See suhtumine, mida kaitseväe juhataja Martin Herem Postimehe välistoimetuse juhataja Evelyn Kaldojale antud kommentaarides väljendab, õigustades plaani saata taas Eesti kaitseväelased Iraaki, on mulle sügavalt vastumeelne ja täiesti vastuvõetamatu.
Ei tohiks olla raske mõista, et kaitseväe eksistentsi mõte on kaitsta Eestit, mitte olla vahendiks, mille kaudu Eesti Vabariik osaleb suuremate ja tugevamate riikidele (ennekõike USA) vallutussõdades ja okupatsioonides ning üritab seeläbi nende silmis plusspunkte koguda.
Heremi seisukoht, et “[e]ks me peame oma liitlaste huvide eest ka kuhugi mängu minema”, on otseselt vale. Ei, me mitte ainult ei pea aitama suurematel ja tugevamatel riikide pidada ebaõiglaseid vallutussõdasid ja teostada okupatsioone, vaid me ei tohigi seda teha – just nii, nagu teised riigid ei tohiks seda meie suhtes teha. Sõjalised kohustused teiste NATO riikide suhtes tekivad meil vaid siis, kui neid rünnatakse, mitte siis, kui nemad ründavad teisi.
Samuti on täiesti vale Heremi seisukoht, nagu peaks kaitseväelase elukutse valinud ohvitserid ja sõdurid olema valmis osalema vallutussõdades ja okupatsioonides, kui Eesti Vabariigi poliitiline juhtkond ja kaitseväe ladvik leiavad, et see on meie huvides. Ei pea, sest valida kaitseväelase elukutse tähendab pühenduda Eesti Vabariigi kaitsmisele, mitte teiste riikide ründamisele ja okupeerimisele.
Kui Eesti Vabariik ise osaleb oma armee kasutamisega ebaõiglastes vallutussõdades teiste riikide vastu ja nende okupeerimises, siis sisuliselt tegutseme samade mustrite kohaselt, mida näeme Venemaa sõjategevuses Ukrainas. Sellisel juhul sarnaneb Eesti käitumine Tšetšeenia käitumisega, mis annab ka püüdlikult oma panuse sõjas Ukraina vastu, et olla Moskva silmis paremas kirjas. Kui me ise talitame viisil, millest ei nähtu elementaarset austust rahvusvahelise õiguse vastu (nagu oleme seda teinud, osaldes Iraagi vastases agressioonis), siis on raske nõuda seda ka teistelt.
Me ei pea häbenema ega kartma selliseid elementaarseid ja ühtlasi väga olulisi asju välja öelda. Muuseas, end ajakirjanikuna esitletav inimene, kes ei tõstata kõnealusest küsimusest kirjutades neid kriitilise tähtsusega küsimusi, ei kvalifitseeru ajakirjanikuna – pigem on tegu riikliku propagandatöötajaga. Kusjuures ei ole sugugi välistatud, et meediaväljaannete toimetustes töötavadki inimesed, kes täidavad niisuguseid ülesandeid mitte ülekantud, vaid sõna otseses tähenduses.