Väärikate kodanike kohus on avaldada türanlikult käituva valitsuse vastu protesti, aga selleks, et protestid kannaksid head vilja, ei tohi need muutuda vägivaldseks.
Möödunud neljapäeval tekkis SAPTK korraldatud meeleavalduse järgselt sealt lahkuvate inimeste ja politsei vahel konflikt, mis sai Toompea tänaval ka füüsiliseks kokkupõrkeks. Tõsi, lumepallidega loopimise näol oli kokkupõrke iseloom meeleavaldajate poolt pehme iseloomuga (kontrast teistes Euroopa riikides toimunuga on suur) ja vaielda võib ka selle üle, kes konflikti provotseeris ja põhjustas. Aga konflikti toimumise fakti see ei muuda.
Sellepärast tahan rõhutada, et füüsilised kokkupõrked politseiga on vastuolus rahumeelsuse põhimõttega, millest oleme juhindunud eranditult kõigi SAPTK poolt korraldatud meeleavalduste läbiviimisel. Seda taotleme ka edaspidi.
On mõistetav, et olukorras, kus politsei käitub viisil, mida on raske pidada õiglaseks – näiteks takistades ligipääsu seaduslikule meeleavaldusele või tuues taktikalise varustuse ja koertega kiirreageerijad rahumeelseid kodanikke hirmutama –, tekib inimestes nördimus ja trots või koguni viha. Eelmise aasta kevadel kogesin isegi seda tunnet, seistes Vabaduse väljakul silmitsi täiesti mõõdutundetu politsei jõudemonstratsiooniga (mäletame ju hästi, kuidas suur hulk hambuni relvastatud politseinikke ahistasid Eesti Vabariigi hümni mänginud Silvia Ilvest ning toppisid kongi trummi patsutanud Mihkel Tiganiku ja piimamannergut toksinud Ardi Allikmetsa). Aga see tunne ei saa õigustada politseiga füüsilisse konflikti astumist, eriti veel muus seoses kui enesekaitseks.
Ükski füüsiline kokkupõrge politseiga ei aita meeleavaldustele kaasa. Vastupidi, valitsuse käpikuna tegutsev peavoolumeedia just seda ootabki, et haarata igast niisugusest intsidendist kinni ning mängida see maksimaalselt meeleavalduste vastu välja. Eelmisel nädalal demonstreeris seda eriti ilmekalt Sander Punamäe Postimehest, tegutsedes täiesti sihiteadlikult mitte ajakirjaniku, vaid valeliku propagandistina (mh kajastades meeleavaldust ilma korraldajate seisukohtade vastu üldse huvi tundmata). See, et temasugused autundeta inimesed just nii käituvad, on paraku antus, millega tuleb arvestada.
Seetõttu pean juba ennetavalt ütlema, et SAPTK õiguskeskus ei saa pakkuda õigusabi väärteo- või kriminaalasjades, mis algatatakse seonduvalt politseiga füüsilisse konflikti astumisega. Samuti ei saa me aidata koguda raha selliste konfliktide tõttu määratud trahvide tasumiseks. Vastasel juhul saadaksime välja tõele mittevastava sõnumi, nagu julgustaksime niisuguseid konflikte. Vägivalla vältimise põhimõttest lähtume ka edaspidi. Samas kavatseme ka edaspidi jälgida, et politsei tegutseks seaduslikult ning selgete seadusrikkumiste puhul väljendame protesti ja nõuame võimupiire ületanud ametnike vastutusele võtmist.
Kahtlemata on väärikate kodanike kohus avaldada türanlikult käituva valitsuse vastu protesti. Aga selleks, et protestid kannaksid head vilja, ei tohi need muutuda vägivaldseks. Rahumeelsus on meie tugevuse, mitte meie nõrkuse märk. Mida rohkem annavad meeleavaldajad inetule käitumisele voli, seda raskem on politsei inetut käitumist kritiseerida. Kokkuvõttes sõltub meeleavalduste kuvand, tähendus ja edupotentsiaal peaasjalikult sellest, kumb pool suudab käituda väärikamalt ja teha seda püsivamalt.
Lisaks eelnevale tasub märkida sedagi, et politseiga füüsilisse konflikti astudes ei ole meeleavaldajatel edu loota, sest poolte positsioonid on täiesti ebavõrdsed. Ühel poolel on riiklik vägivallamonopol ja pea täielik karistamatus, teisel pool on aga paljaste kätega kodanikud, kelle iga vägivaldne samm politseinike suunal kvalifitseeritakse väär- või kuriteona.
Näiteid pole tarvis kaugelt otsida: kui politseinikud panid Elvis Braueril alusetult ja vägivalda rakendades käed raudu ning toppisid ta 45 minutiks politseibussi kongi, siis ei rakendatud sedasi käitunud politseinike suhtes mingit karistust, olgugi et kohus tuvastas kirjeldatud tegevuse õigusvastasuse. Kui keegi viskab aga võimuliialdusi teostavaid politseinikke lumepalliga, saab ta kaela väärteo- või koguni kriminaalmenetluse. Erinevaid osapooli koheldakse täiesti erinevate standardite järgi, mis ei ole küll õige, ent mis on sellest hoolimata fakt.
Eelnevat silmas pidades kordan, et meie tugevuseks on rõhutatult rahumeelne käitumine, mis neutraliseerib jõupositsioonide ebavõrdsuse ja joonistab jõujooned välja viisil, kus poolte positsioonid on võrdväärsed. Kui tegutseme sedasi, siis ei ole kal politseil võimalik kusagilt kinni hakata ja iga nende võimuliialdus satub kriitilise tähelepanu alla just sellena, ilma et meedia saaks viia fookuse mujale.
Niisugusel juhul on protestidel potentsiaali kasvada ja kasvada – kaasates ka paljusid inimesi, kes konfliktsetele meeleavaldustele ei tuleks –, kuni saavutatakse piir, millest alates ei ole valitsusel enam võimalik proteste ignoreerida. Kindlasti on kompromissitult rahumeelne tee raskem kui konflikti astumise tee, sest see nõuab palju kannatlikkust ja enesevalitsust. Aga kui soovime protestidega edu saavutada, siis on see ainuke mõeldav tee. Muuseas, täpselt nii tegutsevad praegu vaprad meeleavaldajad Ottawas.
Kohtumiseni neljapäeval, Stenbocki maja ees!
PS! Seonduvalt vajadusega hoida meeleavaldusel korda, tasub meelde tuletada sellega seonduvat kehtivat õigust, millest andsime möödunud aasta mais koostatud analüüsis korraliku ülevaate.
