17. septembri 2024 teatas Tallinna Ülikool senati otsusest võtta Rein Müllersonilt ära emeriitprofessori staatus. Seda sammu astudes tugineti etteheitele, et professor Müllerson on teinud koostööd Venemaa kui agressorriigi institutsioonidega ja kahjustanud seeläbi Tallinna Ülikooli mainet. Väidetav koostöö seisnes aga ei milleski enamas kui selles, et Müllerson osales, nagu ta on aastaid osalenud, ettekandega Venemaa justiitsministeeriumi korraldatud Peterburi õigusfoorumi nimelisel konverentsil.
Tallinna Ülikooli rektor Tõnu Viik ütles ülikooli senati otsuse õigustuseks [tsiteerin]: “Kuigi akadeemiline vabadus annab ülikooli liikmetele võimaluse administratiivse sekkumiseta tõstatada ja arutada ka avalikkusele ebapopulaarseid või mõistetamatuid seisukohti, siis selle kasutamine peab olema tasakaalus vastutusega, mida kanname ülikooli liikmete- ja kodanikena.”
Muidugi ei ole Viigi selgitused veenvad. Vastupidi, on ilmselge, et Tallinna Ülikooli otsus võtta Müllersonilt emeriitprofessori staatus kujutab endast taganemist akadeemilise vabaduse põhimõttest. Seejuures kaotab sellest sammust ennekõike Tallinna Ülikool ise, jäädes ilma sidemest maailmatasemel rahvusvahelise õiguse asjatundjaga, Eesti ühe kõige tuntuma elava õigusteadlasega.
Kõnealune kaasus on oma spetsiifilistes ilmingutes inetu, aga mitte vähem inetud on need ühiskondlik-kultuurilised tendentsid, millest juhtunu tunnistab. Nimelt nähtub sellest kaasusest järjekordselt Eestis aset leidev vaba mõtlemise ja arutelu üha süvenev sumbumine välispoliitikaga seonduvates küsimustes. Kahtlemata on Müllersoni emeriitprofessori staatusest väljaarvamine hoiatuseks kõigile teistele akadeemilisel positsioonidel olevatele inimestele. Sõnum on lihtne: kui kasutate akadeemilist vabadust selleks, et hälbida ettenähtud poliitilisest ja ideoloogilisest liinist, siis riskite oma staatuse kaotamisega.
Inimesed, kes peavad vaba ühiskonna ideaali oluliseks, ei tohi selle protsessi suhtes jääda vaikivateks kõrvaltvaatajateks, sest just vaikiv passiivsus on peamine, mis võimaldab probleemil muudkui kasvada ja süveneda. Isegi siis, kui me teatud seisukohtadega ei nõustu, on kriitiliselt oluline, et meie ühiskonnas säiliks võimalus erimeelsusi vabalt arutada, ilma et peaks kartma õiguslikke või sotsiaalseid sanktsioone – eriti kui jutt käib küsimustest, millest sõltub meie maa, rahva ja riigi saatus. Kui seda vabadust ei austata enam akadeemilistes ringkondades, on väga raske loota, et seda austatakse ühiskonnas laiemalt.
See ongi peamine põhjus, miks pakkusin omapoolse sammuna professor Müllersonile välja temaatilise vestluse salvestamise, mille ta ka vastu võttis. Järgnevatl kutsun teid seda vestlust kuulama ja kaasa mõtlema. Kui leiate, et vestluses väljendatud seisukohad vajavad avalikkuse laiemat tähelepanu, olen tänulik, kui jagate seda videosalvestust oma sõprade ja tuttavatega.
Intervjuu ise sai sisuliselt väga huvitav. Professor Müllersoni avar vaade geopoliitilisel areenil toimuvale ning ka Ukraina sõja tagamaade avamine selles kontekstis lahkneb selgelt meie inforuumis domineerivast propagandanarratiivist, aga just sellisena on vägagi tähelepanuväärne.
Head kuulamist ja kaasamõtlemist!
*** Vabandan tehniliste probleemide pärast seonduvalt salvestuse helikvaliteediga. Salvestades vestlust väljaspool stuudiotingimusi, on raske niisuguseid probleeme ette näha ja vältida.
Allpool on toodud esile Rein Müllersoni vastus Tallinna Ülikoolile.
Lugupeetud TLÜ senati liikmed!
Mulle on edastatud 17 senati liikme kiri, kus nõutakse minu tühistamist (ma ei tee nalja; see sõna on kasutatud kirjas) TLÜ emeriitprofessorina. Minu vastuses on vähemalt kaks aspekti.Esimene seisneb selles, et minu vaated sõjale Ukrainas ei lähe kokku Läänes ja eriti Eestis valitseva mainstream’iga, kuigi Läänes, eriti USAs, on kümneid eksperte (näiteks John Mearsheimer, Jeffrey Sachs, Anatol Lieven, Jacques Baud jne), keda ma tunnen, ja sadu vähem tuntuid, kes jagavad minu seisukohti nendes küsimustes.
Teine aspekt puudutab akadeemilist vabadust ning ka sõna-, mõtte- ja liikumisvabadust. Ma olen avaldanud mitmetes Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolide kirjastuse ajakirjades oma vaateid, mis otseselt puudutavad konflikti Ukrainas, kuid seda alati laiemas kontekstis. Ma lisan oma vastusele kolm artiklit, mis annavad ettekujutuse minu vaadetest.
Esimene nendest Ukraina – geopoliitika ohver (Ukraine – a Victim of Geopolitics), oli avaldatud juba 2014. aasta suvel, kui konflikt oli veel latentne. Kaks artiklit on ilmunud 2023.–2024. aastal.
Üheski artiklis ei kiida ma heaks Vene poliitikat Ukraina suhtes.
Analüüsisin nendes, milliseid rahvusvahelisi norme on Venemaa rikkunud ja millised negatiivsed geopoliitilised tagajärjed võivad nendel rikkumistel olla. Kuid erinevalt paljudest lähen palju kaugemale ja kaevan sügavamale ja seal ma leian, et peaaegu kõik asjaosalised on mitte ainult rikkunud rahvusvahelist õigust, vaid ka käitunud vastutustundetult (recklessly) ja silmakirjalikult.
Näiteks tunnistasid möödunud aastal nii Angela Merkel kui ka François Holland, et nn Minski kokkulepped, mille garantideks olid Saksamaa ja Prantsusmaa, ei olnudki mõeldud täitmiseks. Need olid vajalikud selleks, et relvastada Ukrainat sõjaks Venemaaga. Nende mittetäitmine oligi üheks faktoriks, mis viis sõjani.
Teine näide. Sel aastal tunnistasid kaks Ukraina delegatsiooni liiget, kes osalesid märtsis-aprillis 2022 Istanbulis Venemaaga läbirääkimistel (David Arahamia, delegatsiooni juht ja Ukraina parlamendi liige, ning Oleksandr Tšalõi), et Ukraina ja Venemaa olid praktiliselt valmis sõda lõpetama (põhiline Venemaa nõue, millega ka Ukraina pool nõus oli, oli Ukraina neutraliteet).
Sellele olid aga vastu põhiliselt anglosaksid (kulleriks oli Briti toonane peaminister Boris Johnson isiklikult), kes sundisid Ukrainat sõda jätkama (viited nendele faktidele on minu artiklis European Law Open, mis on lisatud sellele kirjale, viide 17, lk 862; ning samuti Branco Marcetic, Did the West deliberately prolong the Ukraine war? Responsible Statecraft, 4 Decembre 2023; Breaking the Stalemate to Find Peace: The Russia-Ukraine War – A Geneva Security Debate, 5 December 2023). (Johnson on ise selliseid väiteid hiljem avalikkuses eitanud – toim.) Ma ei taha koormata senati liikmeid oma arusaamisega sõjast Ukrainas ja ohtlikust maailmakorrast.
Toon siin ainult ühe lõigu oma viimasest artiklist, kus ma tsiteerin William Burnsi, praegust USA Luure Keskvalitsuse direktorit, kes juba 2008. aastal hoiatas Ameerika juhtkonda (EPL-i tõlge, originaaltekstis oli inglise keeles):
„Praegune CIA direktor William J. Burns kirjutas, olles ametis USA suursaadikuna Venemaal (2005–2008) ühe oma pikkadest meilidest välisminister Condoleezza Rice’le, puudutades nn NATO teekaardi andmist Ukrainale: „Kuid ühtlasi on raske üle tähtsustada strateegilisi tagajärgi, mida tooks kaasa enneaegse liikmesuse tegevuskaardi (MAP) pakkumine eeskätt Ukrainale.
Ukraina ühinemine NATO-ga oleks kõige eredam kõikidest Vene eliidi (mitte ainult Putini) punastest joontest. Üle kahe ja poole aasta kõnelusi Vene võtmetegelastega, alates Kremli sügavaimates hämarustes käsi rusikas hoidvatest isikutest Kremli teravaimate liberaalsete kriitikuteni, pole ma leidnud veel ainsatki, kes näeks Ukrainat NATO-s millegi muu kui otsese väljakutsena Venemaa huvidele. [- – -]
Praegu Venemaa vastab sellele. Vene-Ukraina suhted jäätuvad sügavalt.“ [- – -] Kirjutades samas meilis Gruusia võimaustest ühineda NATO-ga pool aastat enne lühidat Gruusia-Vene sõjalist konflikti, ennustab Ameerika saadik: „Järgneva Vene-Gruusia relvakonflikti tõenäosus oleks suur.“
Sama võib öelda Ukraina kohta. Kui Gruusia-Vene sõja vallandanud päästikumehhanismiks oli Saakašvili pöörane sissetung Lõuna-Osseetiasse, siis sõja Venemaa ja Ukraina vahel vallandasid sündmused, mis algasid Lääne poole toetatud coup d’etat’ (või revolutsiooniga) 2014. aastal Kiievis, Krimmi annekteerimise (või taasühendamisega) Venemaa poolt sama aasta mais ning konfliktiga Kiievi ja Venemaa poolt toetatud Ida-Ukraina mässuliste vahel, mida saatis Ukraina remilitariseerimine NATO riikide poolt.“
Minu selline mitmetahuline (multifaceted) suhtumine konflikti Ukrainas seletab mõningal määral, ma loodan, minu osalemist foorumil Peterburis.
Ma ei leia, et Venemaa on üksi süüdi rahvusvahelise pinge tõusus, mis viis sõjani. Tal on mitmeid kaasautoreid. Üks nendest on London, kus ma praegu seda kirja toksin.
Töötasin siin 18 aastat professorina, õpetades muuhulgas ka sõjaõigust. Minu akadeemiline vabadus oli peaaegu absoluutne. Kahjuks ei ole see nii enam isegi siin. Kuigi siin tühistatakse rohkem neid, kes ei ole mainstream’is näiteks transseksuaalide õiguste küsimustes nagu J. K. Rowling, „Harry Potteri“ autor.
Samal ajal ei tulnud kellelgi pähe tühistada Anatol Lievenit (Quincy vastutustundliku riikluse instituudi Euraasia programmi direktor), kes avaldas 27. augustil ajakirjas Foreign Policy artikli pealkirjaga „Kuidas Vene establishment näeb tegelikult sõja lõppu: sisevaade, mida Venemaa ootab ning mida ei oota vaherahust Ukainas“. Seal kirjutab ta oma hiljutisest visiidist Moskvasse. Eesmärgiks parem arusaam Vene vaadetest Ukraina sõja lõpetamise võimalustest.
Toon ära ühe lõigu tema artiklist (EPL-i tõlge, originaalis inglise keeles):
„Hiljuti oli mul võimalus rääkida anonüümsuse tingimusel laia rea Vene establishment’i liikmete, sh endiste diplomaatide, mõttekodade liikmete, akadeemikute ning äriinimeste, niisamuti kui mõnede inimestega laiemast avalikkusest. Läänel ning Ukrainal oleks kasulik mõista paremini nende arusaami sõjast ning selle kunagisest lõpust.“ Lisades küll, et „Ükski neist, kellega ma Moskvas kohtusin, ei väitnud end teadvat, mida Putin mõtleb.“
Istuda oma kabinetis kodus Eestis või Inglismaal ja kirjutada sellest, mis toimub Venemaal ja kuidas Moskva võib käituda näiteks kasvõi Eesti suhtes, on ju lihtsalt udu ajamine.
Praegu, kui suhtlemine Venemaaga on piiratud ja ainult propagandasõda nii Läänes kui ka Idas on ületanud kõik piirid, on vajalik kasutada kõiki võimalusi, et oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, mis toimub piiri taga. Suhelda ainult oma mõttekaaslastega on praktiliselt mõttetu.
Ma hindan akadeemilist vabadust ja üldse mõtte- ja sõnavabadust, nagu ka liikumisvabadust. Seda enam, et need väärtused olid väga piiratud minu noorpõlves, nagu mõned senati liikmed kindlasti mäletavad. Mulle on vastumeelt igasugune ühtemoodi mõtlemine. Ei ole suurt kasu, kui kohtuvad ja asju arutavad ühtemoodi mõtlejad (like-minded people, like-minded states).
Ma vaevalt õpiksin midagi uut suheldes ainult inimestega, kes mõtlevad nagu mina. Isegi kadunud Jaan Kaplinskiga, kes oma kirjavahetuses Tõnu Õnnepaluga mõned kuud enne oma lahkumist nimetab mind oma sõbraks ja mõttekaaslaseks, olid mul vahetevahel ka lahkarvamused.
Oma akadeemilises töös olen ma alati püüdnud jälgida Baruch Spinoza soovitust non ridere, non lugere, neque detestari, sed intelligere, mille ma eesti keelde tõlgiksin järgmiselt: ära irvita, ära nuta, ära põlga, püüa aru saada. Kahjuks on asjad praegu just vastupidi. Propagandistid irvitavad, nutavad ja põlgavad.
Arusaamise otsimine on ohtlik. Minu osalemist Peterburi juriidilisel foorumil (olen nõus sellega, et see üritus, nagu ka enamik selliseid üritusi – nii siin kui ka seal, on suurel määral propagandasõud) ei saa kuidagi nimetada koostööks Vene institutsioonidega. Ma olen osalenud üritustel, mida on finantseerinud korraldajad, nii Hiinas, araabia maades kui ka Kesk- Aasias ning kasutanud neid üritusi oma akadeemilistes huvides. Siin on minu eeskujuks Uskumatu Toomas (Doubting Thomas).
Ma olen nii halb rivis käija, et vaevalt oleksin võimeline kellegagi üldse koostööd tegema, rääkimata Vene ametlikest institutsioonidest. Visiidil Peterburi oli mul Vene ekspertidega ja ka lihtsalt inimestega kümneid, tavaliselt tête-à-tête vestlusi, mis aitasid mul paremini aru saada sellest, mis Venemaal toimub.
Koos teiste infoallikatega aitab see visiit mind mõningal määral minu edasises akadeemilises töös, mis ei ole kunagi olnud sõltuv minu institutsioonilisest seosest. Saatus, mitte valik, on mul olnud selline, et olen ainult ühe kolmandiku oma elust elanud ja töötanud kodumaal.
Isegi sündisin ma Peterburi all Dudergoffis, kui mu ema oli teel Siberist tagasi Eestisse. Peterburi sõites oli mul soov enne oma lahkumist külastada ka oma sünnikohta. Pealegi, tõsi, see sõit toimus tõesti Vene institutsiooni kulul.
Oma tööl Eesti välisministeeriumis aastatel 1991–1992 oli mul au olla ministeeriumi eesotsas 1991. aasta augustis, kui me taastasime meie iseseisvuse. Mul oli au ööl vastu 20. augustit kirjutada taasiseseisvumise deklaratsiooni tekst, mis rahuldaks enam-vähem nii Rahvarinde kui ka Eesti Komitee liikmeid. Neli päeva hiljem, olles koos Arnold Rüütliga Moskvas, panin paberile ka Jeltsini dekreedi teksti, kus Venemaa tunnustas Eestit kui iseseisvat suveräänset riiki.
Juba enne Londonist Akadeemia Nordi rektoriks tulekut 2009. aastal lugesin ma loenguid Eesti ülikoolides, eriti Nordis. Juhendasin Eesti tudengite töid nii Tallinnas kui ka King’s College’is, kus ma sel ajal põhiliselt töötasin. Peale Nordi ühinemist 2010. aastal TLÜ-ga oli mul au töötada ülikooli sõbralikus kollektiivis.
Pärast nn emeriteerumist aastal 2017 andsin kuni 2023. aasta kevadeni TLÜ-s regulaarselt tunde. Olen pärast emeriteerumist kümneid kordi osalenud rahvusvahelistel konverentsidel (enamasti Euroopas, USA-s ja ka mujal), avaldanud artikleid nn 1.1 ajakirjades ja ka raamatuid, kus minu nime taga oli alati Professor Emeritus of Tallinn University. See on olnud minu jaoks suur au, sest selles väljendub minu seos Eestiga, kus ma ka ei oleks.
See on minu jaoks isegi tähtsam kui minu sellised tiitlid nagu sajandi professor LSE-s (London School of Economics and Political Science) 1992–94 või Londoni King’s College’i professor 1994–2009 või siis Nobeli rahupreemia saanud Institut de droit Internationali president aastatel 2013–2015, olles selle instituudi eluaegne liige 1995. aastast.
Ma usun, et Tallinna Ülikoolil on vaja mitte ainult neid, kes lähevad peavooluga kaasa, vaid ka neid, kes mõtlevad ja käituvad teisiti, nn teisitimõtlejaid, kes julgevad oma mõtteid ka väljendada, kellel on nii brain kui ka spine (keeruline ja kõver aju, aga sirge selg).
Rein Müllerson
