadlikult varjatud. Ehk hiljem ilmnev tõde ei õigusta vaikimist, küsimustest hoidumist ja kriitilise mõtlemise allasurumist hetkel, mil inimesed oleksid pidanud õigustatult küsima: miks, mille põhjal, kelle hinnangul, milliste alternatiivide kõrval jne? Ilma selle reflektiivse ja kriitilise vaimuta muutub ühiskond paratamatult manipuleeritavaks.
See on üks olulisemaid õppetunde, mille oleks pidanud kaasa tooma koroonaaeg ühes rohkete võimupositsioonilt kehtestatud manipulatsioonide ja valedega. Ka tol ajal nõuti kodanikelt pimesi usaldust, lubamata arutelu teatud teemadel (mh viiruse ohtlikkus, tõhusad ravivõimalused, vaktsineerimise põhjendatus, vaktsiinide tõhusus ja ohutus, vaktsineerimisvabaduse tähendus jms), piirates alternatiivsete vaadete levikut ja sildistades teisitimõtlejad kas pahatahtlikeks, rumalateks või koguni ohtlikeks. Avalik diskussioon allutati hirmule, nn ekspertide autoriteedile ja meedia poolt kehtestatud ühetaolusele narratiivile.
Alles hiljem, aastaid pärast kriisi haripunkti, sadu tuhendeid ebavajalikke süstimisi ja paljude kahetsusväärsete kõrvalnähtude ilmnemist hakkasid paljud toonased otsused ja narratiivid ka laiema avalikkuse silmis murenema: selgus, et kõik ei olnudki nii ühene, nii põhjendatud ega nii vältimatu, nagu meile tol hetkel ülijõuliselt sisendati. Selgus, et pimeda kuuletumise asemel pidanuks praktiseerima kriitilist mõtmist, esitama küsimusi ja nõudma vastuseid…
Hirm halvab vaba ühiskonna eeldused
15 aastat tagasi bestsellerina avaldatud artiklitekogumikus “Kõige taga oli hirm” kirjutasid Sofi Oksanen ja Imbi Paju Nõukogude Liidu hirmutusvõtete mõjust Eestile ja eestlastele – ja sellest, kuidas tavalised inimesed hirmule ja propagandale ülesehitatud ühiskonnas hakkama said. Täna näeme neid mustreid ülevõimendatud kujul väidetavalt vabas Eestis, aga hoiatavaid paralleele tõmmata ei oska või ei taha. Kõnekas seegi.
Muidugi ma mõistan, et Venemaa eriteenistuste tellitud ja juhitud süütamiste narratiivi kahtluse alla seadmine või isegi selle suhtes küsimuste tõstatamine tembeldatakse venemeelsuse ilminguks, Kremli jutupunktide esitamiseks või nö kasuliku idioodina käitumiseks. Just selline sildistamine hoiab paljusid inimesi tagasi ja summutab avaliku arutelu juba eos – ka seal, kus küsimuste taustaks ei ole midagi muud kui siiras tõetaotlus. See ongi põhjus, miks neid küsimusi tuleb esitada – just seepärast, et pea keegi neid enam esitada ei julge. Vaikus ei ole neutraalne, vaid toidab süsteemi, mis taotlebki pimedat allumist ja karistab kahtlemist.
Vabas ühiskonnas ei saa kodanike roll piirduda passiivse uskumisega. Kodanikud ei ole pelgalt infotarbijad, kelle ülesanne on usaldada autoriteete, vaid teadlikud ühiskonnaliikmed, vabad subjektid, kellel on õigus ja ka kohustus küsida, analüüsida ja nõuda tõestust. Kui ametlikke seletusi ei tohi enam kahtluse alla seada, ilma et sind tembeldataks reeturiks või mõjutustegevuse tööriistaks, on kadumas alus, millele vaba ühiskond toetub: sõnavabadus, kriitiline arutelu, dialoog kodanike ja võimu vahel ning vastutus.
Selline õhustik tekitab hirmu, enesetsensuuri ja intellektuaalset tardumust, kus argumentatsioon asendub kuulekuse ja harjumuspärase kahtlusteta nõustumisega. Kui kriitilisel mõtlemisel baseeruvat avalikku arutelu enam ei toimu, muutuvad kodanikud ühiskonna suhtes kas apaatseks või vaenulikuks. See tendents süveneb päev-päevalt ka Eestis ning seda ei väära laulupeo laadsed pistelised tundepuhangud.
Riigivõim peab kodanike usalduse välja teenima, mitte seda eeldama
Niisiis peab avalikkusel säilima õigus küsida: kus on tõendid? Kes neid kontrollis? Miks neid ei avalikustata? Kuidas saame olla kindlad, et meile esitatud väited peavad paika? Jne. Kui need küsimused muutuvad ebamugavaks, otseselt või kaudselt karistatavaks või faktiliselt keelatuks, kui võimude poolt tõenditeta esitatud narratiivide vastuvõtmine muutub vaikimisi normiks, kaotame aluse poliitiliste otsuste legitiimsuseks. Ühtlasi on see väga ohtlik, eriti olukordades, kus kaalul on riiklik julgeolek ning kodanike õigused ja vabadused.
Usaldust riigi ja kodanike vahel ei saa rajada käsule usaldada. See peab tuginema läbipaistvusele, tõendatusele ja valmisolekule vastutada. Usaldus pole eeldus, vaid tulemus – see tuleb järjepidevalt välja teenida ja seda peab pideva pingutusega taastootma. Kui see asendub nõudmisega kuuletuda, on vaba ühiskonna ja demokraatliku riigikorralduse alusmüür juba pragunenud.
Seetõttu peab ikka ja jälle kordama, et me ei tohi vaikida. Me ei tohi karta küsimusi esitada ja meile esitatud väidetele paikapidavuses veendumiseks tõendeid nõuda. Me ei tohi lubada, et meid vaigistatakse sildistamisega. Selle eelduseks on mitte sildistamist peljata. Küsimus pole selles, kelle poolel keegi seisab – küsimus on põhimõttes. Küsimus on selles, millises ühiskonnas me tahame elada – kas sellises, kus kodanikel on õigus esitada võimule küsimusi ja nõuda vastuseid ning võim peab vastutama, või sellises, kus võim ei pea midagi põhjendama, sest keegi ei julgegi enam küsimusi esitada.
