Laulu- ja tantsupeo varjus ilmus ootamatult avalikkuse ette (ja kadus sama kiiresti avalikkuse tähelepanu alt) valitsuse järgmine perekonnavaenulik sigadus – seekord plaan koduõppe piiramiseks. Tegemist on järjekordse täiesti valepidise sammuga, mis kitsendab kodanike vabadust, antud juhul siis vanemlike õiguste näol. Vanemate suhteliselt avarad võimalused koduõppe praktiseerimiseks on seni olnud üks neist harvadest valdkondadest, kus Eesti riigikorraldus on vaba ühiskonna ideaale paremini järginud kui paljud teised Euroopa riigid.
Näiteks Saksamaal on koduõpe olnud alates Hitleri ajast keelatud, mistõttu on paljud oma lapsi kodus õpetada tahtvad perekonnad pidanud emigreeruma. Sisuliselt keelatud (või lubatud vaid väga erandlikel juhtudel) on koduõpe ka Rootsis, Küprosel, Kreekas, Hollandis ja Hispaanias – võimalik, et ka mujal). Nüüd siis tahetakse ka Eestis selles osas vabaduse piire koomale tõmmata. Kui eelnõu jõuab parlamenti, saab selle sisusse põhjalikumalt süveneda, ent juba praegu peegeldub selles hoiak, mis on omane totalitaarsele riigikorraldusele. Selle hoiaku kohaselt ei nähta lapsi perekondade osana, vaid riigi omandina, riiklikult hallatud ressursina. Vanemlikud õigused kehtivad ja on selle arusaama kohaselt kasutatavad vaid niivõrd, kuivõrd riik seda võimaldab.
Postimees vahendab haridus- ja teadusministeeriumi ametniku Jürgen Rakaselgi sõnu, et “meil on ühine kokkulepe riikliku õppekava näol ja see kehtib kõigile lastele.” Ent mina ei ole küll lapsevanemana mingit sellist kokkulepet kellegagi sõlminud ega ka tunnista end sellega seotuks. Pean lihtsalt nentima, et minu riik surub seda mulle peale, valikuvõimalust jätmata. Lapsevanemana peaks mul aga olema õigus ja vabadus otsustada oma laste haridustee üle ilma, et riigil oleks õigus selles osas ettekirjutusi teha. Nii peaks toimima vaba ühiskond.
Eelnõu järgi peab koduõppe taotlus olema “põhjendatud”. Kuid kes otsustab, mis on piisav põhjendus ehk millal arvata vastav soov põhjendatuks? Muidugi mitte vanemad, vaid ikka ametnikud. Kui seni on koduõppe edenemist hinnatud kaks korda aastas, siis uus kord nõuab igakuist aruandlust. See tähendaks vanemate asetumist pideva järelvalve alla – justkui nad oleksid vaikimisi kahtlusalused, kel tuleb ametnikele regulaarselt oma süütust tõendada. Ja see, kas koduõppe võimalus järgimsel kuul säilib või mitte, sõltub ametnike otsusest.
Oluline on meeles pidada, et loomuseaduse kohaselt ei ole riigil õigust ette kirjutada, kuidas vanemad oma lapsi kasvatavad ja harivad. Riigivõimu roll saab olla üksnes toetav ja abistav, mitte käskiv ega kontrolliv. Ulatuslikum sekkumine on õigustatud vaid juhtudel, kus lapse heaolu on tõsiselt ohus – näiteks väärkohtlemise või hooletusse jätmise korral. Seni aga, kuni lapse elu ja areng on vastutustundlikult vanemate hoole all – nagu see enamasti ka on –, puudub riigil legitiimne alus nende valikutesse sekkumiseks.
Nimetatud põhimõtte eiramine tähendab paratamatult liikumist autoritaarsuse suunas. Riiklik haridussüsteem ei ole iseenesest probleem, ent probleemiks muutub see kindlasti siis, kui see muudetakse ainuvõimalikuna kohustuslikuks. Kui riik kehtestab ideoloogiliselt tsentraliseeritud ja detailideni ettekirjutatud õppekava, mida kõigile lastele peale surutakse (ka erakoolides), siis muutub haridussüsteem olemuslikult totalitaarseks. Paraku on see protsess toimunud juba pikka aega, sest riigivõim kirjutab ette mitte ainult seda, mida ja kuidas lapsed peavad õppima, vaid üha enam ka seda, millised peavad olema laste maailmavaatelised hoiakud.
Sellises raamistikus käsitletakse lapsi kollektiivi liikmetena, keda tuleb ühtede ja samade standardite alusel vormida mitte niivõrd unikaalsetest isiksustest vabadeks kodanikeks, vaid massiühiskonna kandvat osa moodustavaks lojaalsete maksumaksjate massiks. Seega pole üllatav, et tsentraliseerivat mõtteviisi kandvad jõud püüavad kehtestada üha uusi norme, mis nõrgestavad perekondade autonoomiat ja tugevdavad riiklikku kontrolli. Vaba ühiskond sünnib aga mitte riiklikust kontrollist kodanike üle, vaid vastupidi, kodanike kontrollist riigivõimu üle.
