Eesti inimestele on mitukümmend aastat sisendatud, nagu kätkeks NATO lepingu artikkel 5 NATO liikmesriikide kohustust sekkuda sõjaliselt iga liikmesriigi kaitseks, kui see peaks sõjalise rünnaku osaks saama – ning et seetõttu on Eesti raudkindlat kaitset pakkuva NATO kollektiivkaitse vihmavarju all.
Paraku on see sisendus sisuliselt vale, sest mingit sellist kohustust NATO artikkel 5 ei kätke. Kuna valdav osa inimetest ei ole aga kunagi NATO lepingut lugenud – tõenäoliselt ei ole lepingu teksti lugenud ka enamik Riigikogu liikmeist –, siis seda lihtsat tõsiasja ei teata.
Artikkel 5 ütleb järgmist:
“Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitatakse rünnakuna nende kõigi vastu ning kui sedalaadi relvastatud rünnak aset leiab, abistab igaüks neist, rakendades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, viivitamatult sel viisil rünnatud lepingupoolt või lepingupooli, kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke meetmeid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudusid, eesmärgiga taastada ning säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.”
Mitte kusagil pole siin pandud kirja sõjalise sekkumise kohustust. Sisuliselt pole pandud kirja üldse mitte mingit konkreetset kohustust. Juttu on vaid üldsõnalisest kohustusest võtta rünnatud osapoole viivitamatuks abistamiseks kasutusele vajalikuks peetud meetmed. Need vajalikuks peetud meetmed võivad, ent ei pruugi hõlmata relvastatud jõu kasutamist. Ja lisaks eelnevale ei ole artikli 5 aktiveerumine automaatne, vaid eeldab poliitilist üksmeelt.
Meeldib see meile või mitte, aga nii see asi on. Reaalsuse enese ja teiste jaoks tegelikust meeldivamaks mõtlemine/seletamine/valetamine meid ei aita. Vastupidi, reaalsustajust irdunud soovmõtlemine ei ole kindlasti vundament, millele rahva ja riigi huve teenivat välis- ja julgeolekupoliitikat rajada.
Reaalselt ei ole NATO lepingu artikkel 5 kunagi rakendunud. Ja kui keegi usub – ka pärast Ukraina sõja kogemust –, et USA ja teised Lääneriigid oleksid Eesti sõjaliseks abistamiseks valmis astuma Venemaaga vahetult sõtta, siis uskugu. Aga ei maksa luua illusiooni, nagu selle usu näol oleks tegemist millegi enama kui usuga.
