Skip to main content
Artiklid

Martin Helmel on õigus: mina tõepoolest ei kõnele EKRE nimel (lisatud vastus ERR-ile)

By 6. veebruar 2023Kommentaare pole

Nädalapäevad tagasi, täpsemalt 30. jaanuaril avaldas Eesti Rahvusringhääling (ERR) artikli pealkirjaga “Helme: Vooglaid ei esinda julgeolekupoliitikast rääkides EKRE seisukohti”. Mitmed inimesed pöördusid selle peale minu poole küsimusega, kas meil on Martin Helmega suusad risti läinud.

Tegelikult ei ole siin mingit probleemi, ehkki meedia püüdis kujundada vastupidist muljet, lootuses lõhesid tekitada või skandaali üles keerutada. Minul ei ole Martinile tema poolt ERR-ile antud kommentaariga midagi ette heita – vastupidi, nagu olen juba öelnud, pean tema kommentaare igati adekvaatseks ja mul on raske neile midagi olulist lisada.

Nagu Martin toonitas, ei ole ma öelnud midagi skandaalset ja ma ise ka ei tunne kõige vähemalgi määral, et oleksin öelnud midagi valesti. Ma ei ole ka meediatöötajate ega poliitiliste oponentide esituses näinud ühtegi argumenti, millest nähtuks vastupidine järeldus – on vaid sisutühjad emotsionaalsed kiljatused, millega pole midagi peale hakata.

Vähegi terve mõistuse ja toimiva südametunnistusega inimesed mõistavad kindlasti, et praeguses kriitilises julgeolekuolukorras peaks Eesti suhetes Venemaaga tegutsema lähtudes eesmärgist mitte ise pingeid kasvatada – just nagu ka lähtudes eesmärgist mitte end ise relvituks teha. Hea meelega tahaksin näha meediatöötajat või kedagi teist, kes väidaks avalikult vastupidist.

Mis puutub meediatöötajate genereeritud näiliselt vastandust loovasse pealkirja, siis mind ajab see üksnes muigama – nende tegelaste pahatahtlik motivatsioon on liiga labaselt läbinähtav. Tõsiasi, mis peaks olema ütlematagi selge, on ju see, et ma ei esinda EKRE-t mitte ainult julgeoleku valdkonda kuuluvates küsimustes, vaid üldse mitte üheski küsimuses.

Paljuski selle pärast ma partei liige ei olegi, et ma ei taha end niisugustele survetele allutada ja seeläbi oma veendumuste-, südametunnistuse- ja sõnavabadust löögi alla seada. EKRE nimel kõnelevad EKRE juhid, kellede hulka ma ei kuulu. Mina kõnelen vaid enda nimel – täpselt seda, mida minu südametunnistus ütleb. Nii on ja nii jääb. Kusjuures mitte asjaolude sunnil, vaid minu teadliku valiku tulemusena. Ehk ongi hea, et see oluline punkt sai ka Martini poolt avalikult esile toodud.

Kuivõrd kõnealuses ERRi uudises kommenteeritakse minu seisukohti, mida ERR minult küsis, ent mida samas lugejatele ei avaldatud (täpsemalt öeldes avaldati vaid fragmendid), siis kopeerin allapoole nii uudise autoriks olnud Huko Aaspõllu küsimused kui ka oma põhjaliku vastuse tema küsimustele.

Kirjalikult palusin küsimused saata ja kirjalikult vastasin neile just seepärast, et oleks selge, mida ja millistes seostes ma ütlesin ning et midagi ei saaks pahatahtlikult ja minu seisukohti moonutavalt kontekstist välja rebida.

* * *

HUKO AASPÕLLU KÜSIMUS:
(26.01.2023)

Tere

Palusite mul teile kirjutada. Nagu ma ka telefonis rääkisin, sattusin peale teie sotsiaalmeedia postitustele, kus olete kriitilised Eesti välispoliitilise kursi suhtes, seoses suhtlususes Venemaaga. Näiteks viimases viitate võimalusele sõjaliseks konfliktiks. Miks te nii arvate? Mis põhjustel peaks Venemaa sõjaliselt Eestit ründama? Kes on sellise olukorra tinginud ja mis tegevustega? Samas ka riigikokku kandideeriva ja kõrge tõenäosusega ka valituksu osutuva inimesena, mida teie teisiti teeksite? Mis on oleksid need sammud, mida teie hinnangul peaks Eesti praeguses julgeolekuolukorras astuma või astumata jätma?

Lugupidamisega

Huko Aaspõllu

MINU VASTUS:
(27.01.2023)

Tere!

Tõepoolest, minule paistab juba pikemat aega, et Ukrainas käimasoleva sõja kontekstis ei teeni Eesti Vabariigi valitsuse mitmed tegevused (ja seetõttu ka see tegevus kogumis) sõja Eestist eemal hoidmise huvi, vaid sellistena pigem soosivad sõjategevuse laienemist Eestisse. Olgugi, et massiivse stratkomiga (loe: riikliku propagandaga) püütakse luua vastupidist kuvandit, ei jää märkamata mitmed märgid, mis otseselt just sellele järeldusele osutavad.

Esiteks pean sügavalt vastutustundetuks, et mitte öelda kuritegelikuks peaminister Kaja Kallase poolt korduvalt skandaalse seisukoha väljendamist, nagu oleks Eesti sõjas. Vastutustundlik peaminister peaks praeguses äärmiselt tundlikus julgeolekupoliitilises olukorras järjepidevalt rõhutama, et Eesti ei ole Venemaaga sõjas (Eesti ei ole käimasoleva sõja objekt ega subjekt) ja et mitte ühtegi Eesti poolt astutud sammu ei tohi tõlgendada vastupidisele järeldusele viitavana – eriti pidades silmas, et Eesti saadab reaalselt Venemaaga sõjas olevale Ukrainale relvastust ja annab väljaõpet, mida Venemaa võib (soovi korral) tõlgendada Eesti faktilise osalemisena sõjategevuses.

Küsite, miks ma arvan, et Eesti suhtes on sõjaline oht oluliselt kasvanud. Suurenenud sõjalisele ohule on ju tänaseks meedias korduvalt viidanud nii peaminister, kaitseminister, kaitseväe juhataja kui ka paljud juhtivad Eesti julgeolekueksperdid. Veel enne eelmise aasta 24. veebruari sedastas ka välisluureamet, et suurim oht on Venemaa sõjaline surve, nimetatud asutuse käesoleva aasta ohuhinnang ei kujune ilmselt leebemaks.

Ukraina sõja algusest (st mullu 24. veebruaril Ukrainas laiema sõjategevuse käivitumisest) alates ja enne sedagi on kaitseväe juhataja Martin Herem korduvalt sõna võtnud, kui on märganud, et avalikus arvamusfoonis võtab maad alusetu optimism või esitatakse soovunelmaid tegelikkuse pähe (mh rääkides Venemaa peatsest kaotusest selles sõjas). Kui Herem kirjutas, et ka Ukraina võidu korral jääb Venemaa ohuks, mis võib rünnata meid ja teisi riike, puhkes torm nii meedias, parteides kui ka kodudes. Asi ei olnud mitte sõnumis kui niisuguses, vaid selles, et hoiatuse toon oli ülimalt tõsine ja tuli inimeselt, kes peaks neid asju kõige paremini teadma. 

Valus on mõelda, mis hakkaks juhtuma, kui Venemaa vastaks Kaja Kallase avaldustele, et kui Eesti käsitleb end, nagu valitsuse juhi avaldustest nähtub, Venemaaga sõjas olevana, siis olgu nii – Venemaa käsitleb end samuti Eestiga sõjas olevana ja (Eesti poolt edendatud pariteetsuspõhimõttest lähtuvana) asub tegutsema vastavalt. 

Mõte sellest on seda süngem, et samaaegselt võimaldab valitsus paigutada Eesti territooriumile USA kui Venemaa peamise geopoliitilise vastase raketisüsteeme, mille laskeulatusse jääb ka Peterburi linn (sellistest sammudest lähtuvaid potentsiaalselt väga tõsiseid ohte järjepidevalt eitatakse või pisendatakse, nendele osundajaid aga hurjutatakse või laimatakse), Venemaa aga teostab esimest korda pärast Teist maailmasõda suure ulatusega mobilisatsiooni ja võimukoridorides kõlavad ettepanekud sõjalise erioperatsiooni ümbernimetamisest sõjaks. Täiendava mobilisatsiooni toimumise üle eksperdid enam sisuliselt ei spekuleeri – ollakse üksmeelsed, et see tuleb. 

Eelnevalt selgitatud põhjustel oleks Kaja Kallas pidanud pärast osutatud avalduste tegemist peaministri kohalt viivitamatult tagasi astuma. Teiste hulgas oleks pidanud tema tagasiastumist nõudma ajakirjandus. Et ajakirjandus seda ei tee, see tõstatab tõsiseid küsimusi ka ajakirjanduse enda ja selle seotuse kohta võimuringkondadega.

Olukord on seda tõsisem, et paralleelselt vastutustundetu retoorikaga on meie valitsus astunud järjepidevalt samme, mille tõttu on Eesti suutlikkus end relvastatud konflikti korral ise sõjaliselt kaitsta viimase 11 kuu jooksul märkimisväärselt kahanenud. Ei ole ju saladus, et Ukrainasse on ära saadetud suur hulk haubitsaid, tankitõrje- ja muid relvi, sõidukeid, varustust (sealhulgas välihaiglaid) ja laskemoona, aga nende asemele pole uut relvastust ja laskemoona (ligilähedaseski mahus) saadud. Avalikkusel puudub seejuures info, kui palju relvastust ja moona on Eesti loovutanud ja kui palju on seda alles jäänud – selle üle võib vaid spekuleerida. Küll aga on Eesti suursaadik Ukrainas, hr Kaimo Kuusk valitsuse nimel avaldanud, et Eesti loovutab kõik oma haubitsad, st kaartulevõimekuse. 

Osutatud probleemile tavatsetakse vastata, et ära antud relvastuse asendamiseks on uued tellimused sisse antud, aga ilmselt võtab nende tellimuste täitmine aastaid (eriti olukorras, kus relvatellimused on sisse andnud ka teised riigid ning nõudlus ületab pakkumist). Kui Eestil on reaalselt jäänud riigi kaitsmiseks vajalikku relvastust oluliselt vähemaks – olukorras, kus meil riigikaitse seisukohast kriitilise tähtsusega keskmaa õhutõrje üldse puudub –, ei saa ju eitada, et Eesti kaitsevõime on saanud kahjustada. Kui peaks realiseeruma suursaadik Kuuse poolt avaldatu, on kõikide haubitsate loovutamisega tekitatud oluline võimelünk. 

Seejuures räägitakse arusaamatut juttu, nagu kaitstaks Ukrainas Eesti relvadega Eesti iseseisvust, justkui Eesti ja Ukraina moodustaksid ühe ja sama poliitilise entiteedi – mis on lihtsalt vale. Osutatud probleemiga käib käsikäes teine tõsine probleem, milleks on tõsiasi, et puuduliku piirikontrolli tingimustes ei ole valitsusel ülevaadet sellest, kui palju võimalikke Venemaa diversante (Venemaa relvajõudude või eriteenistuste taustaga isikuid) võib viimase aasta jooksul aset leidnud massilise immigratsiooni käigus olla juba Eestisse jõudnud.

Lõpetuseks osutan, et minu parima arusaamise kohaselt ei alga riigikaitse mitte relvastuse (ja teiste riikide sõjaväeüksuste Eesti territooriumile) kuhjamisest, vaid vastutustundlikust diplomaatiast. Paraku tegutseb meie valitsus risti vastupidiselt, püüdes pidevalt olla esirinnas üleskutsete tegemisel astuda Venemaa suhtes vaenulikke samme. Muu hulgas asetub sellesse mustrisse valitsuse hiljutine otsus saata Eestist välja terve rida Venemaa diplomaate, mille puhul oli absoluutselt ettenähtav, et sellega saavutatakse tulemus, milleni olemegi nüüd jõudnud – Eesti suursaadiku Venemaalt väljasaatmine ja Venemaa suursaadiku tagasikutsumine, diplomaatiliste suhete järsk pingestumine ning diplomaatiliste kanalite tõsine kokkukuivamine. Väga raske on näha, milline reaalne (Eesti huvidest lähtuv) vajadus võinuks selle käigu tingida. Retoorilise küsimuse korras võib aga küsida, kuidas lahendatakse (väga pingelises olukorras) riikide vahelisi erimeelsusi (eriti suurriigi ja väikeriigi vahelistes suhetes), kui diplomaatilised kanalid ummistuvad või hääbuvad…

Selline tegutsemine on mõistetav, kui eesmärgiks on suhete sihilik pingestamine Venemaaga. Ja kahtlemata võib sellisest eesmärgist lähtuv tegutsemine olla nende ringkondade huvides, kelle eesmärgiks ongi Venemaaga konflikti eskaleerimine (sh laiendamine). Ju võib see olla valitsuse huvides, mis soovib valimiseelses olukorras juba eksistentsiaalseteks kruvitavaid pingeid Venemaaga lihtlabaseks parteiliseks kasuks konverteerida. Aga minu hinnangul peaks oma rahva heaolu teeniv ehk riigimehelikult käituv valitsus niigi väga pingelises olukorras lähtuma risti vastupidisest eesmärgist – eesmärgist Eesti ja Venemaa vahelistes suhetes pingeid maksimaalselt maha tõmmata (kuigi loomulikult mitte rahvuslikust või riiklikust väärikusest taganemise hinnaga), mitte neid üles kütta. 

Ma tõepoolest usun, et kui läheme suhetes Venemaaga maksimaalse konfrontatsiooni teed, lootes selle nö liitlaste abil enda kasuks pöörata, siis teeme suure ja potentsiaalselt katastroofiliste tagajärgedega valearvestuse. Milline on tõenäosus, et NATO riigid tuleks sõjalise konflikti korral Venemaa kui maailma suurima tuumariigiga meile appi, sekkudes vahetult sõjategevusse, sellest ei taheta avalikult rääkida. Luuakse kuvandit, nagu oleks see tugi garanteeritud ja neid, kes julgevad selles kahelda – nagu Mart Helme seda tegi, rääkides vajadusest omada ka plaani B – hakatakse kambaviisiliselt materdama. Milline on aga reaalsus, sellest annab aimdust Tšehhi endise peaministri ja praeguse presidendikandidaadi Andrej Babiši hiljutine väljaütlemine, et tema ei saadaks sõjalise konflikti korral sõdureid Poolat ega Baltimaid aitama.

Võtke heaks või pange pahaks, aga selline on minu kokkuvõtlikult väljendatud siiras arusaamine kujunenud olukorrast. Muidugi tean, et selle seisukoha väljaütlejaid hakatakse suure tõenäosusega ründama – oleme ju pikemat aega näinud, kuidas avalikku arutelu suretades püütakse Venemaa käsilasteks tembeldada kõik, kes välis- ja julgeolekupoliitilistes küsimustes täpselt mööda etteantud nööri ei käi. Aga sellest hoolimata ütlen oma seisukoha välja, sest jutt käib Eesti tuleviku seisukohast kriitilise tähtsusega küsimustest ning meist igaühest sõltub, kas vaba avalik arutelu nende küsimuste üle suudetakse välja suretada või mitte. Seejuures olen kindel, et olukord, kus vaba avalik arutelu olulistes küsimustes muudetakse võimatuks, kuna paljud arukad inimesed ei julge enam neil teemadel sõna võtta – isegi kui neile tundub, et seda peaks tegema – ei saa olla Eesti huvides. Vastupidi, see võib sillutada teed saatuslikele vigadele.

Lugupidamisega

Varro Vooglaid

Varro Vooglaid

Kõik minu artiklid ja saated on vabalt, ilma tasuta kättesaadavad, et nende keskmes olev sõnum leviks võimalikult laialt. Olen tänulik, kui peate vajalikuks minu ühiskondlikku tööd toetada. Info toetamise võimaluste kohta leiate SIIT.