2019. aata veebruaris avaldas “Pealtnägija” loo, milles näidati 2018. aasta detsembris Vabaduse väljakul inetu provokatsiooni toime pannud Florian Hartlebi ohvrina.
Kuna nüüd, rohkem kui kolm aastat hiljem on jõustunud kohtuotsus, millest nähtub, et Hartleb ei olnud sugugi ohver, vaid õigusvastaselt käitunud provokaator, tuleb küsida, kuidas kavatseb rahvusringhäälingu ühe kõige vaadatavama saatena tuntud “Pealtnägija” sadade tuhandete inimeste silmis loodud valekuvandit korrigeerida või kas seda üldse kavatsetakse teha.
Nende küsimuste tõstatamiseks saatsin Mihkel Kärmasele allpool esile toodud kirja.
Florian From: Varro Vooglaid varro.vooglaid@saptk.ee
Subject: Küsimus
Date: 30. March 2023 at 11:18:52 EEST
To: Mihkel Kärmas mihkel.karmas@err.ee
Cc: Anna.Pihl@err.ee, meediaeetika@err.ee, rhn@err.ee, rein.veidemann@tlu.ee, erik.roose@err.ee, etv@err.ee
Tere, hr Kärmas!
2019. aasta 6. veebruaril lasite oma saates “Pealtnägija” eetrisse Anna Pihli tehtud loo sellest, kuidas kurjad inimesed on Florian Hartlebile liiga teinud. Kujutasite teda ohvrina, jättes samal ajal tema enda selgelt provokatiivse ja ebaeetilise käitumise suhtes kriitilised küsimused tõstatamata.
Kohe saatelõigu sissejuhatuses ütlesite, et Hartleb on sattunud valeuudiste keskele ning saatelõigus nimetasite Hartlebi käitumise kajastamist nö alternatiivmeedias vihast ja vandenõuteooriatest kantuks. Just selle teie poolt üleriigilise levikuga telekanalis võimendatud süüdistuse tõttu, nagu oleks meie portaalis Objektiiv levitanud tema suhtes valeuudiseid (olgugi, et teie saatelõigus Objektiiv nimeliselt ei mainitud), pidime me Hartlebiga ligi kolm aastat kohut käima ning kulutama selleks väga palju aega, energiat ja ka raha.
Ent nagu Te kindlasti teate, kaotasid Hartleb ja tema elukaaslane Holmberg hiljuti lõplikult selle kohtuvaidluse. Muu hulgas tuvastas kohus, et tõenditele tuginedes ei olnud väär meie poolt öelda, et Hartleb ja Holmberg korraldasid tõepoolest Vabaduse väljakul inetu provokatsiooni ning et Hartleb noris meeleavaldusel olnud inimestega tüli ja ka rammis neid lapsevankriga.
Iroonilisel kombel tuvastas kohus vaid ühe meie väite õigusvastasuse ja sedagi mitte Hartlebi, vaid Holmbergi suunal – osas, mis puudutas meie väidet, et Holmberg saatis oma konflikti keskele jäänud last ära tooma kolleeg Kadri Napritson-Acuna, jätkates ise samal ajal mobiiltelefoniga konflikti filmimist. Irooniline on see põhjusel, et niisugusel juhul käitus Holmberg veel palju vastutustundetumalt kui meie osutasime – ta mitte ainult ise ei läinud oma last konflikti keskelt ära tooma, vaid ei saatnud seda tegema ka oma kolleegi.
Minu küsimus Teile seisneb selles, mida “Pealtnägija” selles teadmises ette võtab. Kas Te ei tunne, et “Pealtnägija” varasem käsitlus sellest juhtumist on jõustunud kohtuotsuse valguses kohatu ja ebaõiglane?
Toonitab ju Eesti Ajakirjanduseetika Koodeks väga selgelt:
- 1.4. Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon.
- 4.11. Fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saatetutvustused ei või auditooriumi eksitada.
- 5.1. Kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle võimaluse korral pakkuda kommentaari võimalust samas numbris või saates.
- 5.3. Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.
ERR-i heas tavas on lisatud:
- Usaldusväärsus tähendab asjakohast tegutsemist – see tähendab mistahes situatsioonis asjakohaseid loomingulisi ja ajakirjanduslikke valikuid ja otsuseid. Sündmuste või protsesside kajastamisel tuleb arvesse võtta kõiki nendega seonduvaid asjaolusid ja kuulata ära kõik olulised osapooled – see seondub ajakirjandusliku objektiivsuse põhimõttega. (Punktis 1.1.)
- Usaldusväärsus eeldab täpsust ajakirjanduslikus tegevuses ja korrektsust loomingulistes lahendustes. Ajakirjanik ei tohi varjata või ignoreerida informatsiooni, millega ta ise nõus ei ole või mis talle ei meeldi. (Punktis 1.1.)
- Uudiste- ja päevakajasaadete ajakirjanikud ei tohi kasutada väljendeid või võtteid, mis annaks aluse kahelda nende erapooletuses. (Punktis 1.2.)
- Ajakirjanikud peavad leidma kõik olulised asjaosalised ja seisukohtade esindajad ning neid uudistelõigus või saates tutvustama. Kui see osutub objektiivsetel põhjustel võimatuks, peab auditooriumi sellest teavitama. (Punktis 1.2.)
- Rahvusringhääling tunnistab tehtud vigu ja parandab need. (Punktis 1.4.)
- Parandus koos vabandusega esitakse esimesel sobilikul võimalusel. (Punktis 1.4.)
- Erapooletuse ja tasakaalustatuse nõue tuleneb eelkõige sellest, et ERR peab oma saadetes, programmides ja muudes meediateenustes tagama ühiskonnas toimuvate protsesside kajastamise sõltumatult, objektiivselt ja mitmekülgselt, et seeläbi toetada avalikku demokraatlikku arutelu. Tasakaalu ja erapooletuse saavutamiseks peab ERR kindlustama võimalikult avara erinevate nägemuste ja arvamuste skaala. (Punktis 2.2.)
- Ei tohi jääda muljet, et ajakirjanikud suhtuvad käsitletavasse teemasse eelarvamusega. Avalikkus peab tajuma, et ajakirjanike arvamused põhinevad reaalsetel asjaoludel ja faktidel ega ole mõjutatud emotsioonidest. (Punktis 2.3.)
- Vältimaks võimalust, et ajakirjanikku suunatakse tegema teatud järeldust, peab ajakirjanik suhtuma eluterve skepsisega igasugusesse teabesse, hoolega kontrollima allika usaldusväärsust ja saama tõendeid teistelt asjaga seotud allikatelt. (Punktis 2.3.)
Tõsiasi on see, et lõite oma saatega sadade tuhandete inimeste silmis väära kuvandi, justkui olnuks Hartleb ohver, kellele tehti liiga, olgugi et kohtuotsuse kohaselt käitus Hartleb ise ebaeetiliselt ja õigusvastaselt. Viimasena väidetu kinnituseks on tõsiasi, et kohus jättis Hartlebi hagi kõigi nõuete (neid oli mitukümmend) osas rahuldamata, ent rahuldas minu vastuhagi, tuvastades et Hartlebi poolt minu avalikus kohas fašistiks sõimamine ei olnud õiguspärane ja pannes sellega seonduvalt Hartlebile kohustuse maksta mulle (sümboolset) hüvitist:
Kokkuvõttes on küsimus selles, kas “Pealtnägija” soovib tegutseda ausa ajakirjanduse standardite kohaselt või viitegi tahtlikult ellu suhtekorralduslikke projekte, sõltumata nende vastuolust ajakirjanduseetiliste põhimõtetega. See, millisel täiesti ühekülgsel ja emotsioonidest nõretaval moel kajastasite Marko Mihkelsoni eemaletõukavat skandaali, kinnitab pigem viimasena nimetatud lähenemist, mis peaks eriti rahvusringhäälingu puhul olema täiesti välistatud.
Kõike head!
Varro Vooglaid
cc: Anna Pihl, ERR-i nõukogu, ERR-i juhatus, ETV, ERR-i eetikanõunik
