Täna tähistame Eesti Vabariigi väljakuulutamise 105. aastalpäeva. Sel puhul on paslik mõelda vabaduse ja iseseisvuse ideaalidele – sellele, mida need tähendavad, nagu ka sellele, kuidas neid isiklikus ja ühiskondlikus elus teostada.
Põhiseadus ütleb, et Eesti on iseseisev vabariik ning lisab, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Seega on vabaduse ja iseseisvuse ideaalid deklareeritud põhiseaduse alustena – eesmärgina, millest peab riigielu korraldamisel juhinduma.
Paraku on sellest hoolimata suur osa Eesti vabadusest ja iseseisvusest taasiseseisvumise järgsel ajal loovutatud. Valdav osa õiguslikust regulatsioonist kehtestatakse Euroopa Liidu poolt, kusjuures Euroopa Liidu õigus on tunnistatud Eesti õiguse suhtes ülimuslikuks.
Samuti oleme loobunud oma rahast ning ühes sellega ka iseseisvast rahandus-, majandus-, eelarve- ja maksupoliitikast, just nagu ka iseseisvast välis- ja kaitsepoliitikast – üha enam ka iseseisvast tervise-, keskkonna-, energia-, haridus- perekonna- ja rahvastikupoliitikast.
Rahva iseotsustamise õigusest on sisuliselt taganetud, kuna rahvale pole antud tagasi 1934. aasta riigipöördega kaotsi läinud õigust algatada seaduseelnõusid ja rahvahääletusi ning ka riigivõim ei ole juba 20 aastat pakkunud rahvale võimalust rahvahääletustel osaledes ühtegi riigielu küsimust otsustada. Presidenti samuti rahvas endale valida ei saa, riigikogu valimiste kord võimaldab aga parlamenti pääseda inimestel, keda ei ole sinna reaalselt valitud.
See on reaalsus, milles viibime. Küsimus on vaid selles, kas tahame reaalsust endale tunnistada või pigem pingutame, et seda erinevate loosungitega varjutada ja selle teadvustamist vältida.
Selleks, et Eesti oleks vaba ja iseseisev, ei piisa, et nimetame Eestit vabaks ja iseseisvaks, pööramata samas tähelepanu sisulisele küsimusele sellest, mida vabadus ja iseseisvus üleüldse tähendavad ja kuivõrd meie olukord reaalselt sellele tähendusele vastab.
Vastupidi, vaid välisele vormile või fassaadile fokusseerumine ehk rääkimine riigi vabadusest ja iseseisvusest, ilma nende ideaalide tegelikule järgimisele tähelepanu pööramata, võib muutuda kattevarjuks neist ideaalidest taganemisele ja lahtiütlemisele. Paraku just seda olemegi Eestis juba pikemat aega näinud – ja näeme jätkuvalt.
Vaba ja iseseisev olemine eeldab tahet olla reaalselt vaba ja iseseisev. See omakorda eeldab tahet ja julgust võtta vastu vabaduse ja iseseisvusega kaasnevad riskid, raskused ja kannatused ehk tahet ja julgust asetada vabaduse ja iseseisvuse ideaalid hüvede hierarhias turvalisuse ja mugavuse ideaalidest kõrgemale.
Fundamentaalse tähtsusega on mõista sedagi, et riik ei saa olla vaba ja iseseisev, kui selle riigi kodanikud ei ole vabad ja iseseisvad, vaid sõltuvad pea igas aspektis oma toimetulekus riigivõimust. Ehk riigi vabaduse ja iseseisvuse ideaali rakendamine algab tõdemusest, et riik peab looma eeldusi oma kodanike vabaduseks ja iseseisvuseks, ennekõike suhetes riigivõimuga.
Alles sellise, riigi sisse ehk kodanike ja riigivõimu suhetele suunatud vabaduse ja iseseisvuse ideaali teostamise järgselt aktualiseerub loogiliselt küsimus nende ideaalide realiseerimisest riigi suhetes teiste riikidega. Sest riigi vabaduse ja iseseisvuse taotlemine suhetes teiste riikidega, seadmata seda esmalt eesmärgiks riigi suhetes oma kodanikega, oleks mõistusevastane.
Eesti, mida mina pean pürgimist väärivaks ideaaliks, on just selline. See on ideaal, mida tahan teenida – ja see on Eesti, mida tahan aidata üles ehitada. Päriselt vaba ja päriselt iseseisev, rajatud oma kodanike vabadusele ja iseseisvusele, julge, eneseteadlik ja enesekindel, õiglane ning väärikas.
Loomulikult peab Pika Hermanni tornis lehvima sini-must-valge lipp. Aga veelgi olulisem on see, et sini-must-valge lipp Pika Hermanni tornis ei oleks üksnes sümbol, vaid et austaksime ja teostaksime ka päriselt ideaale, mida see lipp sümboliseerib.
Hoia, Jumal, Eestit!
