Olen mitmelt poolt kuulnud seisukohta, et see pole lihtsalt võimalik, et valimisi ei võltsitud ja et e-hääletuse tulemuste laekumisega olukord nii palju muutus.
Mina selle vaatega ei nõustu. Ma ei tea, kas valimiste tulemus saavutati ausalt või mitte – seda peabki püüdma välja selgitada. Aga ma pean täiesti võimalikuks, et valimiste tulemus oligi laias laastus selline, nagu näeme. Tõsiasi on see, et Eesti rahval ei ole suuremat hirmu kui hirm Venemaa ees. Kõnealune hirm on nii suur, et see võib vabalt halvata kaine mõistuse, mis omakorda muudab inimesed lihtsasti manipuleeritavaks. Eriti, kui seda hirmu teadlikult ja tahtlikult üles köetakse.
Kas me siis koroonaajal ei näinud, kui kergesti manipuleeritavaks võivad hirmust halvatud massid muutuda? Nägime ju, et hirmukrambi tõttu kriitilise mõtlemise võime minetanud inimesed on võimalik valeliku propaganda abil panna laskma endale süstida uudsel tehnoloogial baseeruvaid ja lõpetamata ohutusuuringutega aineid, mille järele neil puudub igasugune vajadus. Samuti on võimalik panna nad kandma mõttetuid näolappe ja nõudma seda agressiivselt ka teistelt, just nagu ka toetama kõigi teisiti mõtlevate inimeste ühiskonnast isoleerimist. Asi see siis ei ole veelgi suuremaid hirme ära kasutades panna nad hääletama Reformierakonna ja Eesti 200 poolt?
Seda hirmu kasutaski Reformierakond oma võimupositsiooni tsementeerimiseks häbitult ära, portreteerides ennast Eesti ainsa tõelise julgeolekugarantiina, EKRE-t aga suurima julgeolekuohuna. Just sellele hirmule apelleeris ka valitsuse poolt heldelt rahastatud meedia, mis viis kaks nädalat enne valimisi ellu ennekuulmatu mastaabi ja valelikkusega EKRE-vastast infooperatsiooni “Prigožin” ja lõi sellega massides valelikku kuvandit, nagu oleks EKRE-l Venemaa võimuringkondadega lausa koostöösuhted. Kõigele sellele lõi muidugi fooni sõda Ukrainas, mida nii Reformierakond kui ka meedia on lakkamatult esitlenud sõjana, milles oleme ka meie.
Muidugi on meeldiv mõelda, et rahvas armastab konservatiive ja ei allu kõige suurematele hirmudele apelleerivale massimanipulatsioonidele ning et seega saab kujunenud valimiste tulemust mõista üksnes võltsimise tulemusena. Aga reaalsus meie rahva olukorra kohta võib olla palju ebameeldivam, seisnedes selles, et intellektuaalse ja moraalse nõrkuse tõttu ollaksegi väga manipuleeritavad. Kangekaelne keeldumine niisuguse võimaluse aktsepteerimisest (mitte tingimata tõena, vaid võimaliku tõena) ei ole mõistlik.
Selguse huvides kordan, et pingutused valimiste kontrollitavuse ja seeläbi nende usaldusväärsuse tagamiseks on igal juhul olulised ja vajalikud. Probleemiks ei ole mitte ainult see, kui valimisi võltsitakse, vaid ka see, kui ei ole tagatud, et nende võltsimine on välistatud.
