Skip to main content
Artiklid

Murrangulise kohtuotsuse tuum: vaktsiinipasside süsteem on vastuolus inimväärikuse põhimõttega

By 13. juuni 2022juuni 14th, 2022Kommentaare pole

Oma 3. juuni otsesaates rääkisin lähemalt Tallinna Halduskohtu poolt 31. mail haldusasjas 3-21-2163 langetatud murrangulisest otsusest, millega kohtunik Andreas Paukštys tunnistas koroonapasside süsteemi nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseadusega vastuolus olevaks.

Pidades silmas, kui suur on selle otsuse kaal, kui palju sellest sõltub ja kui hästi see on kirjutatud, soovitan igaühel ise otsuse terviktekstiga tutvuda – kohtuotsus on kokku küll 99 lehekülge pikk, aga kohtuniku seisukohtade ja nende põhjenduste osa algab leheküljelt 47 (punktist 75).

Neil, kes tunnevad aga, et nad ei jõua ise kohtuotsuse tekstiga tutvuda, on kasulik lugeda kõnealuses haldusasjas kaebajate esindajaks oleva vandeadvokaadi Jaanika Reilik-Bakhoffi tehtud lühikest kokkuvõtet.

Kõige tuumsema osa otsusest toon aga siin eraldi esile, sest selles koroonapasside süsteemi suunal tehtud kriitika on põhjapanev. Nimelt selgitas kohtunik Paukštys otsuse punktis 172 ja selle neljas alapunktis, miks on võimatu nõustuda riigikohtu halduskolleegiumi poolt varem väljendatud seisukohaga, justkui ei olekski koroonapasside süsteem ja sellesse kätketud vaktsineerimisnõue vastuolus inimväärikusega.

Selle fundamentaalse järelduse, et valitsus ei ole koroonapasside süsteemi kaudu sisuliselt vaktsineerimiskohustust kehtestades mõistnud inimväärikuse põhimõtte tähendust ja tähtsust, kirjutas kohus ka kõnealuse otsuse kokkuvõtvasse ehk kõige olulisemasse lõiku, mille leiab kohtuotsuse punktist 187:

“Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et isegi kui vaidlustatud piirangud oleksid sellisel kujul kehtestatud seadusjõulise õigusaktiga, ei ole need ka sisuliselt õiguspärased. Piirangute kehtestamise põhjendused ei ole piisavad ning kaalutlused, millest lähtuti ei ole üheselt jälgitavad. Seatud eesmärk – vaktsineerida rohkem inimesi – ei ole legitiimne. Õigusriigis peab inimene saama igakülgse teabe alusel, lähtudes enda terviseseisundist ja veendumustest, ise vabalt otsustada, millise terviseriski on ta valmis võtma olukorras, kus risk elule ja tervisele kaasneb nii viirusesse haigestumise kui vaktsineerimisega ning haigestumise risk püsib ka vaktsineerimise järgselt. Pidades ühiskonnast eraldamist vaid mugavusteenuste kaotamiseks, on ilmne, et ka kohtumenetluses pole vastustaja mõistnud inimväärikuse tähendust ja väärtust liberaalses ühiskonnas.”

Kui Eestis oleks sellise ausameelsuse tasemega kohtunikke ja ametnikke rohkem, elaksime sootuks teistsuguses, väga palju paremas riigis. Jääb üle loota, et riigikohus näitab halduskohtu otsusega käivitatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses üles samasugust ausameelsust, hoidudes lihtsalt poliitiliselt korrektse ning kodu- ja välismaistele võimuringkondadele meelepärase otsuse langetamisest.

Tsiteerides halduskohtu otsuse asjakohast osa, jätan loetavuse huvides välja kohtuniku poolt esitatud joonealused viited – nendega saab igaüks soovi korral tutvuda, lugedes ülalpool viidatud kohtuotsuse originaalteksti.


Pidades ühiskonnast eraldamist vaid mugavusteenuste kaotamiseks, on ilmne, et ka kohtumenetluses pole vastustaja mõistnud inimväärikuse tähendust ja väärtust liberaalses ühiskonnas.

– Kohtunik A. Paukštys 31.05.2022 haldusasjas 3-21-2163 langetatud kohtuotsuses


Väljavõte Tallinna Halduskohtu 31.05.2022 otsusest haldusasjas 3-21-2163

172. Kohus ei nõustu RK [riigikohtu – VV] halduskolleegiumi 25.11.2021 määruses väljendatud seisukohaga, et vaktsineerimisnõue ei alanda inimväärikust. Nagu kohus on eelnevalt sedastanud viitavad piirangute ulatus ja intensiivsus sellele, et piirangute seadmise tegelik eesmärk on inimeste vaktsineerimisele survestamine (vt käesoleva otsuse p 87). Seda on tunnistanud ka eelmise aasta augustini SM [sotsiaalministeeriumi – VV] tervishoiu asekantsleri ametikohal töötanud Maris Jesse. Kohus lisab, et eelnevalt nimetatud eesmärki kinnitab iseenesest ka asjaolu, et tööandjatele anti luba kehtestada töötajatele vaktsineerimiskohustus. Kuivõrd piirangute seadmise tegelik eesmärk on inimeste vaktsineerimisele survestamine, siis ei saa olla vaidlust selles, et tegemist on kaudse vaktsineerimiskohustuse sisseseadmisega. Kuna sellise kohustuse täitmata jätmine toob isikule kaasa olulised reaalsed tagajärjed (nt väljaarvamine sotsiaalsest elust, töökohakaotus), siis võib seda nimetada ka sundvaktsineerimiseks (sest eesti keeles on sõnal sund ka vältimatu kohustuse tähendus), vaatamata asjaolule, et vahetut sundi vaktsineerimiseks ei rakendata. Kohus leiab, et kaudne vaktsineerimiskohustus pole kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega ja seda järgmistel põhjustel:

172.1 Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas inimese (keha) kasutamine vahendina ühiskondliku eesmärgi saavutamiseks – antud juhul tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamiseks, täpsemalt vältimaks hospidaliseerimistest tulenevat haiglate ülekoormust. Selmet korraldada ümber haiglate töö (vajadusel kogu tervishoiusüsteem), nägi avalik võim lahendust üksnes elanikkonna ulatuslikus vaktsineerimises (= instrumentaliseerimises). Nii nagu õigusriigile pole kohane kasutada kellegi elu päästmiseks kedagi tema tahte vastaselt elundi-, luuüdi- või veredoonorina, pole õigusriigile ka kohane kasutada kedagi tervishoiusüsteemi päästmiseks tema tahtevastase immuniseerimise kaudu (inimese kehasse süstitakse substantsi, mis vallandab seal füsioloogilise reaktsiooni). Mõlemal kirjeldatud juhul kasutab riik inimest vahendina. Samal põhjusel pole inimväärikuse põhimõttega kooskõlas ka vaktsineerimiskohustus nn karjaimmuunsuse saavutamiseks, mis oli elanikkonna ulatusliku vaktsineerimise varasemalt defineeritud eesmärk. Argument, et tervishoiusüsteemi keskse tähtsusega ressursi – arstide ja õdede – hulka kiiresti tõsta pole võimalik, pole esiteks, inimväärikuse kaitse kontekstis asjakohane; teiseks – ka mitte veenev (vt käesoleva otsuse p 122). Kaebajaid puudutavalt on siinkohal oluline märkida, et COVID-19 haiguse läbipõdenud Terviseameti andmetel haiglate koormust ei tõsta.

Viide solidaarsuskohustusele, pole põhjendatud, sest esiteks, sellisel kohustusel puudub nii õiguslik kui moraalne alus. Õigusriigis ei tohi mitte kedagi sundida solidaarsusele. Teiseks, Eesti riik pole rajatud mitte solidaarsusele, vaid vabadusele, õiglusele ja õigusele, seejuures on vabadus meie põhiseadus – mis on kujundatud liberalistliku vaate järgi – preambulas asetatud teistest aluspõhimõtetest eespoole „ülimaks väärtuseks“. Klassikalise liberalistliku vaate järgi onvabadus sunni puudumine. „Kas inimene on vaba või mitte, ei sõltu valikute hulgast, vaid sellest, kas ta võib eeldada, et ta kujundab oma tegevussuuna oma praeguste kavatsuste järgi, või on kellelgi teisel võimu suunata tingimusi nii, et panna ta tegutsema pigem vastavalt oma kui tema enda tahtele“ (Friedrich A. Hayek). Vabadus kujundada oma elu ise – see on inimväärikuse alus. Inimesele inimeseks olemise tõttu omane väärikus väljendub eelkõige selles, et iga inimene määrab ennast ise ja ka kannab vastutust oma ise määratud tegutsemise eest. Seega näeb inimväärikuse põhimõte ette inimese riigipoolset kohtlemist „ise vastutava isiksusena“. Riigipoolne meditsiiniline patroneerimine (inimese survestamine vaktsineerimisele tema enda kaitseks) pole seega kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega nagu ka mitte väidetavale solidaarsuskohustusele tuginev vaktsineerimissurve (inimese survestamine vaktsineerimisele teiste isikute kaitseks). Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust, eriti oma tervise eest. Õigusriigis kehtib vaktsineerimisvabaduse põhimõte.

Kohus märgib, et vaktsineerimissurve pole õigustatav ka sotsiaalriigi ideega (st sotsiaalse turvalisusega, põhiseaduse § 10), mis tugineb vabaduse järel teisele põhiseaduse aluspõhimõttele – õiglusele. Sotsiaalriigina toimimine tähendab antud vaidluse kontekstis igale soovijale vaktsineerimise võimaldamist, mitte aga selleks sundimist (ei otseselt ega kaudselt).

Selmet korraldada ümber haiglate töö (vajadusel kogu tervishoiusüsteem), nägi avalik võim lahendust üksnes elanikkonna ulatuslikus vaktsineerimises (= instrumentaliseerimises).

– Kohtunik A. Paukštys 31.05.2022 haldusasjas 3-21-2163 langetatud kohtuotsuses

172.2 Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel. Selliselt asetab riik inimese sisuliselt möödapääsmatusse olukorda, kus inimene on sunnitud eluliselt olulise hüve säilitamiseks nõustuma meditsiinilise sekkumisega, millega ta muidu ei nõustuks.

Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel.

– Kohtunik A. Paukštys 31.05.2022 haldusasjas 3-21-2163 langetatud kohtuotsuses

172.3 Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese survestamine allutama end meditsiinilisele sekkumisele, mille tagajärjeks võib olla surm, eluohtlikud reaktsioonid, püsivad tervisehäired (sh invaliidsus) ja haiglaravi vajadus. Raviameti poolt kohtule esitatud andmete kohaselt on ajavahemikul 27.12.2020 kuni 17.04.2022 tõsiste kõrvaltoimete teatisi Ravimiametile esitatud 359, mis teeb keskmiselt ca 23 võimalikku tõsiste kõrvaltoimete juhtumit ühes kuus. Kohtu hinnangul pole eeltoodud numbrid Eesti kontekstis väikesed. Õigusriigile pole ka kohane survestada inimest ravile, mille pikaajalised mõjud on teadmata. Kuna vaktsiinitootjale pole pikaajalised mõjud teada, ei ole muude isikute ja institutsioonide kinnitused COVID-vaktsiinide ohutusest veenvad. Puudub vaidlus, et kõnealuste vaktsiinide ohutusuuringud pole lõppenud (vt käesoleva otsuse p 168). Kohus palus vastustajal tõendada oma väidet vaktsiinide ohutuse kohta. Vastustaja vastuses kohtunõudele viidatud asjaolud – vaktsiinidele antud tingimuslikud müügiload ja järgnev järelevalve, ei tõenda kohtu hinnangul vaktsiinide ohutust olukorras, kus riigisisesed andmed näitavad siiski vaktsineerimise järgset surma ja tervisekahjustuse reaalset riski ning vaktsineerimise pikemaajalised mõjud pole tootjale teada (vt käesoleva otsuse p 126). Arusaamatuks jääb, millisel viisil tõendab vaktsiinide ohutust vastustaja viidatud asjaolu, et loodud on riiklik vaktsiinikindlustuse süsteem, mille eesmärgiks on toetada vaktsineerimise tõttu rasket tervisekahju saanud inimesi. Väide, et ravimitel ongi kõrvaltoimed, pole käesoleval juhul asjakohane, sest üldjuhul saab inimene enda ravi üle ise otsustada, st ise otsustada, kas ravimi võimalike kõrvaltoimetega seotud risk võtta või mitte. Antud juhul selline vabadus sisuliselt puudub (vt mh käesoleva otsuse p 172.2). Inimväärikuse põhimõttest tulenevalt peab õigusriigis inimesel olema tegelik vabadus enda ravi üle ise otsustamisel.

Kaebajaid puudutavalt on siinkohal asjakohane ka peatuda COVID-19 haiguse läbipõdenute suuremal riskil kõrvaltoimete tekkeks. Näiteks 2021 juulis avaldatud Suurbritannias 600 000 vaktsineerituga läbiviidud uuringu järgi esines läbipõdenutel vaktsineerimise järel süsteemseid kõrvaltoimeid sagedamini, kui nendel, kellel varasem teadaolev infektsioon puudus (1,6 korda sagedamini pärast AstraZeneca ja 2,9 korda sagedamini pärast Pfizeri esimest doosi). Seega pole õige väide, et vaktsineerimise riskid on kõigi jaoks (v.a isikud, kellele on vaktsineerimine arsti poolt vastunäidustatud) ühesugused.

Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese survestamine allutama end meditsiinilisele sekkumisele, mille tagajärjeks võib olla surm, eluohtlikud reaktsioonid, püsivad tervisehäired (sh invaliidsus) ja haiglaravi vajadus.

– Kohtunik A. Paukštys 31.05.2022 haldusasjas 3-21-2163 langetatud kohtuotsuses

172.4 Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas ka riigi poolt inimese kui sotsiaalse olendi ulatuslik väljaarvamine ühiskonnast. Vaktsineerimata inimeste sportimise, treenimise, noorsootöö, huvitegevuse, huvihariduse, täienduskoolituse ja täiendõppe, spordivõistluste, spordi- ja liikumisürituste, avalikuks kasutamiseks mõeldud saunades, spaades, basseinides, veekeskustes ja ujulates viibimise ja liikumise, avalikel koosolekutel, avalikel üritustel, konverentsidel, teatrietendustel, kontserditel ja kinoseanssidel viibimise, muuseumides ja näituseasutustes viibimise ja liikumise ning toitlustusettevõtte müügi- või teenindusalal viibimise keeld, samuti karantiiniga kaasnev liikumisvabaduse täielik piiramine (vt VV 28.05.2021 korralduse nr 212 p 3 ja 23.08.2021 korralduse nr 305 p 10), seda just teinud ongi. Inimeseks olemise juurde ei kuulu mitte isoleeritus, vaid seotus kogukonnaga selle võrdõigusliku liikmena.

Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas ka riigi poolt inimese kui sotsiaalse olendi ulatuslik väljaarvamine ühiskonnast. […] Inimeseks olemise juurde ei kuulu mitte isoleeritus, vaid seotus kogukonnaga selle võrdõigusliku liikmena.

– Kohtunik A. Paukštys 31.05.2022 haldusasjas 3-21-2163 langetatud kohtuotsuses
Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.