Ei ole sugugi kindel, et Venemaa ja Lääne vastasseisust väljub rohkem muutununa Venemaa.
Üks suur ja oluline valearvestus, mis minu hinnangul vastasseisus Venemaaga tehakse, seisneb tõsiasja ignoreerimises, et sealsete võimustruktuuride püsimine sõltub rahva sotsiaal-majanduslikust heaolust palju vähem kui Lääneriikides. See tähendab, et kui Venemaal läheb majanduslik seis raskemaks ja rahva elujärg halvemaks, ei too see tingimata kaasa võimustruktuuride langemist.
Esiteks seetõttu, et Venemaa reaalselt ei ole demokraatlik riik, kus rahulolematu rahvas vahetaks poliitilise juhtkonna välja – selleks puuduvad reaalsed võimalused. Teiseks seetõttu, et vene rahvas on suhteliselt viletsama sotsiaal-majandusliku olukorraga palju rohkem kohanenud kui jõuka ja mugava eluviisiga ära harjunud Lääs. Kolmandaks seetõttu, et kollektiivsema hoiakuga vene rahvale on suurema eesmärgi (sh riigi huvide) nimel kannatamine ajalooliselt rohkem vastuvõetav kui individualistlikuma eluhoiakuga Lääne inimestele.
Seega võib elujärje langus pigem tuua kaasa võimustruktuuride langemise Läänes, kus need on palju rohkem rahva sotsiaal-majanduslikust heaolust sõltuvad. Sellele asjaolule viitas eile avaldatud intervjuus ka professor Rein Müllerson, kes kirjutas: “Kui küsimus on baastasemes ehk ellujäämises, võib Venemaa eksisteerida küll halvasti, kuid ikkagi mitu aastat. Euroopa aga mitte. Kui nüüd Venemaa paneb gaasi kinni, siis jah, Venemaa ei saa enam sõja finantseerimiseks raha, aga mis saab Saksamaa kui Euroopa mootori majandusest?”
Nii et kui see vastasseis taandub pikaajaliseks kurnamiseks, siis ei ole ebatõenäoline, et energia ja toiduanete ehk baasressursside mõttes sõltumatum Venemaa on Läänega võrreldes tugevamas positsioonis. Välja arvatud juhul, kui Lääs hakkab ise oma võimustruktuure tugevdama niisuguste vahenditega – sh sõnavabaduse mahasurumisega, ajakirjandusvahaduse piiramisega, protestide keelustamisega, valimiste manipuleerimisega, opositsiooniliidrite tagakiusamisega jne –, mida Venemaa puhul pidevalt kritiseeritakse.
See kujutab endast ohtu, mida on vaja teadvustada ja mille suhtes on vaja teadlikult silmad lahti hoida – seda enam, et uinutav propaganda lähtub vastupidisest eesmärgist. Ei ole ebatõenäoline, et just selles suunas hakkavad asjad liikuma (tegelikult juba liiguvad) ja et paljuski just see protsess saab tõsiselt muutma Lääne ühiskondade, sh Eesti ühiskonna palet.
