Andres Mustoneni tühistamine (vt siit ja siit) on väga häiriv ning sellest vaatab vastu vaba ühiskonna alustega selgelt vastuolus olev tendents. Tendents, millele tuleb otsustavalt vastu astuda – mh selleks, et see takistamatult ei paisuks ja laieneks ning et selle tulemusel ei tõmmataks üha koomale piire, mille raamesse peavad inimesed end mahutama, et omada väljavaateid avalikust elust osa võtta.
Küsigem, mis ajast on bürokraatidest isehakanud moraalipolitseinikel õigus kirjutada Eesti muusikutele ette, kus ja millistel kontsertidel nad võivad esineda? On reaalselt antud Eesti Kontserdile selline õigus? Kui on, siis kes, kuidas ja millal andis? Kas põhiseadus mitte ei taga igaühele (sh muusikutele) veendumuste ja südametunnistuse vabadust? Ja kas võrdse kohtlemise seadus mitte ei keela diskrimineerimist, mh veendumuste alusel? Mustoneni kaasus on selles mõttes veel eriti absurdne, et tema puhul ei arvata vastuvõetamatuks isegi mitte poliitilisi seisukohti – tema mahakandmiseks piisab tema ülesastumisest lubamatuks arvatud kontserdil, mingeidki poliitilisi seisukohti väljendamata.
Niisugustest kaasustest vaatab vastu vaba ühiskonda halvav ideoloogiline kramp ja neurootilisus. Ühtlasi paistab selliseid kaasuseid vaadates, et need, kes jõustavad ainuõigeks arvatud ideoloogilist ja poliitilist programmi, justkui ei olegi Eesti Vabariigis kehtiva õigusega seotud. Eesti Kontserdil on muidugi õigus otsustada, milliste muusikutega nad soovivad ja millistega ei soovi koostööd teha, aga pidades silmas, et Eesti Kontserdi näol on tegu riikliku sihtasutusega, mis tegutseb riiklikule rahastusele toetudes, ei ole vastuvõetav, kui koostöösuhteid öeldakse üles tuimalt kehtivat õigust rikkudes.
Muuseas, tähelepanuväärne on ka see, kui valikuline on isehakanud moraalipolitseinike kriitiline tähelepanu. Vaevalt nähakse probleemi koostöö tegemises näiteks abielurikkujatest ja hoorajatest muusikutega — või sellistega, kes jätavad isekalt oma abikaasa ja lapsed maha, et anduda korrastamata himudele. Küll aga arvatakse vastuvõetamatuks koostöö jätkamine ühe rahvusvaheliselt kõige tunnustatuma Eesti muusikuga lihtsalt selle pärast, et tal oli jultumust astuda muusikuna üles oma vana sõbra korraldatud muusikafestivalil, kus isehakanud moraalipolitsei poolt kehtestatud, ent kirjutamata reeglite kohaselt ei tohi ükski muusik üles astuda.
Kokkuvõtlikult öeldes on toimuv lihtsalt eemaletõukav. Olgu mainitud, et püüdlus politiseerida kogu ühiskonnaelu (sh kunsti, muusikat ja sporti) ning tõrjuda mitte piisavalt õigeks arvatud seisukohtade või hoiakutega inimesed ühiskondlikust elust kõrvale on üldiselt omane totalitaarsetele riikidele.
Lisaks üldisele hinnangule tuleb kõnealust juhtumit vaadata ka õiguslikust vaatepunktist.
Nimelt ütleb võrdse kohtlemise seadus paragrahv 2 lõige 2 punktis 2, et isikute diskrimineerimine nende veendumuste tõttu on töö- või teenuste osutamise lepingu lõpetamisel või ülesütlemisel ning ametist vabastamisel keelatud.
Karistusseadustik näeb aga paragrahv 152 (võrdõiguslikkuse rikkumine) lõikes 1 ette, et inimese õiguste ebaseadusliku piiramise eest tema poliitiliste veendumuste alusel karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
Nimetatud paragrahvi lõikes 2 on märgitud, et sama teo eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.
Ning lõikes 3 on lisatud, et juriidilist isikut karistatakse lõikes 1 nimetatud teo eest rahatrahviga kuni 2000 eurot (väärtegu), lõikes 2 kirjeldatud teo eest aga rahalise karistusega (kriminaalkorras).
Eelnevat silmas pidades peaks algatama Mustoneni suhtes kõnealuseid seadusesätteid rikkunud Eesti Kontserdi vastu väärteo- või kriminaalmenetluse – pigem viimase, sest diskrimineerimisega veendumuste alusel on tekitatud Mustoneni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele oluline kahju.
Seda muidugi vaid juhul, kui Eesti Vabariigis kehtiv õigus kehtib reaalselt kõigi suhtes.
