Kehvast ilmast hoolimata oli laulupeol ootuspäraselt palju ilusaid ja liigutavaid momente, mis pakkusid rohkelt rõõmu. Ent olid ka mõned momendid, mis panid kulmu kergitama ja jäid hinge kriipima. Üheks selliseks momendiks oli otsus jätta Rein Rannapi poolt Hando Runneli tekstile kirjutatud tuntud ja armastatud laulust “Ilus maa” välja loo kõige sügavama tähendusega ja tulevikku vaatavam osa – üleskutse täita maa lastega.
Seda laulu on armastatud aastakümneid – mitte ainult meloodia, vaid just sõnumi pärast. Ja nüüd, ajal, kus sündide arv on Eestis langenud saja aasta madalaimale tasemele, kus iga uus põlvkond on eelmisest väiksem, kus sündimus on juba ligi kaks korda madalam kui rahvastiku taseme säilitamiseks vajalik, kus meie rahvuse ja kultuuri püsimine on tõsises ohus – just nüüd jäeti kõrvale read, mis võinuksid olla väikeseks, ent tähendusrikkaks meeldetuletuseks: elu kestab vaid siis, kui me võtame selle vastu. Kui sünnivad lapsed.
Sümboolselt näeb see väga halb välja. Esitada võib Igasuguseid põhjendusi, aga see ei muuda asja. Tehtut ei saa lahterdada pelgalt kunstiliseks valikuks. Sõnum, mis niimoodi vaikides välja jäetakse, kõlab valjemalt kui välja praagitud sõnad ise. Selline käik jätab paratamatult mulje, nagu poleks üleskutse võtta vastu rohkem lapsi enam Eesti rahva peol ideoloogiliselt ja kultuuriliselt aktsepteeritav. Nagu oleksimegi rahvana hääbumisega leppinud ja võtnud omaks president Ilvese propageeritud kestliku kahanemise mentaliteedi.
Sedasi jäeti laulu alles tundeküllane Eestimaa ilu ülistus, ent kõrvale heideti ebamugavust tekitav pilguheit peeglisse. Niisuguses vaimus annab laulupidu korraks tunde, et kõik on hästi – et me elame ja kestame. Aga see ei muuda reaalsust, et kui meie rahvale ei sünni lapsi, kui ei võeta elu vastu, kui ei looda elujõulist abielu- ja perekonnakultuuri, siis kaob kõik muu paratamatult koos sellega. Kaob laul, kaob tants, kaob keel, kaovad külad, kaob kodu – ja kaob ka riik. Pole lihtsalt lauljaid, pole tantsijaid – pole neid, kes omakeelset kultuuri kehastaksid, vananevat ühiskonda käimas hoiaksid, maksegi maksaksid, oma riiki ülal peaksid.
Seejuures tasub meenutada, et veel 10 aastat tagasi, rääkimata 20 aasta tagusest ajast, kannatas laulupeol rahulikult laulda “Maa tuleb täita lastega, ja täita lastelastega ja lastelaste lastega! Maa tuleb täita lastega!” Sinna otsa kõlas julgelt üleskutse võidelda vastu kõigele, mis on võõrastav, vaenulik või valelik – ja hoida kinni sellest, mis oma, õige ja vajalik. Sest peame lastele jätma oma ilusa maa koos selle raske mineviku ja parema tulevikuga.
Küsimuseks jääb, mis on Eestiga vahepeal juhtunud, et me ei pea enam võimalikuks ühiselt neid tõdesid välja öelda? Ning et selle asemel loobitakse vana-aasta õhtul Draamateatri laval etendatud ja riigitelevisioonis üle kantud transvestiitide šõus lapsi sümboliseerivaid nukke suure kaarega mööda lavalaudu laiali, mõnitavalt just selle Runneli teksti saatel, mis nüüd laulupeolt välja jäeti? Midagi olulist on läinud kaotsi, midagi olulist on tasahilju ära muudetud, et mitte öelda ära murtud. Karta võib, et riiklikul abieluväärastamisel ja üleüldisel perekonnakonnavaenuliku ideoloogia pealtungil on sellega nii mõndagi pistmist.
Kokkuvõttes ei tohi me peljata öelda välja elementaarseid tõsiasju – nagu see, et rahvas, kes ei võta lapsi vastu, kaob. Ja kultuur, mis häbeneb elu, sureb välja. Püsima jääb see, kellel on tulevik. Tulevik saab aga olla vaid rahval, kel on palju lapsi. Eriti väikerahvastest rääkides. Ilus maa, kus pole piisavalt rahvast, ei jää tühjaks – see võetakse üle ja asustatakse rahvaste poolt, kes on elujõulised. Selle vastu võib võidelda, aga seda ei saa vältida. Sellised on loodusseadused.
