Terve rida inimesi on minult viimase nädala jooksul küsinud, kas suure nö pereheitmise käigus kavatsen ka mina riigikogu EKRE fraktsioonist lahkuda. Ma ei ole tahtnud emotsioonide üle keemise tingimustes selliseid tõsiseid otsuseid langetada. Aga olles lasknud emotsioonidel taanduda ja mõelnud olukorra üle järele, olen otsustanud jätkata fraktsiooni liikmena. Olen juba korduvalt öelnud, et ma ei poolda seda, kuidas EKRE sisetüli lahendati ja mul on tõsiselt kahju, et lahendus tuli destruktiivset, mitte konstruktiivset laadi. Kahju on ka sellest, et fraktsioon jäi heade kolleegideta, kellest pean jätkuvalt lugu. Uusi võimekaid inimesi saab aga toimunu taustal olema raske EKRE-sse kaasata.
Samas ei taha ma omalt poolt konservatiivse leeri lõhenemisse panustada. Fakt on see, et minu suhted Martin Helmega on alati olnud vastastikku lugupidavad ja koostööle orienteeritud. Selle tõttu nõustusin 2022. aasta sügisel tema kutsel EKRE nimekirjas Riigikokku kandideerima ja selles osas ei ole midagi põhimõtteliselt muutunud. Ühtlasi on Martin erakonna ja fraktsiooni esimehena täielikult austanud minu sõltumatust parlamendi liikmena ega ole mind kordagi survestatud tegutsema oma südametunnistuse vastaselt – ega isegi hoiduma õigete, ent avaliku arvamuse väljal kehtestatud valedega vastuolus olevate ja seetõttu eelduslikult ebapopulaarsete seisukohtade väljendamisest. Samuti ei ole EKRE fraktsioon taandunud olulistest põhimõtetest. Vastastikuse lugupidamise kõrval on just see aspekt (mitte juhtimisse, stiili või taktikasse puutuvad erimeelsused) fraktsiooni kuulumise või mittekuulumise seisukohast minu jaoks fundamentaalse tähtsusega.
Kuivõrd mina ei ole EKRE liige, ei ole otseselt minu asi osaleda vaidlustes selle üle, mil moel peaks erakonda juhtima. Seetõttu olen teadlikult hoidunud neis vaidlustes ning ka nende vaidlustega seonduvates intriigides ja tülides osalemisest. Samas ma muidugi loodan, et minu nõuandeid võetakse kuulda, muu hulgas seonduvalt sellega, et konservatiivse leeri tulevase edu eeldusena on vajalik tõsine kriitiline eneseanalüüs ning selle osana nii seniste puuduste tunnistamine ja kaardistamine kui ka läbimõeldud pingutus nende ületamiseks või leevendamiseks. Suutlikkus tunnistada oma vigu on mitte nõrkuse, vaid tugevuse märk, sest see nõuab inimlikult ehk kõige raskemat voorust, uhkuse pahe vastandiks olevat alandlikkust. Loosung, et siit edasi saab minna vaid paremaks, ei ole veenev ilma läbimõeldud visioonita neist eeldustest, mis peavad eksisteerima, et konservatiivsel poliitilisel liikumisel Eestis võiks näha arenguperspektiivi. Võimalik, et suurem konkurents konservatiivsel tiival innustab pöörama neile küsimustele senisest tõsisemat tähelepanu. Sellisel juhul võib sündida halvast ka head.
Küsimus, mille üle ma jätkuvalt mõtlen, on palju põhimõttelisem kui see, kas jätkata EKRE fraktsiooni liikmena või mitte. Küsimus on selles, kas jätkata Riigikogu liikmena. Möödunud aasta jooksul olen kogenud vahetult, et minust kui opositsioonisaadikust ei sõltu Riigikogus praktiliselt mitte midagi. Ilma liialdamata võin öelda, et Eesti Vabariigis on parlamentarism üks suur illusioon ja vale, sest kõik otsused on koalitsiooninõukogus ette langetatud ja Riigikogus vaid vormistatakse neid. Ükskõik kui mõistlike algatustega ma opositsioonisaadikuna ka esile ei astu, koalitsioon saadab need nii ehk naa prügikasti. Ühtlasi on opositsiooni võimalused ka obstruktsiooni kaudu parlamendi tööd mõjutada täielikult tasalülitatud.
Suures plaanis on jäänud alles vaid võimalus kasutada Riigikogu liikmeks olemisega kaasnevat areeni õigete põhimõtete kaitseks sõna võtmiseks ning hoiatamiseks nende sageli maha vaikitud, aga samas väga tõsiste ohtude eest, millega me rahva ja riigina silmitsi seisame. Eeldusel, et minu vabadust austatakse (nagu siiani on austatud), saan seda teha ühtmoodi hästi nii EKRE fraktsiooni liikmena kui ka fraktsioonitu saadikuna. Küsimus on aga selles, kas see on piisav põhjus Riigikogu liikmena jätkamiseks. Lõpuks taandub asi suuresti perspektiivitundele ehk küsimusele sellest, kas oma tegevust Riigikogus on võimalik pidada mõtestatuks või saaksin olla kasulikum tehes midagi muud, nt pühendudes SAPTK raames või muus vormis tööle tulevaste konservatiivsete liidritega, õiguskeskuse tööle või rahvahariduslikule meediategevusele.
See on küsimus, millele otsin jätkuvalt vastust. Just perspektiivitunde puudumise tõttu lahkus omal ajal Riigikogust minu isa ja kui see tunne kinnistub, lahkun ka mina. Kindlasti tahan vältida kujunemist inimeseks, kes hoiab ametikohast kinni vaid sellega kaasnevate hüvede tõttu. Jätkates praegu tegevust rahvaesindajana, püüan vältida seni Riigikogus valulikult kogetud tohutut ajakadu ning keskenduda rangelt vaid kõige olulisemale – seal hulgas või isegi enne kõike tegevusele väljaspool Toompea lossi. Riigikogus püüan jätkuvalt tõstatada põhimõttelise tähtsusega küsimusi, mida süsteem üritab maha vaikida. Samuti püüan pingutada selle nimel, et konservatiivne leer suudaks ka erinevatesse gruppidesse koondununa ületada omavahelise vaenu ning keskenduda vastandumise asemel koostööle. Riigimehelikkus nõuab seda. Aga kas seda reaalselt suudetakse või mitte, sellel on Eesti konservatiivse liikumise tuleviku seisukohast (paralleelselt põhimõttekindluse säilitamisega) võtmetähtsus.
Igal juhul on selge, et konservatiivne leer vajab mitte ainult koostööd, vaid selle eeldusena ka meeleparandust. Olen veendunud, et viimastel nädalatel nähtud destruktiivsete tagajärgedega tüli olnuks suurema alandlikkuse ja suuremeelsuse korral ületatav. Selleks, et pälvida suurema osa ühiskonna usaldus ja kaasata senisest tunduvalt enam võimekaid inimesi, peame saama ise inimestena paremaks. See eeldab omakorda, et keskenduksime iseenda, mitte teiste puudustele ning andestaksime oma võlglastele, nagu loodame, et meilegi andestatakse. Selle nimel tuleb pingutada, aga seda tuleb ka paluda. Sest lõpuks lähtub kõik hea vaid Jumala armust.
