EKRE saadikud käitusid vaenusümbolite keelustamise eelnõud mittetoetades õigesti, sest kõnealune eelnõu ei ole kooskõlas hea õigusloome ja õigusriikluse aluseks olevate põhimõtetega.
President Alar Karis kuulutas täna välja riigikogu poolt hiljuti vastu võetud karistusseadustiku muutmise seaduse (585 SE), mida on nimetatud ka vaenusümbolite keelamise seaduseks.
Selle seadusemuudatuse sisuks on järgmine lisandus karistusseadustikus:
§ 1511. Rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine
(1) Agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.“
EKRE-t on rohkelt siunatud, et nende saadikud ei toetanud seda seadusemuudatust. Siunajate sõnul näitavat EKRE saadikute käitumine nende venemeelsust… Minu hinnangul toimisid nad aga igati õigesti – ka mina poleks seda eelnõud toetanud. Aga mitte venemeelsuse tõttu, vaid sel lihtsal põhjusel, et see eelnõu ei austa olulisi seadusloome aluseks olevaid põhimõtteid.
Probleem – nagu seda selgitas ka EKRE esimees Martin Helme – seisneb selles samas, mis on probleemiks ka nn vihakõne kriminaliseerimise ehk selle puhul, mida koalitsioon püüdis algul sama eelnõuga ära teha: nii laialivalguva sõnastusega väär- või kuriteoteokoosseise, mille puhul pole üheselt arusaadav, millised teod täpselt on keelatud, ei tohi karistusseadustikku kirjutada.
Ehk kui on soov keelustada teatud sümbolite kasutamine (minu meelest problemaatiline konseptsioon nii ehk naa), siis tuleks selgelt kirja panna, millistest sümbolitest käib jutt. Vastasel juhul antakse jõustruktuuridele kohatu meelevald hakata oma suva alusel otsustama, keda asuda väärteomenetlustega ahistama, keda mitte. Nii ongi nüüd kõnealuse seadusemuudatusega tehtud, aga õigusriikluse põhimõttega ei ole see kooskõlas.
Ei ole vaja palju fantaasiat mõistmaks, millised küsimused kohe tõusetuvad. Esiteks võib küsida, kuidas jääb Vene Föderatsiooni lipu avaliku kasutamisega, vähemalt teatud, Venemaa välispoliitikat või otseselt sõjategevust toetavas kontekstis? Kas see on nüüd keelatud? Kui nii, siis kas politsei on reaalselt valmis seda keeldu jõustama ja venelastelt neid lippe käest ära kiskuma? Pole raske ette kujutada, millele selline asi reaalselt teed sillutaks ja milliseid võimalusi see vene propagandale pakuks.
Aga küsimusi on teisigi. Näiteks, pidades silmas fakti, et Ukraina sõjas on sõjakuritegusid toime pannud mitte ainult Venemaa väed, vaid ka Azovi pataljon ja teised Ukraina väeüksused (nt Donbassis tsiviilisikute ja -objektide ründamise teel, samuti sõjavangide hukkamise teel), võib küsida, kas ka nende sümboolika (või koguni Ukraina lipu) avalik kasutamine saab olema käsitletud väärteona. Samuti pani USA Iraagis (th Eesti osalusel) toime agressioonikuriteo ning palju inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Kuidas on selle sõja sümboolika (Operation Iraqi Freedom logo või USA lipu) avaliku eksponeerimisega? Samuti väärtegu?
Emotsioonid ei ole kunagi heaks teejuhiks. Seetõttu on halb, kui neist juhindudes heidetakse õigusloome põhimõtted kõrvale. Sarnast lapsikult emotsionaalset hoiakut peegeldab püüdlus nimetada Vene Föderatsiooni Tallinna saatkonna juures olev osa Pikast tänavast ümber “Vaba Ukraina tänavaks”. Kohati tekib tunne, et teatud seltskond oleks suures maailmapäästmise ja enese hooliva inimesena eksponeerimise tuhinas valmis nõudma ka Eesti lipul musta värvi kollase vastu välja vahetamist…
Kokkuvõttes olnuks eelnevalt selgitatud põhjustel olnuks kohane, kui president Karis jätnuks kõnealuse seaduse väljakuulutamata ja palunuks riigikogul teha eelnõus muudatused, mis võimaldaks pidada seadusemuudatust põhiseadusega kooskõlas olevaks. Et ta seda ei teinud, see osutab taas üldisele tendentsile, mille kohaselt jääb Eestis riigivõimu teostamisel austust põhiseaduslike põhimõtete vastu üha vähemaks. Eesmärk pühitseb abinõu, põhiseadus on teisejärguline (kui sedagi).
